ŠĻą”±į>ž’ egž’’’d’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Įq` šæ¬kbjbjqPqP%8„::`n’’’’’’¤”””"¶   * ²²²8ź,4* ŠVV(~~~]]]ńóóóóóó$Žhö ä- ]Y]]]ŅŅ~~ŪD­­­]pŅZ~ ~ń­]ń­­, ź ­~J ѱ]įŲĶp­Ķ$Z0Š­Ś!=pŚ!­Ś! ­ ]]­]]]]]­]]]Š]]]]* * * .„* * * .* * * ŅŅŅŅŅŅ’’’’ Johann Burchardi kollektsioon Eesti AjaloomuuseumisEve PeetsVanimaks koguks Eesti Ajaloomuuseumis on Tallinna raeapteeker Johann Burchardi kollektsioon Mon Faible. Burchardid, kelle täielik perekonnanimi oli Burchard-Belavary de Sykava, olid mitu sajandit Tallinna lugupeetud kodanikud. Tallinna vanim apteek, esmakordselt 1422. aastal mainitud raeapteek oli alates 1582. aastast kümme sugupõlve selle perekonna valduses. Esialgu renditi apteeki 106 aastat magistraadilt, hiljem oli see üle 200 aasta perekonna pärisomand, kuni viimase omaniku pärijad apteegi 1911. aastal maha müüsid.Kollektsiooni Mon Faible rajaja Johann VIII Burchard (ka Burchart; perekonnas valitsenud traditsiooni kohaselt sai vanim poeg alati nimeks Johann, see tingis ka järjekorranumbrid) sündis 11. märtsil 1776. aastal. J. Burchard sai hariduse Tallinna toomkoolis, Halle peda-googiumis ja Jena ülikoolis, viimases õppis ta arstiteadust. Järgnes kolm aastat praktiseerimist Peterburi haiglates ning aastail 1802–1809 Tallinnas. J. Burchard abiellus 1802. aastal linnaarst dr. Hermann Bluhmi tütre Marie Elisabethiga. Peale oma isa surma 1808. aastal asus J. Burchard juhtima temalt päritud apteeki ja tegi seda kuni surmani 6. märtsil 1838. Oma põhitöö, arsti- ja proviisoritegevuse kõrval pühendus ta ka hobile — antikvaarsete esemete kogumisele.1825. aastaks oli Burchardi kollektsioon kujunenud tõsiseltvõetavaks koguks. Samal aastal koostas ta läkituse järeltulijatele, kus kirjeldas oma kollektsiooni kujunemise ja kasvamise lugu (AM f. 135, n. 11, s. 27). Kollektsiooni tekkimise ajendina nimetab ta üht kunstipäraselt marmoreeritud lihavõttemuna, mille 1803. aastal sai kingiks tema abikaasa. Muna tekitas hea tuju nii omanikule kui ka kõigile teistele vaatajatele. Nimelt paistis muna olevat marmorist, kuid kätte võttes üllatas oma kergusega, sest oli seest tühjaks puhutud. Dr. Burchard hoidis muna alles oma puldi laekas umbes 15 aastat, siis aga rariteet purunes ilmselt oma vanuse ja liiga innuka demonstreerimise tõttu.Kollektsiooni Mon Faible rajamise daatumiks peab J. Burchard aga aastat 1802. Sel ajal oli ta kindral Andrei Rosenbergi perekonna koduarstina Kamenetsk-Podolskis ning sai oma leivaisalt kingituseks hiina päritolu “sõpruspiibu” (oopiumipiibu). Esimestel aastatel jätkuski kollektsiooni kasv stiihiliselt, peamiselt kingituste arvelt küll sugu-lastelt ja sõpradelt, aga ka tuttavatelt ning oma patsientideltki. Näiteks ämm, kes oli pärinud oma emalt mitmeid haruldusi, kinkis hõbedast korvikesed, türgi teetassid ja klaasist sulepea.Ajapikku hakkas J. Burchard tegema ka sihipärast kogumistööd, kasu-tades selleks nii Tallinna magistraadi abi, kelle loal ta pääses linna varakambrisse (Kämmerei), superintendent Mayeri teeneid Oleviste kiriku raamatukogust säilinud trükiste omandamisel, kui ka kaas-aegset ajakirjandust. Siinkohal tuleb tsiteerida ajalehte “Helising-forscher Morgenblatt” (nr. 63, 22. VIII 1834; AM f. 54, n. 1, s. 114, l. 2): “Härra apteeker Burchard, ühe suurte kulutuste, asjatundmise ning oskusega kogutud ja korrastatud antikviteetide kabineti, mis muuhulgas on eriti rikas Eestimaa antikviteetidest, ornitoloogilistest preparaatidest, ja mis sisaldab kollektsiooni kõikidest Tallinnas münditud mündieksemplaridest, omanik, võtab oma kabineti täienduseks suure vastutulelikkuse ja valmisolekuga annetusi vastu…” Samas ei lootnud Burchard ainult annetustele, vaid oli ka ise aktiivne oma kogu täiendamisel. 