ŠĻą”±į>ž’ įćž’’’ŪÜŻŽßą’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Įq` ųæ ĖbjbjqPqP%9Ō::ö8Ō&ę’’’’’’¤~~~ø6€fffzŽuŽuŽu8vÜņvüzF˜tśwŠŹ{"ģ{ģ{ģ{½°ž[“ gµˆ‰—‹—‹—‹—‹—‹—‹—$ŗ™h"œ€Æ—QfĘŗ¢Ŗ½°ĘŗĘŗƗ¶¶ģ{ģ{'&˜.n.n.nĘŗ¬–¶Øģ{fģ{‰—.nĘŗ‰—.n.n¦å’0^f1–ģ{īw p/Bv:ĘŽurQŲ”$m–˜0F˜9”ų¢œJh€¢œH1–¢œf1–<ļµ·Ģ.nŁ·¤}øIļµļµļµÆ—ƗŹmdļµļµļµF˜ĘŗĘŗĘŗĘŗzzzdcŽuzzzŽuzzz¶¶¶¶¶¶’’’’ Tallinna ÜlikoolKultuuriteaduskondKultuuri osakondMerike LangMUSEOLOOGILINE KOMMUNIKATSIOONVABAÕHUMUUSEUMI KOHT JA ÜLESANDEDKAASAEGSES ÜHISKONNASMagistritöö Juhendaja:Dr Anu KannikeTallinn 2005ZusammenfassungMuseologische Kommunikation. Die Stellung und Aufgaben des Freilichtmuseums in der gegenwärtigen GesellschaftMerike LangMagisterarbeit Betreuerin Dr. Anu KannikeMuseologische Kommunikation in einem Freilichtmuseum, die Stellung und die Ziele des Museums, die Wurzeln der Idee der Freilichtmuseen, das Freilichtmuseum als eine Semiosphäre, Dialog zwischen dem Museum und der Gesellschaft, die Formen und Richtungen der Kommunikation, der Besucher als ein aktiver Gestalter der Bedeutungen, die Zielgruppen, Werten und Symbolen, Maslow’s Hierarchy of Human Needs, Die Befriedigung verschiedener Bedürfnisse, die Interpretation der sachlichen und geistigen Kultur.Die vorliegende Magisterarbeit stellt eine theoretische Verallgemeinerung des Freilichtmuseums als von einem Interpreten und Vermittler der Geschichte dar. Es handelt sich nicht um das Museum als um einen Erforscher, Sammler, Aufbewahrer und Erklärer historischer Objekte, sondern um das Museum als Kulturerforscher, Aufbewahrer der Werte und Gestalter der Qualität der Kultur.Ich bin bemüht dieses Thema hauptsächlich im Rahmen der Kultursemiotik des hervorragendsten Vertreters der Tartuer-Moskauer Schule Prof. Juri Lotman zu behandeln, doch stütze ich auch auf die Arbeiten von Tomislav Šola, Peter van Mensch, Gary Eadson, David Dean, Eilean Hooper-Greenhill u.a., de die museologischen Kommunikationsprobleme und Aufgaben direkt behandelt haben. Die Magisterarbeit ist eine Analyse der museologischen Kommunikation und ihrer Eigenarten in einem Freilichtmuseum. Sie ist eine Schema, wie die in den Sammlungen aufbewahrte Information den Besuchern vermittelt wird, und indem man die Eigenarten der Kommunikation kennt, in der konkreten Alltagsarbeit die Stellung und Ziele des Museums zu erörtert. Damit ist die vorliegende Arbeit im gewissen Sinn auch eine Verallgemeinerung des Kulturmanagements, um das kulturpolitische Imago eines Freilichtmuseums in der gegenwärtigen Gesellschaft auszubilden. Gleichzeitig weist die Arbeit auf die Notwendigkeit und Möglichkeiten eines Dialogs zwischen dem Museum und der Gesellschaft hin. Die Arbeit ist in eine Einleitung, drei Kapitel und in eine Zusammenfassung gegliedert. Das erste Kapitel ”Freilichtmuseum als ein Museum neuen Typus – die Grundlegung zu der museologischen Kommunikation” konzentriert sich auf die Wurzeln der Idee von europäischer Freilichtmuseen, auf die Ausbildung der Idee des Freilichtmuseums in Estland und auf die Umwelt des Freilichtmuseums als auf ein Zeichensystem.Um über die Kommunikationsmöglichkeiten des Museums zu entscheiden, muss man sowohl die Entwicklungsgeschichte bzw. Idee des entsprechenden Museumtypus als auch des konkreten Museums kennen. Das bildet die Grundlage der Konzeption, deren Zeichen sich in der aufbewahrten Sammlung der Musealen und Urkunden absetzen. Im Freilichtmuseum als in einem Museum mit ständiger Museumsausstellung ist es nicht möglich, einen Teil von Musealen entsprechend der Mode in einen geschlossenen Raum für eine gewisse Zeit “in Urlaub “ zu schicken. Alle Aufbauideen der Museumsausstellung werden die Entwicklung des Museums auch weiterhin begleiten. Seit dem Anfang der Gründungsidee der Freilichtmuseen ist es möglich gewesen beim Komplettieren der architektonischen Sammlungen entweder die auf das Objekt bzw. Subjekt gerichtete Konzeptionen zu unterscheiden. Dahinten stecken sehr konkrete