1820. aasta tulekahju järel Oleviste kiriku varemetes ringi vaadates leidis ta sealt mõndagi oma kollektsiooni täienduseks. Kiriku keldrist leitud tulest rikutud ja osalt sulanud metallimurrust komplekteeris ta ühe rüütliturvise. Varemeist rusude vahelt leidis ta võlvidelt allavarisenud päiskivi reljeefse inglikujutisega, kes osutab daatumile 1330. Kiriku taastamistöödel hauakambrite ava-misel leiti ühe naise luustikul kaks granaatkäevõru ja sõrmus, mis samuti jõudsid J. Burchardi kogusse.Mitmetest muististest tellis J. Burchard oma kollektsiooni tarbeks joonistusi selleaegsetelt tuntud kunstnikelt. Woldemar Hau joonistas üles Hans Pawelsi kenotaafi Oleviste kirikust, samuti mumifitseerunud hertsog de Croy klaaskirstus. Niguliste kiriku välisseinas olevat dr. Ballivi hauakivi joonistas Theodor Gehlhaar. Mitmetest muististest tegi J. Burchardi tellimisel joonistusi Johan Carl Emanuel von Ungern-Sternberg.Kohalike antikvaarsete esemete kõrvale kogunes kollektsiooni ka eksootilist etnograafilist materjali, samuti Egiptusest jm. pärit esemeid. Esimesena nimetatuid annetasid mitmed tuntud meresõitjad ja maadeuurijad, kes osalesid mereteede ja arktiliste piirkondade uurimis-ekspeditsioonidel. Eriti rohkesti eksootilisi eksponaate sai J. Burchard ümbermaailmareisijalt Otto von Kotzebuelt. Egiptuse päritolu esemed laekusid kapten-leitnant Ivan Butenevi kaudu, kes 1833. aastal Egiptuses viibides sai need kingitusena sealselt Rootsi konsulilt.Läkituses järeltulijatele tõdeb J. Burchard 1831. aastal, et ta on terve Eestimaa antikviteetidest tühjaks teinud ja otsustab seega nende kogu-mise lõpetada. Innustunult hakkas ta nüüd korjama natuurprodukte, eeskätt kalu. Kahjuks said kalad “otsa” ja J. Burchard pühendas end nüüd loomade pealuude kogumisele, milliseid õnnestus saada 60 tükki. Oma viimases sissekandes 1835. aastal tuli Mon Faible’i omanik välja vägagi tänapäevaselt kõlava mõttega vajadusest koguda kõiki mater-jale, mis kajastavad kaasaegset Tallinna ajalugu: “Küllap märkate, et viimaste aastate dokumentide puhul on juba mõnda aega olnud minu peamiseks sihiks korjata Tallinna kaasaega puudutavaid materjale. Ärge imestage, et sageli on minu poolt kõrvalepandud pisiasjad, sest paljude aastate pärast muutuvad sellised tähtsusetud asjad tihti juhuse tõttu väga olulisteks ning aitavad siis meie linna ajalookirjutajaid” (AM f. 135, n. 1, s. 27).Sihikindla tööga kujunes J. Burchardi kollektsioon esimeseks era-muuseumiks Eestimaal, kus olid kõigile “kunstkameratele” peaaegu klassikalised osakonnad: 1) antikviteedid ja rariteedid;2) mündikogu ehk “müntskamera”;3) loodusteaduslikud kogud ehk “natuurkamera”.Tõeline muuseum pole mõeldav ilma spetsiaalsete kataloogideta. Seda mõistis ka dr. Burchard ja hakkas 1822. aastal oma varadest parema ülevaate saamiseks neid klassifitseerima ja kataloogima. Varem oli ta esemed paigutanud ja liigitanud peamiselt nende suurusest lähtudes. Samast aastast alates märkis ta kõik saadud esemed ka kohe sissetuleku järjekorras kataloogi. Oma süstemaatilises kataloogis peal-kirjaga Antiquitaeten und Seltenheiten die ich seit dem Jahre 1802 gesammlet habe (Verzeichniß zur Sammlung genannt Mon Faible des dr. Joh. Burchard v. Sykawa genannt Belawary, AM f. 135, n. 11, s. 30) liigitab ta materjalid 11 suurde alaliiki järgmiselt: I Trinkgefäße alter und neuer Zeit (jooginõud vanemast ja uuemast ajast) ..(42)II Tisch- Caffee- und Thee-Gerätschaften (laua-, kohvi- ja teeriistad) ..(67)III Kopfbedeckung und Kleidungstücke verschiedenen Nationen, nebst Toiletten Artikeln (peakatted ja riietusesemed mitmetelt rahvastelt koos tualettesemetega) ..(39)IV Waffen (relvad ) ..(65)VI Antiquitäten (antikviteedid) .(199)VII Kunstarbeiten alter und neuer Zeit (kunstitööd vanemast ja uuemast ajast) (103)VIII Seltenheiten (haruldused) ..(81)IX Natur-Producte (loodusteaduslikud materjalid) (279)X Urkunden (ürikud) (249)XI Münzen (mündid) ..(39)XII Hausgerätschaften (majapidamistarbed) ...(3)Nõnda on kataloogi kantud 1166 numbrit, kuid tegelik esemete arv sellele ei vasta. Nimelt on paljudel juhtudel ühed ja samad esemed kantud läbi kahekordselt, st. kahe liigi alt. Nii kattuvad suures osas näiteks rariteedid Hiinast sissekannetega, mis on tehtud ka antikvi-teetide alla. Üksikuid kordumisi on ka muus osas. Teiselt poolt on olnud ka materjale, mis kanti ühe numbri all sisse nö. komplektidena, sh. sisu tõttu kahtlustäratavad paberid, mida J. Burchard summaarselt arves-tas (näit. 14 lehte dokumente, mille hulgas joonis Louis XVI hukka-misest). Paljud esemed olid juba J. Burchardi eluajal mingil põhjusel puudu või kaotsi läinud — need on kataloogis alaliikide kaupa numbrite järgi ära mainitud (es fehlen...).Enne kui J. Burchard hakkas koostama süstemaatilist kataloogi, pidas ta küll nõu Tallinna toomkooli õppejõu, tuntud kohaliku ajaloolase professor Heinrich Wilhelm Joachim Rickersiga, kuid ei suutnud sellest hoolimata oma kataloogis luua teaduslikele nõuetele vastavat klassifi-katsiooni. Puudused selgusid talle endalegi töö käigus peagi ja oma pöördumises järeltulijate poole tunnistab J. Burchard 1835. aastal kirjutatud lõigus, et kui ta alustaks nüüd, siis teeks ta kataloogi teisiti. Tehtud tööd ta siiski ümber tegema ei hakanud. Kataloogimise käigus toimus ka esemete esmane selektsioon. Osa asju tunnistas J. Burchard “museaalselt väärtusetuks rämpsuks” (Plunder), jättis need nimekirjast välja ja kinkis vanemale tütrele Sophia Elisabethile (Betty), kellel oli oma pisike Mon Faible.Alguses on sissekanded kataloogis väga lakoonilised, sageli ka dateeri-mata. Ajapikku muutuvad kirjeldused täpsemaks, lisatud on ka anneta-jate nimed. Varem kollektsiooni saadud esemete annetajad on kirja pandud mälu järgi, kokku on annetajaid olnud üle 250, nii Eesti- ja Liivimaalt kui kaugemaltki. Juba mainitud Kotzebue (11 numbrit) ja Butenevi (14) kõrval olid suuremateks annetajateks ja abilisteks kogu täiendamisel Võnnu pastor Eduard Philipp Körber (31), Hellisen (26), Carl von Ungern-Sternberg (21), Eestimaa rüütelkonna sekretär, hiljem tsensori ja Eestimaa kubermangu koolide direktorina töötanud Wilhelm Rossillon (22), Gustav Friedrich von Böhning (15), zooloogia eradotsent Tartu ülikoolis Herman Martin Asmuss (12), ajaloouurijast Tallinna toomkooli õpetaja ja direktor Heinrich Wilhelm Joachim Rickers (11), samuti Joachim von Glehn, bürgermeister Wilhelm Adolph Oom, Krusensterni ümbermaailmareisil osalenud ja hiljem Tallinnas prakti-seerinud arst Karl Espenberg, Eduard Hoeppener, Carl August Rinne ja väga paljud teised tolleaegse vaimu- ja võimueliidi esindajad. Veel esin-duslikuma nimekirja saaksime Mon Faible’i külalisteraamatut (AM, f. 237, n. 2. s. 28) lehitsedes, kuid selle vähegi ulatuslikumaks esitami-seks ei jätku siin ruumi. Toogem siiski ära mõnes sissekanded: Baer von Curland, Sergey von Ouwaroff, Collegienrath Dr. Parroth nebst Frau Gemahlin aus Dorpat, G. Schultz, Doctorant aus Dorpat, Alexander von Grünevaldt, Obrister von Engelhardt, Graf Igelström mit seiner Familie, Rathsherr