gesellschaftliche Verhältnisse und vorherrschende Bevorzugungen in der Wissenschaft. Wie die Renaissance- und Barockgärten der Herrscher und der Aristokratie, eine pastorale Idylle darstellen, wurde auch das erste Freilichtmuseum der Welt in Skansen gegründet, um Wert auf das ehemalige bäuerliche Milieu und auf die Dorfgemeinschaft zu legen und um Widerstand gegen die rasch zunehmende Industrialisierung und Urbanisierung der Gesellschaft zu leisten. Ziemlich bald wird unter den Zielen der aufgebauten Freilichtmuseen die Rettung hervorragender und kulturhistorisch bedeutender Baukunst am wichtigsten. Das gleiche Ziel behielten auch die estnischen Intellektuellen, Volkskündler und Architekten im Auge, als sie sowohl am Anfang des 20. Jahrhunderts als auch nach dem Zweiten Weltkrieg zum Gründen des Freilichtmuseums gehandelt haben. Die Erforschung, das Sammeln, Aufbewahren und Vermitteln ländlicher Baukunst ist von Anfang an die Hauptaufgabe und Grundlage des Estnischen Freilichtmuseums gewesen. Nach den Verallgemeinerungen während der früheren als auch direkt vor der Gründung des Museums durchgeführten Forschungsarbeit wurden die Konzeption des Museums bzw. die Aufbauprinzipien der Museumsausstellung festgelegt. Daraus ergeben alle Möglichkeiten, verschiedene Themen in Worte zu fassen und sie den Besuchern zu vermitteln. Doch besteht die Eigenart des Freilichtmuseums darin, dass die Konzentration auf das Objekt keineswegs störend auf die Konzentration auf das Subjekt wirkt. Sie sind Partner und in der äusseren Kommuniktion ergänzen sie aktiv und unvermeidlich einander. Diese Eigenart ist durch das Freilichtmuseum als durch ein historische Umgebung darstellende Museum und von seinem Einfluss auf alle Sinne der Besucher bedingt. Das Freilichtmuseum als eine Semiosphäre ist ein eigenartiges Mikromodell der Gesellschaft (Abb. 1) und in der Weise sind sowohl der Kern als auch die Peripherie in beiden Sphären einenader ziemlich ähnlich. Das macht die Ausstellung des Freilichtmuseums ziemlich leicht verständlich. Das zweite Kapitel “Museologische Kommunikation zwischen dem Freilichtmuseum und der Gesellschaft” behandelt näher die Kommunikationsmöglichkeiten (Abb. 2—4), den Dialog als eine Befriedigung der Bedürfnisse des Partners, den Dialog und die bevorzugten Werte der Besucher, die Formen und Richtungen der Kommunikation zwischen dem Freilichtmuseum und der Gesellschaft. In dem Kapitel wird hervorgehoben, dass die bedeckende Fläche der Sphäre des Freilichtmuseums und der Gesellschaft relativ groß ist (Abb. 5). Der Besucher ist in diesem Kommunikationsprozess ein aktiver Gestalter der Bedeutungen. Im Freilichtmuseum fällt es einem leicht, den Effekt der Massenmedien zu neutralisieren, weil sowohl die Größe der Fläche als auch die nicht streng vorgeschriebenen Wanderwege geben die Möglichkeit geben, die Besucher zu zerstreuen. Auch die Vermittlungsmethoden der Freilichtmuseen helfen einer persönlicheren Kommunikation bei. Gleichzeitig muss man gut die Zielgruppen und ihre Bevorzugungen kennen.Das Estnische Freilichtmuseum zählt junge Familien, Familien der gebildeten Mittelklasse und Schüler zu seinen Zielgruppen. Die Aufgabe des Museums ist es Rücksicht auf die Bevorzugungen, Interessen und Vorkenntnisse dieser Gruppen zu nehmen. Es ist eine objektive Unvermeidlichkeit, dass die Geschichte den Menschen immer ferner bleibt. Die Texte, die in einer gesellschaftlichen Sphäre kreisen, decken sich nicht mehr mit den Texten aus musealer Sphäre. Die Aufgabe des Museums ist es, seine Mission zum Handeln in der Gesellschaft zu definieren. Das muss den Werten und Symbolen entsprechen, die in der Gesellschaft vorhanden sind oder die als bleibende Werte existieren müssen. In dem Sinn ist das Museum eine Institution, die Werte schafft und befestigt. Für das Estnische Freilichtmuseum ist die Aufbewahrung des eigenartigen Kulturraumes Estlands und der historischen Identität