Gonsior, Th. Gulley aus London (Besitzer des Schlangen-Cabinetes), Dr. Krause aus Dorpat, Staatsrath Paul von Svivin aus St. Petersburg, Hofmarschall Graf Pototzky aus St. Petersburg, Collegienrath Speier aus St. Petersburg, Baron von Klinckonstroem, Senateur aus Helsingfors, Gustav von Rennenkampff aus Riga, Collegien-Assessor; Kammerjunker Hofrath Fürst Odofsky, Vice Admiral von Riccord...Kollektsiooniga süvenenumalt tegeledes jõudis omanik järeldusele, et esemed on vaja teaduslikult läbi töötada ja pikemalt kommenteerida. 1831. aastal alustas ta legendide ja märkmete kirjapanekut kollektsi-oonis olevate antikviteetide kohta ning seda tööd on ta teinud kuni aastani 1836. Töö tulemuseks oli nn. catalogue raisonné, täpsema peal-kirjaga Legenden, gehörig zu die Antiquitäten der Sammlung “Mon Faible” und historische — hauptsächlich Vaterländische — Notizen geschrieben von der J. Burchard 1831–1836. Alljärgnevalt paar näidet esemete kirjeldustest: 1. Nootidega fajansskruus (AM 5802 K 350). “See jooginõu on tehtud Viinis ja ta on (tallinlaste) Gustav Hippiuse ja August Hageni “Musta Härja” võõrastemajas veedetud väga lõbusa õhtu tulemus. Mõlemad olid tulnud Viini, elasid seal väga lõbusasti koos, eriti sel õhtul, ja meenutasid oma koju jäänud naisi. Klaasi veini juures lasid nad neid elada ja kui vein ja armastus neid mõlemaid vaimustusse oli viinud, lõid nad selle laulu värssides ja lõpuks muusikas. Et seda rõõmsat laulu ja meeldivalt veedetud õhtut Viinis terve elu jooksul mitte enam unustada, otsustasid nad järgmisel hommikul tellida fajansivabrikust kaks kruusi, millele tuli see laul nootides sisse põletada. Nii ka juhtus, ja see on A. Hageni kruus, sest G. Hippiuse oma oli juba katki läinud, ja et ka tema kruusi see õnnetu saatus ei tabaks, kinkis Hagen selle minule [s. o. Burchardile]. Pealkiri kruusil kõlab Die Gesundheit in dem Schwarzen Ochsen, gesungen und getrunken von Gustav H. und August H.” (AM f. 135, n. 11, s. 28, l. 18).2. Bürgermeister Oomi portree (AM 5530 K 741). “Teatavasti kutsus keisrinna Katariina II kuulsa Falconet’ Peterburgi, et too valmis-taks Peeter I pronksmonumendi. Falconet ei olnud portreemaalija ning nii ei osanud ta ka modelleerida füsiognoomilisi sarnasusi; seetõttu vedas ta kõikjale, kus ta iganes tööd tegi, kaasa oma sugulase (venna- või õetütre) Maria Collot’, kuna viimasel õnnestus väga hästi tabada sarnasusi portreteeritavaga. Ma ei tea, millisel põhjusel laev, millega mõlemad kunstnikud Venemaale reisisid, Tallinnasse saabus ning miks nad oma reisi Peterburi maad mööda jätkasid. Siin võeti nad mõlemad aga väga sõbralikult härra bürgermeister W. A. Oomi majas vastu ning tänuks selle sõbraliku vastuvõtu eest valmistas ta selle vanahärra portree. Väidetavalt olevat see büst talle väga sarnane” (AM f. 135, n. 11, s. 28, l. 5).Samuti hakkas J. Burchard oma kollektsiooni esemeid signeerima kata-loogis antud alajaotuse nimetuse ja numbriga. Osa esemeid oli pakitud sinisesse läikepaberisse. Kollektsioonis on säilinud ka Burchardi ajal raamitud esemeid, millest osa on klaasitud ning servadest kaetud kitsa mustast või sinisest paberist äärisega. Pitserid ja osa väiksemaid ese-meid, näiteks kujukesed Egiptusest, on kinnitatud papile.Oma kollektsiooni puudutavates küsimustes pidas J. Burchard laial-dast kirjavahetust. Ajaloomuuseumi fondis (AM f. 54, n. 1, s. 35) leidub hulgaliselt talle saadetud kirju, kokku 25-lt eri isikult, nende seas I. Butenjev, C. von Ungern-Sternberg, E. P. Körber, mitmed inimesed Tallinnast, Tartust ja Viljandist. Lisaks 26 kirja