der hiesigen Bevölkerung seine Mission gewesen. Wenn das Freililichtmuseum ein miniatures Modell des estnischen Kulturraumes darstellt, muss es sich auch um die Erhaltung des gegenseitigen Dialogs der beiden Sphären kümmern. Das bedeutet nicht nur das Anwenden der bekannten Sprache und der Texte, sondern auch einen Einblick auf die unbekannten Gebiete der Sphären, um den Kontakt zwischen der Vergangenheit, Gegenwart und Zukunft zu finden. Der gegenwärtige Mensch, der unter demokratischen Verhältnissen keinem Diktat unterworfen ist und seine Identität selbst bestimmt, braucht jedoch professionelle Hilfe.Um die Bedürfnisse der Menschen kennenzulernen, wird heutzutage ziemlich oft Maslow`s Hierarchy of Human Needs (Abb. 6) verwendet. Indem man auf dieses Modell stützt, muss man feststellen, dass sich die Gesellschaft selbst an die Museen nur zur Befriedigung intellektueller, ästhetischer Bedürfnisse und der Bedürfnisse von self actualization wenden kann. Das Museum muss auch Möglichkeiten zur Befriedigung niedrigerer Bedürfnisse der Hierarchie erkennen. Hier muss man die in der Gesellschaft noch geschätzten Werte, Ritualien, Helden, Verschiedenheiten und Manifestationen. Da sie sich einheitlich als ziemlich einflussreiche Stereotypen ausdrücken, lohnt es sich nicht mit einem negativen Programm aufzutreten, sondern man muss gerade durch das Schätzen der Verschiedenheiten tolerante Einstellungen stützen.Indem man auf die Möglichkeiten zur Befriedigung verschiedener Bedürfnisse im Museum hinweist, erreicht man eine bessere gegenseitige Beziehung. Das ist aber eine Voraussetzung zur Bereicherung des Dialoges (Abb 7). Das Freilichtmuseum kann in seiner Arbeit die Kenntnisse und Erfahrungen der Besucher verwenden. Das ermöglicht, einerseits die Selbständigkeit der Besucher zu betonen und die Museumsausstellung weniger mit Texten zu belasten. Die originaltreue Umgebung und ihre bessere Lesbarkeit wird erhalten. Besonders wichtig war das passive Einmischen des Museums in die Privatsphäre des Besuchers unter den Verhältnissen der totalitären Sowjetmacht.Andererseits geben die Kenntnisse und Erfahrungen den Besuchern den Anstoss aktiv mitzudenken. Die vorhandene passive Erfahrung wird im Museum durch eine aktive und erlebnisreiche Erfahrung ergänzt, weiterhin kommt die Befriedigung, die unter den Verhältnissen der Offenheit auch durch neue Kenntnisse und Qualität ergänzt werden kann. Auf diese Weise hilft das Museum der Kontinuität des Sozialisierungsprozesses (Erziehungsprozess) mit. Als Strohhalm kann man auch die Nostalgie nicht unterschätzen. Das kann sowohl ein Motiv des Besuches als auch eine Emotion nach dem Besuch sein. Die Nostalgie unterstützt eine gewisse Gruppenidentität, die aber fügt das Sicherheitsgefühl und den Erfindergeist zum Handeln in einem Notfall hinzu. Die Nostalgie erweckt das Gedächtnis und regt damit die Kommunikation an. Für das Museum lohnt es sich ein Moment zu schweigen und eine individuelle Geschichte auftauchen zu lassen. Hier tauchen die Wurzeln und die Zugehörigkeit, zuletzt auch die ethnische Identität auf. Das Freilichtmuseum kann stark für die Aufbewahrung bzw. für das Wiederauffinden seiner Identität beitragen. Das dritte Kapitel der Magisterarbeit “Die Interpretation der sachlichen und geistigen Kultur im Freilichtmuseum” befasst sich getrennt mit den Interpretierungsmöglichkeiten der Baukunst, des Alltagslebens und der geistigen Kultur, weil die die Interpretationsprozesse in beiden Fällen den verschiedenen Einflüssen der Kommunikation unterworfen sind. Die im Freilichtmuseum angewandte Vermittlung kann man sowohl aus der Sicht des gesamten Museums als auch als Einzelthema betrachtet werden. Das Museum will zwar die Geschichte wiederspiegeln, aber in der Tat wird hier nur die Vielfältigkeit der Geschichten konstruiert bzw. derjenige Teil aus der strukturierten Vergangenheit, den man zum Ziel setzen kann. Am einfachsten und den Besuchern am verständlichsten ist die Interpretation der sachlichen Kultur. Die Ausstellung im Freilichtmuseum bietet hier verschiedene Themen an. Natürlich sind sie hauptsächlich auf Sachen konzentriert. Weil die ältere Geschichte, die in Freilichtmuseen gesammelt worden ist, für gegenwärtige Menschen immer exotischer wird, muss man sie durch die aktive Erkenntnis kennenlernen. Dazu sind folgende Möglichkeiten: human presence, visitor participation, living history, Kinderprogramme, storytelling und re-enactment. Hier beschäftigen sich Freilichtmuseen auf einer sehr engen Grenze zwischen der Wissenschaft und Simulation. Indem man an dem Grundsatz festhält, dass die Umwelt interpretiert werden muss, aber nicht in der Umwelt und das besondere Gewicht auf die Qualität gerichtet ist, bleibt die Grenze doch dauern.Die Interpretation der geistigen Kultur im Museum ist mit bedeutend größerem Risiko verbunden. Musik, Kunst sogar Ritus gehören in der modernen Gesellschaft nur zu Freizeitaktivitäten und auch das nur als passive Beteiligung (Abb. 8). In der im Freilichtmuseum angebotenen historischen Zeit bildet die geistige Kultur aber einen Teil der Weltanschauung. Das hat die Menschen sowohl bei der Arbeit als auch in der Freizeit begleitet. Die Volkskultur war frei von der Marktwirtschaft und Einschätzungen. Heute ist die Volkskultur zur Vorstellungskunst degradiert worden, wo die aktive Minderheit ihre erlernte Kunst der passiven Mehrheit vorzeigt (Abb. 9). Die Aufgabe des Freilichtmuseums ist es die Spiellust den Besuchern wieder zurückzubringen, sie von den Gewohnheiten der passiven Zuschauer zu befreien. Durch den freien Spiel entstehen Interessen, Gewohnheiten und Bedürfnisse. Von hier aus gibt es aber keinen langen Weg zur allmählichen Veränderung des Spieles zur Kultur. Also kann man zum Schluss sagen, dass die Rolle des Freilichtmuseums darin besteht, ein kleines, aber ein unbedingt wichtiges Zahnrad in einer großen Maschinerie der globalen Welt zu sein.Sisukord  TOC \o "1-3" \h \z  HYPERLINK \l "_Toc104170591" Zusammenfassung  PAGEREF _Toc104170591 \h 2 HYPERLINK \l "_Toc104170592" Museologische Kommunikation. Die Stellung und Aufgaben des Freilichtmuseums in der gegenwärtigen Gesellschaft  PAGEREF _Toc104170592 \h 2 HYPERLINK \l "_Toc104170593" Sisukord  PAGEREF _Toc104170593 \h 8 HYPERLINK \l "_Toc104170594" Sissejuhatus  PAGEREF _Toc104170594 \h 9 HYPERLINK \l "_Toc104170595" ESIMENE PEATÜKK  PAGEREF _Toc104170595 \h 17 HYPERLINK \l "_Toc104170596" Vabaõhumuuseum kui uut tüüpi muuseum – museoloogilise kommunikatsiooni aluste loomine  PAGEREF _Toc104170596 \h 17 HYPERLINK \l "_Toc104170597" 1.1 Euroopa vabaõhumuuseumide idee juured  PAGEREF _Toc104170597 \h 18 HYPERLINK \l "_Toc104170598" 1.2 Vabaõhumuuseumi idee kujunemine Eestis  PAGEREF _Toc104170598 \h 21 HYPERLINK \l "_Toc104170599" 1.3 Vabaõhumuuseumi keskkond kui märkide süsteem  PAGEREF _Toc104170599 \h 25 HYPERLINK \l "_Toc104170600" TEINE PEATÜKK  PAGEREF _Toc104170600 \h 31 HYPERLINK \l "_Toc104170601" Museoloogiline kommunikatsioon vabaõhumuuseumi ja ühiskonna vahel  PAGEREF _Toc104170601 \h 31 HYPERLINK \l "_Toc104170602" 2.1 Kommunikatsiooni võimalused  PAGEREF _Toc104170602 \h 32 HYPERLINK \l "_Toc104170603" 2.2 Dialoog kui partneri vajaduste rahuldamine  PAGEREF _Toc104170603 \h 39 HYPERLINK \l "_Toc104170604" 2.3 Dialoog ja külastajate väärtuseelistused  PAGEREF _Toc104170604 \h 45 HYPERLINK \l "_Toc104170605" 2.4 Vabaõhumuuseumi ja ühiskonna vahelise kommunikatsiooni vormid ja suunad  PAGEREF _Toc104170605 \h 51 HYPERLINK \l "_Toc104170606" KOLMAS PEATÜKK  PAGEREF _Toc104170606 \h 64 HYPERLINK \l "_Toc104170607" Ainelise ja vaimse kultuuri interpretatsioon vabaõhumuuseumis  PAGEREF _Toc104170607 \h 64 HYPERLINK \l "_Toc104170608" 3.1 Arhitektuur ja elu-olu  PAGEREF _Toc104170608 \h 65 HYPERLINK \l "_Toc104170609" 3.2 Vaimne kultuur  PAGEREF _Toc104170609 \h 74 HYPERLINK \l "_Toc104170610" Kokkuvõte  