Riiast, Londonist ja Kuressaarest, mille saatjad on teadmata. Eriti tihe oli kirjavahetus Võnnu pastori E. P. Körberiga, kellega J. Burchardi sidusid ühised huvid — ka pastoril oli isiklik kollektsioon. Omavahel vahetati dublette, jooniseid ja muinsuste mulaa~e. Körber deaifreeris Burchardile ka vanu tekste. J. Burchard pidas kirjavahetust ka mitmete teaduslike asutus-tega, näit. püüdis ta selgusele jõuda egiptuse muististe väärtuses ja pöördus selleks nii Vene teaduste akadeemia kui Helsingi ülikooli poole, samuti palus hinnanguid Tartu ülikooli professorilt Friedrich Karl Hermann Kruselt ja Leipzigi egiptoloogilt professor Gustav Seyffarthilt.Kataloogimisel saadud ülevaate põhjal tõdes J. Burchard uhkusega, et tema kogu on piisav ühe kunstinäituse korraldamiseks. Selleks valis ta välja 152 eksponaati. Näitus oli avatud Mustpeade hoone ülemises saalis ajavahemikus 20.–30. juuni 1822. Näitust külastati elavalt, kuna aeg selleks oli kõigiti sobivalt valitud. Juunikuu oli vanas Tallinnas kõrghooaeg — linnas viibis palju supelvõõraid, aga samuti kohalikke maa-aadlikke, kes tulid siia mitmetele üritustele. Näituse kohta ilmus trükitud kataloog, kuid ometi tuli J. Burchardil endal jagada pidevalt seletusi (10 päeva jooksul vähemalt 600 korda). Vaev aga tasus end kõigiti ja tuluks saadud 700 rubla läks heategevaks otstarbeks.Kasvanud kogude säilitamiseks ei piisanud enam kirjutuspuldi laekast, kuhu olid mahtunud esimesed eksponaadid. 1807. aastal kinkis Leonti von Spafarjev J. Burchardile kunstipäraselt töödeldud inglise laeka, kuhu kollektsionäär paigutas oma varanduse. Kahe aasta pärast muretses ta väikese kolme laekaga kummuti, mille punasele safian-kaanele trükiti sõnad ‘Mon Faible’ ja kogu asutamise aasta 1802. Peagi jäi ka kummut kasvavatele kogudele kitsaks. 1813. aastal osteti rohe-lise kaleviga klaaskapp, mille külgedel asetsesid peeglid. 1820. aastal lisandus klaaslaud (ilmselt tänapäeva mõistes vitriin), mida hiljem järjest kõrgusesse täiendati. Ruumi nappis aga ikkagi ning kui 1824. aastal J. Burchardi majandus-lik olukord lubas, otsustas ta pööningukorrusele ehitada kollektsiooni jaoks spetsiaalse toa, kuhu ehitati ka suur klaaskapp. Oktoobris võidi sisse kolida ja uues avaramas ruumis lahti pakkida mineraalidekogu, mille juba 1807. aastal oli Freibergist kuulsalt mineraloogilt Abraham Gottlob Wernerilt tellinud J. Burchardi isa. Uude “hoidlasse” toodi ka perekonnaarhiiv, mille kohta Burchard ise suure uhkusega kinnitab, et see sisaldab pabereid aastatest 1580–1800. Samal 1824. aastal alustas J. Burchard müntide kollektsiooni loomist, paigutades need Joachim von Glehnilt kingiks saadud väikesesse mahagonkappi. Ruum omandas tõeliselt muuseumliku ilme, kui 1827. aastal juba varem seina müüritud kivitahvlile Kristuse ristilöömise kujutisega lisandus kivi Kristuse ülestõusmise stseeniga. Antikviteetide ja rariteetide kabineti ukse kohale paigutati silt “Mon Faible”. Loodus-teaduslike kogude tarbeks valmistati 1831. aastal suur kahekorruseline laud, mill0e alumisse ossa paigutati ihtüoloogiline kollektsioon, ülemisse mitmed looduslikud produktid. 