PAGEREF _Toc104170610 \h 79 HYPERLINK \l "_Toc104170611" Kasutatud kirjandus  PAGEREF _Toc104170611 \h 84SissejuhatusJuba üle saja aasta rõõmustavad maailma eri paigus asetsevad vabaõhumuuseumid tuhandeid külastajaid, kes on tulnud otsima otseseid kokkupuutevõimalusi maailmaga, mis nende jaoks on kas tundmatu ja põnev või täis nostalgilisi meenutusi. Vabaõhumuuseumidel on olnud oma pika ajaloo jooksul paremaid ja halvemaid aegu, kuid rahva silmis on nad olnud valdavalt positiivse tähelepanu all. Oma eripäralt ei jäta need muuseumid külmaks ei tegijaid ega nägijaid, sest siin pakutav on küllaltki emotsionaalne ja vormiderohke. Võib öelda, et vabaõhumuuseum toimib ka ilma otsese suunamise või aktiivse vahenduseta, sest ta on loodud kui keskkond, mida ei vaadelda kõrvalt, vaid kuhu reaalselt sisenetakse. Selle muuseumi külastuse kohta armastatakse tuua võrdlust pildi sisse minekuga. Ent vabaõhumuuseum toimib paljudele ka otseselt mittemuseoloogiliste tähenduste kontekstis: ta on kui vaba päeva täitev puhkekäik loodusesse, mis pakub võimalust eralduda kaasaja melust ja tunda end valvatud territooriumil turvaliselt.Käesolev magistritöö on katse teha teoreetiline üldistus vabaõhumuuseumist kui omanäolisest ajaloo tõlgendajast ja vahendajast (rõhuasetusega Eesti Vabaõhumuuseumile), toetudes muuseumide kommunikatsiooniprobleeme ja ülesandeid otseselt käsitlenud autorite Tomislav Šola, Peter van Menschi, Gary Edsoni ja David Deani, Eilean Hooper-Greenhilli jt töödele. Ent peamiselt püüan siduda vabaõhumuuseumi Juri Lotmani kultuurisemiootika raamidesse, et jõuda muuseumisse kätketud tekstide, märkide ja koodide toimeid vaadeldes vabaõhumuuseumi kultuuripoliitilise rolli ja ülesanneteni kaasaegses Eesti ühiskonnas. Teadaolevalt on muuseumide semiootilise analüüsi suhtes esitatud ka kahtlusi. Näiteks Roland Barthes analüüsib oma raamatus  Mütoloogiad (Barthes 2004: 203 206) USA-st pärit fotonäitust, mille eesmärk oli näidata inimeste igapäevaelu ~este ja veenda, et need on kõigis maades ühetaolised. Barthes’i semiootilise analüüsi tulemusel saame teada, kuidas tunda ära näitusel tekitatud tähendusi objektide ansamblisse paigutuse järgi ja tõdeme, kuidas näitused võivad konstrueerida täiesti olematuid müüte. Eilean Hooper-Greenhilli arvates on aga Barthes tegelnud vaid tagantjärele analüüsiga, mis üksnes sõnastab muuseumi peidetud ideoloogilised eesmärgid. Õpetuse kehtivust ei saavat eitada ja antud teemadel polevat mõtet diskuteerida, sest uurijad on huvitatud üksnes “oma hüpoteeside paljastavast jõust”. See ei aita kultuurilise tähenduse tootmisel, sest me ei saa vastust tahtlike sõnumite analüüsimiseks. Siiski märgib Hooper-Greenhill, et kui eristada tähenduste semiootikat (st muuseumis on tahtmatud sõnumid, mis toimivad kui kommunikatsiooni faktid ja omavad tähendust) ja kommunikatsiooni semiootikat (st muuseumis edastatakse tahtlikke sõnumeid, mis on saanud tuntuks sotsiaalse õppimise käigus), on ühelt poolt võimalik mõista muuseumi kui kultuurilist ja ideoloogilist toodet, mida saab analüüsida kui tähendussüsteemi, aga teiselt poolt saab muuseumi analüüsida kui plaanilist kommunikatsioonisüsteemi, mis arvestab ka inimeste soovidega kujundada oma nägemus personaalsetest kogemustest. Seesugusest uuringust saab muuseum kasu, kuna see loob dünaamilise sideme esituse ja tõlgenduse vahel ja nii võib arendada teid, mis võimaldavad panna inimesi paremini mõistma (Hooper-Greenhill 1996: 17—26). Nii kujuneb välja selgem visioon museoloogilise kommunikatsiooni mehhanismidest. Seega julgustab Hooper-Greenhill siiski kasutama semiootilist analüüsi museoloogilise töö tõhususe ning muuseumi toime väljaselgitamise seisukohalt ning olen sellest saanud ka ise innustust.Analüüsimaks museoloogilist kommunikatsiooni vabaõhumuuseumides, käsitlen oma töös kõigepealt vabaõhumuuseumi loomist tervikuna kui vastust kindlale ühiskondlikule tellimusele e kui kultuurilist toodet, mis