1835. aastal ehitati lauale kolmas korrus, kuid ruumist tuli ometi puudus — tuba oli pilgeni täis ning omanikul tekkis tõsine mure, kuhu asjadega minna, kui kogu edaspidigi nii jõudsalt kasvab.Järgnevalt sellest, milliseks kujunes J. Burchardi kollektsiooni saatus peale tema surma 1838. aastal. Oma läkituses “kallitele järeltulijatele” pöördub J. Burchard oma järglaste poole sooviga, et tema kollektsiooni säilitataks tervikuna võimalikult kaua, sest kahju oleks lõhkuda sellist kabinetti, mis loodi ja kasvas tänu soodsaile asjaoludele ning selle asutaja püsivusele ja visadusele. Kahjuks puudus aga järglastel kogu vastu huvi, kataloogi on küll tehtud veel mõned sissekanded teise käekirjaga loodusteaduslike materjalide, kunstkäsitöö ja dokumentide osas, kuid see on ka kõik. Enam ei tehtud sihipärast kogumistööd ning muuseum jäi ka külastajatele suletuks. Nõnda seisis Mon Faible ligi 30 aastat kuni 1864. aastal Tallinnas asutatud Eestimaa Provintsiaalmuuseum pöördus Burchardi pärijate poole ettepanekuga kollektsiooni deponeerimiseks, et see uuesti külas-tajatele kättesaadavaks teha. Asjaajamine venis veel mitu aastat kuni alles 1870. aastal andsid pärijad kollektsiooni muuseumile üle. Vastu-võtmisel tehti eksponaatide selektsioon — rida kogutud asju ei vastanud enam tolleaegsetele nõuetele ja arusaamadele ning neid ei eksponeeritud, vaid magasineeriti. Osa kollektsioonist tagastati pärija-tele, sealhulgas ka perekonnaarhiiv ja pildikogu. Esialgu eksponeeritigi J. Burchardi kollektsiooni omaette tervikuna eraldi ruumis. 1875. aastal ilmunud Gotthard Johann von Hanseni koostatud Provintsiaal-muuseumi kataloogis (Hansen 1875) leiavad kollektsiooni Mon Faible kuulunud esemed eraldi märkimist, kuigi siin on jäänud puudu järjekindlusest, sest mitme eseme puhul on see jäänud mainimata.Provintsiaalmuuseumi likvideerimisega ja selle baasil Ajaloo-Revolutsioonimuuseumi loomisega 1940. aastal muutus muuseumi profiil. Loodusteaduslike kogude baasil moodustus Riiklik Loodus-muuseum, ülejäänud materjalid jäid Ajaloo-Revolutsioonimuuseumi põhifondi. Tänaseks on Ajaloomuuseumi kogudes 332 museaali (v.a. dokumendid), mille kohta võib täie kindlusega öelda, et need kuulusid Mon Faible’i kollektsiooni. Tõenäoliselt on see arv suurem, kuid kirjel-duste ja andmete nappuse tõttu (üldjuhul vaid ülimalt lakooniline sisse-kanne, kus ei mainita materjali, mõõtusid jm. iseloomulikke tunnuseid) ei saa nende esemete kuuluvust absoluutse kindlusega määrata. Kõige rohkem esemeid on kultuuriloolises kogus — 214, kunstikogus on 39 graafilist lehte, relvi 38, pitsateid 17, numismaatikat 16, arheoloogilisi esemeid 3 ja etnograafilisi 5 ühikut. Dokumentaalmaterjalide fondis on põhiline materjal koondatud fondi nr. 54 (Burchard-Belavary perekond), kokku 69 säilikut. Lisaks on materjale veel fondides nr. 237 (vanad käsikirjalised raamatud) ja nr. 116 (irddokumendid). Fondis 54 on talle-tatud Burchardi perekonnamaterjalid, kollektsioonialane kirjavahetus ja Mon Faible’ist säilinud ürikud. Viimaste hulgas leidub nii originaale kui koopiaid Körberi kogudest: dokumente Eesti- ja Liivi-maad puudu-tavates küsimustes, Tallinna linnast ja tema ajaloolistest hoonetest, 1820. aastate pulmakutsed ja pulmaleht, loteriipiletid 1748. aastal Tallinnas toimunud loteriilt jne. Huvipakkuvateks dokumentideks on näiteks leping Hiiumaa talupoja Tilli Jaagu müümise kohta 6 taalri eest 9. märtsil 1666, samuti reliikviatunnistus koos tüki lõuendiga püha Theresa hauast aastast 1760. Väärtuslik on autograa-fide kogu, kus on muuhulgas ka mitmete Tartu ülikooli professorite autogrammid. Tähistades tänavu Mon Faible’i 200. aastapäeva tuleb sügava lugupidamisega tunnustada kollektsiooni looja silmapaistvat tööd sisu-liselt Eesti esimese eramuuseumi loomisel. Ilma temata teaksime märksa vähem mitte ainult Eesti ja Tallinna minevikust, vaid ka balti-saksa kultuurist ning mitmest eksootilisest maast ja rahvast. Paljud Johann Burchardi kogutud esemed on tänagi Ajaloomuuseumi ekspo-sitsiooni ehteks. Kahetseda võib, et Provintsiaalmuuseum tagastas omal ajal pärijatele nii arhiivi kui ka pildikogu, ja kes teab, ehk leidunuks ka väljaselekteeritud “rämpsu” seas esemeid, mis tänapäeval osutuksid vägagi huvipakkuvateks.Lõpetuseks veel ühest ajaloo üllatusest. 197 aastat peale Mon Faible’i loomist tuli Burchardite perekonnaga seotud materjalidele lisa. 1999. aasta juunis leidis töömees raeapteegi renoveerimise käigus esimese korruse seinast krohvi alt kinnipitseeritud pudeli. Pudelis oli hästi säili-nud kiri. Selle on adresserinud järeltulijatele Johann Burchardi teine poeg Hermann Moritz Burchard. 31. märtsil 1827 kirjutatud kirjas räägib ta oma vendadest ja õest ning soovib järeltulijatele kõike head. Kes teab, võib-olla ei lõpe lugu Burcharditest veel selle leiuga.Kasutatud allikad ja kirjandusEesti Ajaloomuuseum (AM)F. 135 Estländische Literärische GesellschaftF. 54 Burchard-BelavaryF. 237 Vanad käsikirjalised raamatudE. Siimo ettekanne Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringis 1976. a. (stenogramm Eesti Ajaloomuuseumis).A. Ristkoki käsikirjalised märkmed Ajaloomuuseumi fondide kohta (Eesti Ajaloo-muuseumis).Hansen, G. J. 1875 — Die Sammlungen inländischen Alterthümer und anderen aus die baltischen Provinzen bezüglichen Gegenstände des estländischen Provinzial-Museums. Reval.Johann Burchard’s Collection in the Estonian History MuseumEve PeetsSummaryThe oldest collection of the Estonian History Museum is the one called Mon Faible collected by Johann VIII Burchard (9.03.1776–6.03.1838). The owner considered the date 1802 when General Andrei Rosenberg presented him with a pipe of friendship (an opium pipe) as the beginning of his collection. The pipe became the first registered item of the collection. By 1825 Burchard’s collection had become quite considerable and the first private museum in Estonia. The contemporary guidebooks of Tallinn always made a mention of Dr. J. Burchard’s Chamber of antiquities and rarities. In 1825 J. Burchard started to compose a message to his offspring, describing the beginning and growth of his collection. Next to local antiquities he collected ethnographic materials, antique legends and later also items from Greece, Rome and Egypt as well as nature items.Burchard started to classify and catalogue his collection in 1822. In his systematic catalogue he divided the objects into 11 big subdivisions containing 1166 items. That is not, however, the correct number of all the objects. The catalogue of rarer and less-known items (catalogue raisonné) was started in 1831. Burchard had an extensive correspondence on the issues of his collection with scholars and other collectors. In June 1822 Burchard arranged an art exhibition in the rooms of the Blackheads’ Fraternity. 152 items were displayed and a printed catalogue was published. A special room for the collection was built in the attic of the town pharmacy in 1824. After the death of Johann Burchard the collection was conserved for 30 years. After negotiations the heirs agreed to transfer the collection to the Provincial Museum in 1870. When Mon Faible was being sorted out and transferred, some materials were returned to the heirs and some were stored in the museum collections. All the preserved materials currently belong to the basic collection of the Estonian History Museum — the successor of the Provincial Museum. Vt. publikatsioon ja tõlge lk. 77 jj. Toim. Praegu asuvad need haruldased raamatud Eesti Akadeemilise Raamatukogu Baltika-osakonnas. Toim. Vt. publikatsioon lk. 97 jj. Pr. k. seletav kataloog. Verzeichniß der Antiquitäten und Seltenheiten die zum Besten der Armen im obern Saale des Schwarzenhaupter-Hauses vom 20sten bis zum 30sten Juny dieses Jahres, Vormittags von 9 bis Abends 7 Uhr gezeigt werden. Möge hier der Zweck das Mittel rechtfertigen. Reval im Juny 1822. Reval, gedruckt bei J. H. Gressel. Vt. faksiimile lk. 157 jj. Eve PeetsJohann Burchardi kollektsioon Eesti Ajaloomuuseumis PAGE 70PAGE 6935>BžØ^ h % ,  óż’šźė—µæCĘn!