on tingitud teatud muudatuslikest protsessidest konkreetses ühiskonnas. Oma kunstlikult loodud bioloogilise ja füüsilise keskkonna e ühtse püsiekspositsiooni tõttu on vabaõhumuuseum kui meedium – see on vahend, mille abil edastatakse sõnum mingist laiemast püsivast väärtusest või väärtustest, mida tahetakse tervikuna ühiskonnale edastada (Palmaru 2003: 150). See ei ole sõnum institutsioonist ja selle toimimisest, vaid ajaloolistest kultuuriprotsessidest ja identiteedist. Ekspositsiooni üksikosi ja neist moodustunud temaatilisi tasandeid vaatlen kui üksiksõnumeid e märke, millele on muuseumi kuraatorite poolt antud teatud ajahetke ühiskondlikke protsesse peegeldav tähenduste formuleerimise ülesanne. Muuseumi sügavam eesmärk on kultuuriuurimuse teel aidata kaasa tähenduste dekodeerimisele. Selle kultuuriuurimuse produktina valminud omanäolise püsiekspositsiooni tõttu ei saa vabaõhumuuseumi määratleda üksnes kultuuriasutuse staatusse, mille ülesandeks on kultuuriliste maailmapiltide vahendamine ühiskonda, vaid tegemist on ka teatud kultuurilise fenomeniga ühiskonnas. Püüan seda peamiselt Eesti Vabaõhumuuseumi näitele toetudes lähemalt lahti seletada.Muidugi ütleb Juri Lotman, et traditsioonilise kultuuriuurimise probleemiks on püüd käsitleda kultuuri mingi korrastatud ruumina, mida ta tegelikult puhtal kujul kunagi ei ole. Korrapärasus on vaid illusioon (Lotman 2001: 153). Nii on vabaõhumuuseumi kui ühe kultuurisfääri käsitlemine märkide süsteemina, mis püüab pidada dialoogi teise, st ühiskonna sfääriga, ka üksnes illusioonil põhinev korrastatus. Ent Lotman ütleb ka, et ajaloolase pilk minevikku toob paratamatult kaasa retrospektiivse teisenemise protsessi, kus kaootilised sündmused tulevad ajaloolase käe alt teistkordselt organiseerituna. Ajaloolasele on omane lähtuda toimunu paratamatusest, konstrueerida mälufaktidest järjepidev arengujoon, mis kõige kindlamalt viib teadaoleva lõpp-punktini. Tegemist on oma uurimisaine kaudu hinnangute andmisega ning tegelikule ajaloole võõra eesmärgi-mõiste sissetoomisega (ibid.: 29). Kui ajaloo protsessile võib eesmärgi-mõiste olla otseselt võetuna võõras, siis muuseum kui ühiskonna kasutuses olev ideoloogiline tööriist omab kogu oma tegevuse üksikasjades eesmärke. Needki ei pruugi olla korrastatud reas ja mida rohkem kaasaja suunal liikuda, seda mitmekülgsemaks need muutuvad. Mõeldes aga läbi tähendused, mida ekspositsiooni loojad on tahtnud pakkuda ja ka need, milliseks teele saadetud sõnum võiks dialoogi käigus vastuvõtja kogemusi ja hoiakuid arvestades muutuda või milliseks nad muuseumi ajaloo jooksul juba on muutunud, saab planeerida muuseumi tulevast kommunikatiivset tegevust. Nii jõuangi vabaõhumuuseumi ja ühiskonna vahelise kommunikatsiooni vormide ja suundade juurde. Siin eristuvad selgelt kummagi partneri motiivid ja suhtlusvõimekus ning sõltuvus väliskeskkonnast.Kui töö esimesed peatükid käsitlevad vabaõhumuuseumi kui ajaloo terviksõnumit, siis viimasena annab semiootiline vaade meile võimaluse lahata ka vabaõhumuuseumi kui ajalooliste üksikteemade kogumit ja nende kommunikatsiooniprobleeme. See mõjutab kõige rohkem tõlgenduste vorme, mida muuseumi ekspositsiooni interpreteerivas tegevuses saab kasutada. Käesolevas töös esitatud käsitlus on üheks võimalikuks alusskeemiks, kuidas arutleda konkreetses igapäevases muuseumitöös oma muuseumi koha ja eesmärkide üle mingil ajahetkel, et teha neist lähtuvalt edasisi kultuurikorralduslikke otsuseid või kontrollida neid empiiriliste uuringutega. Skeemi kuulub kindlasti tagasivaade oma muuseumitüübi tekkeloole ja idee realiseerimisele. On selge, et iga muuseum on seotud oma tegevusaja jooksul loodud kollektsiooniga. Viimane on mingil põhjusel tekitatud ja selle kaudu saab edastada missioonist lähtuvaid sõnumeid ning mõelda võimalikele kontseptuaalsetele muudatustele. 21. sajandiks väljakujunenud ühiskondlikud olud on pingelised igale institutsioonile oma missiooni elluviimisel. Turbulentne tegevuskeskkond nõuab pidevaid strateegiate koostamisi, sest nende arengute realiseerimise aeg ei saa muutuvate tingimuste tõttu olla kuigi pikk. Kuigi sisuline muuseumitöö ei saa päriselt käia kaasas igapäevatuultega, peab ta ometigi arutlema oma kontseptsioonide üle nii, et nende abil saaks planeerida just tänaseid sisulisi arenguid, unustamata sealjuures lähtuda ka tuleviku vajadustest. Euroopa üks tunnustatumaid museolooge professor Tomislav Šola ütleb: “Museoloogia täpselt tegelebki meie mineviku tulevikuga ja meie identiteedi tulevikuga, ehk meie tulevikuga” (Šola 1997: 17). Tegelikkuses on muuseumid ja nende toimemehhanismid Lääne maailmas üks põhjalikumalt läbiuuritud valdkondi. Väga hästi tuntakse külastaja käitumist, nende külastuse motiive, eelistusi, arvamusi õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kohta, ekspositsiooni tehnilise keskkonna mõju informatsiooni edastamisel jne. Tundub, et kaasaja kommunikatsioonivormide tundmisel, piisavate rahaliste võimaluste olemasolu korral ning piisava intervalli järel uudseid ja huvitavaid lahendusi pakkudes ei peaks muuseumidel enda ühiskonnas positsioneerimisega probleeme olema. Arvan seda siiski kommunikatsiooni tehniliseks küsimuseks. Tahan käesolevas töös käsitleda muuseumi kommunikatsiooni eelkõige tema sisulistest võimalustest lähtuvalt ja analüüsida nende lõimumist kaasajaga, pidades analüüsi ajendiks muuseumide missioonilisi vajadusi külvata pärandist ja teatud identiteedist hooliva eluviisi hoiakuid. Nimetatud tendentse tuntakse seni põhiliselt üldises muuseumide kontekstis, kuid arvan, et vabaõhumuuseumid toovad siin ka teatud eripärasid juurde. Küsimus on eelkõige vabaõhumuuseumide kommunikatsioonivõimekuses. Olles ühelt poolt loodud elamuslike, informatiivsete ja kergesti mõistetavatena, on nad ometi oma ekspositsiooni kontseptsiooni e suhtluse põhisõnumi poolest muutumatud. Kunagi loodud väljapanek on püsivaimast püsivaim ning mõeldud oma raame loova sisuga säilima sajandeid. Nii on muuseumi kui sõnumi saatja diktaat väljapakutavaks kommunikatsiooniks üsnagi tugev ning vaatamata väliskeskkonnas valitsevale moele jääb vabaõhumuuseum ikka endaks. Siin peab arvestama kommunikatsioonitõrgetega, mis ei ole üksnes tehniliselt likvideeritavad või kanaliseeritavad, vaid on just teoreetilistelt lähtekohtadelt neutraliseeritavad. Vabaõhumuuseumide kohta on vastaval alal töötavatel spetsialistidel kasutada üsna rohkesti materjali. Üheks tähtsaimaks dokumendiks, millest vabaõhumuuseumid maailmas juhinduvad on Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon. Selle esimene variant võeti vastu 1957. a ICOMi poolt. Dokumendi parandus tehti 1982. a. EVMis on kasutada viimatinimetatud dokument. Aukartustäratav on erinevates vabaõhumuuseumides iga-aastaselt väljaantavate trükiste hulk, mida saadetakse tutvumiseks ka oma väliskolleegidele. Põhiliselt on tegemist oma muuseumi egiidi all läbiviidud uurimisprojektide publitseerimisega, kuid küllalt tähtsal kohal on ka populaarteaduslikud ekspositsioonijuhid ja pedagoogilised materjalid. Siiski annab parima ülevaate maailma vabaõhumuuseumide erinevatest kontseptsioonidest muuseumide praktiline külastamine. Euroopa Vabaõhumuuseumide Liitu kuuluvad muuseumide juhid käivad oma temaatilistel konverentsidel iga kahe aasta järel ja tavaliselt publitseeritakse sealsed ettekanded enne järgmise konverentsi algust. Maailma vabaõhumuuseumide idee arengust tervikuna on lähiajal valmimas põhjalik uurimus Rootsi Jamtli Vabaõhumuuseumi endisel direktoril Sten Rentzhogil. Kahtlemata võib olla huvitav vaadelda muuseumide loomise idee arengutendentse laias kontekstis. Rentzhog tugineb oma töös tema poolt vabaõhumuuseumidele välja saadetud küsimustikule ning muuseumide publikatsioonidele. Ka Eesti Vabaõhumuuseumi kohta on kasutada arvestatav hulk institutsiooni ajalugu kronoloogiliaelt puudutavaid kokkuvõtteid, mis on olnud aluseks käesolevalegi