·!¹!Ś!ä!""/"0"h"k"‹"Ä"é"#i#Į#Ē#ā#ļ#$1$k$w$•$ņčņŚĢ»Ģ»Ģ±ĢĢ»Ģ»ĢĢĢ»Ģ±Ģ»Ģ»Ģ»Ģ±Ģ~~~~~~~ h}zw6CJOJQJ]mH%sH%h}zwCJOJQJmH%sH%'jh}zw0JCJOJQJUmH%sH%h}zwCJOJQJ h}zw6CJOJQJ]mH%sH%h}zwCJOJQJmH%sH%h}zwCJOJQJmHsHh}zwCJOJQJh}zwCJOJQJmH%sH%145?@ABP 5åł—k0Ēcƒ£ŅÓg""żųóóóóģģģģģģģģģģģįįŲįģĖ $„€„åż^„€`„åża$$„v`„va$ $„v¤x`„va$$¤xa$$a$$a$i&k”k«kżżżż"æ"Ą"#O#†#½#Ž# $3$e$‘$Ė$ź$ %?%@%(0+C0±2č4é45ņņćņņŌććņććććććĶĶĶĶĶČČĶ$a$$¤xa$$„€„åż¤x^„€`„åża$$„„„俤x^„„`„äża$ $„€„åż^„€`„åża$•$£$Ķ$Õ$ī$ō$% %?%((©(Į(®*µ*ń*+ + +$+.+ä,- -æ-Ę-•/Ÿ/“/Ķ/C0±2č3ś3ū3ü34F4P4“45]8·8Ü8 9*<@ @BBYB…BŒBļįļįļįļįÓĀÓøÓĀÓøÓøÓĀÓø­ø­ø øÓøļÓĀӌÓĀÓĀÓįļįÓįӂÓøÓøh}zwCJmH%sH%'jh}zw0JCJOJQJUmH%sH%h}zw6CJOJQJ]h}zwCJOJQJ]h}zwCJOJQJ h}zw6CJOJQJ]mH%sH%h}zwCJOJQJmH%sH%h}zwCJOJQJmH%sH% h}zw6CJOJQJ]mH%sH%35Ū8Ü8 9*<+<Ä=šBLEŃGēIōL”OBS6Z°\±\ą^į^ā^___K_d_Š_‹_õ_śśóśśóóóóóóóóóóóóóóśśģģóśśó$¤xa$$¤xa$$a$ŒB“D”D°F»FJJnKxK”O«ONRjR•R¢R¹RÄRÄTĪTĪWŲWHZRZė\õ\ā^__K_O`a`ł`ś`ü`8aBaCaņŽņĶņæņĶņĶņµņµņĶņĶņĶņĶņĶņ¦œœņxoeh}zwCJOJQJh}zwOJQJ\h}zw5OJQJh}zwCJOJQJmH%sH%h}zw5CJOJQJ\h}zwCJOJQJh}zw5OJQJ\mH%sH%h}zwCJOJQJh}zwCJOJQJmHsH h}zw6CJOJQJ]mH%sH%'jh}zw0JCJOJQJUmH%sH%h}zwCJOJQJmH%sH%$õ_O`ś`ū`ü`8aBaCaKaŸdˆgi5i–iµiŠi%k&k(k)k+k,k.k/k1k2kųųųųōķķķķķķčččččęęęęęęęęę$a$$¤xa$¤x$¤xa$CaJaKa’aœa,b3b4b?bgcŠcÆeĮeīgųgiii/i3i5i6ii•i–i—iµi¶iŠiŃi%k&k'k)k*k,k-k/k0k2k @B> JalusĘ9r  aJmH sH <&@¢Q< Allmärkuse viideH*L@bL Allmärkuse tekstCJaJmH sH  ź /ū+“;¬b.®É! ¬b’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ’’’’ ’’’’ ’’’’ ’’’’ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’     ’’¬b„’’’’45?@ABP5åł — k0Ēcƒ£ŅÓgæĄO†½Ž 3e‘Ėź ?@ 0#C(±*č,é,-Ū0Ü0 1*4+4Ä5š9L<Ń>ē@ōC”FBJ6Q°S±SąUįUāUVVVKVdVŠV‹VõVOWśWūWüW8XBXCXKXŸ[ˆ^`5`–`µ`Š`%b&b(b)b+b,b.b/b1b2b@"5õ_2kœk¬k79;=?A«k8MTW[bep!”’•€!”’•€š8š@ń’’’€€€÷š’šš0š( š ššB šS šæĖ’ ?š¬b`&b&b(b(b)b)b+b,b.b/b1b2bsb~bbŒb­b`&b&b(b(b)b)b+b,b.b/b1b2bsb~bbŒb­b`&b&b(b(b)b)b+b,b.b/b1b2bsb~bbŒb­bå˜P}zwĮ ``—`µ`Š`&b(b+b.b1bb”b•b–b—b˜b™bšb›bœbbžbŸb b”b¢b£b¤b„b¦b§bØb©bŖb­bŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻŻ’@€G.(89¬bP@P@P„@’’Unknown’’’’’’’’’’’’G‡z €’Times New Roman5€Symbol3& ‡z €’ArialM‡ŸCentury Schoolbook#1ˆšŠh(›Ę(›Ęl&U²Q1®U²Q1®!šÜn““4Ö_Ö_2ƒQšÜHPš’?ä ’’’’’’’’’˜P2’’9Einige neue Dorpater Vorreform- und NachreformkleinmünzenTeadusdirektorEESTI KUNSTI AKADEEMIAž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0Ģ˜ äš 0 P\ | ˆ ” ¬“¼Ää<Einige neue Dorpater Vorreform- und NachreformkleinmünzenTeadusdirektorNormalEESTI KUNSTI AKADEEMIA2Microsoft Office Word@FĆ#@.‰ šĀ@ VįÅ@ VįÅU²Qž’ÕĶ՜.“—+,ł®DÕĶ՜.“—+,ł®x4 hpŒ”œ¤ ¬“¼ÄĢ äEesti Ajaloomuuseum®1Ö_ę :Einige neue Dorpater Vorreform- und Nachreformkleinmünzen Tiitel4@ĢŌÜų(_AdHocReviewCycleID_EmailSubject_AuthorEmail_AuthorEmailDisplayName_ReviewingToolsShownOnceäkŪaeve peetsi artikkelaivar@eam.eeAivar Põldvee  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABž’’’DEFGHIJKLMNOPQRSž’’’UVWXYZ[ž’’’]^_`abcž’’’ż’’’fž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄFĻĪ]įÅh€1Table’’’’’’’’CŚ!WordDocument’’’’’’’’8„SummaryInformation(’’’’TDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’’’’’\CompObj’’’’’’’’’’’’r’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄF Microsoft Office Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q