tööle. Teaduslikest käsitlustest tasub mainida eestikeelseid artikleid kogumikes “Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972” (Troska jt 1976, Linnus 1976), “Suitsutare 2. Valitud artiklid 1975—1999” (Lang 2000a) ja “Eesti Vabaõhumuuseum. Ideest tegudeni” (Linnus 1996, Saron 1996, Tomps 1996, Lang, 1996) ning võõrkeelseid muuseumi kontseptuaalseid ja üksikteemade analüüse rahvusvahelistes kogumikes “Acta scansenologica” (Lang 1995), “Berichte aus dem Schleswig-Holsteinischen Freilichtmuseum. Festschrift für Carl Ingwer Johansen” (Lang 2000b), “Freilichtmuseum und Sachkultur. Festschrift für Stefan Baumeier zum 60. Geburtstag” (Lang 2000c). Käesolevat magistritööd peamiselt Eesti Vabaõhumuuseumi käsitlevana ajendas kirjutama viimastel aastatel rohkena kättesaadav teoreetiline kirjandus ning sellega tutvumisel saadud veendumus, et tunnustatud autoritele toetudes võib osutada uutele võimalustele ka kohaliku muuseumi uuest valgusest lahtimõtestamisel. Seega on eesmärgiks teoreetiline museoloogiline käsitlus, mis näitab paralleelide tõmbamise võimalusi eri teooriate ja konkreetse praktika vahel. Tegemist on valdavalt isikliku kogemuse üldistusega, mis ei taotle mingil juhul lõpliku tõe staatust, kuid mis annab tõlgenduse viimastel aastatel Eesti Vabaõhumuuseumis toimunud sisulistele arengutele, mida olen direktorina püüdnud koos meeskonnaga juhtida. Tegelikult on muuseumi juhi kui strateegi ning etnoloogi kui looja ametikohustustest lähtuvalt tehtud tähelepanekud, st isiklik kogemus, töö valmimisel üheks suuremaks mõjufaktoriks ja empiiriliseks tõendusmaterjaliks. Olen töötanud Eesti Vabaõhumuuseumis alates 1981. aastast, kasvades teadustöötajast direktoriks ja olles alati aktiivselt osalenud nii muuseumi loomisel kui vahendamisel. Võib vast väita, et võõra ja kõrvaltvaatava uurija poolt ei oleks paljudki seosed käesolevas kontekstis esitatavad. Seetõttu ei pruugi teema olla vaba subjektiivsusest. Tegemist on paljuski strateegilise kultuurikorraldusliku käsitlusega, mis toetub erinevatele kultuuriuurimuslikele mudeleile ja mille väljundeil on paratamatult teatud kultuuripoliitiline isiklike veendumuste tagapõhi. Nagu ütleb Juri Lotman on kultuuriuurimusliku teoreetilise mudeli puhul tegemist üksnes “kõigi realiseerimata võimaluste keskväärtusega” (Lotman 2001: 153). Ent Vesa Niinikangas annab lohutava teadmise, et “[…] kultuuriuurimine on omalt poolt aidanud ilmsiks tuua maailma keerulisust ja paljutasandilisust. See on maailma konstrueerinud ja dekonstrueerinud, tekstualiseerinud ja kontekstualiseerinud, ja muu hulgas aidanud näiteks vähemustel ennast teadvustada ja oma häält kuuldavale tuua. Ja vahest on kultuuriuurimisel oma osa olnud ka perifeeriate ja keskuste vaheliste piiride hajutamises” (Niinikangas 1998: 40). Just Niinikangas’e väitele tuginedes tuleb ka rõhutada teema erilist aktuaalsust seoses vajadusega sõnastada vabaõhumuuseumi roll ja identiteet Eesti üleminekuühiskonna segastes oludes. Riigi positsioon muuseumide dialoogipartnerina on olnud seni suhteliselt nõrk. Ikka ja jälle jagatakse ametnike poolt soovitusi ise hakkama saada. Mudelid, mis on kas teatud muuseumide tegevuse parendamiseks rahvusvahelistele ekspertidele toetudes välja töötatatud või mida arvatakse saavat teha sotsioloogilistele küsitlustele toetudes, on valdavalt pealispindsed turunduslikud müügistrateegiad, mis annavad soovitusi külastaja või mittekülastajaga hakkama saamiseks. Liberaalne turumajandus ei ole orienteeritud nn nõrkadele e käegakatsutavat kasumit mittetootvale kultuurile ja ei oska näha neis dialoogipartneri võimeid. Käesolev töö püüab seepärast kirjeldada just eriti seda, kuivõrd on muuseum (eriti vabaõhumuuseum) ühiskonna produkt ja kuivõrd peab ja saab dialoog ühiskonnaga olla vaid teineteist arvestav. Museoloog T. Šola (vt Šola 1997: 41 jj) propageerib globaalset “kultuuriühiskonna” loomisele kaasaaitamise ideed. See on 21. sajandi muuseumi missioon, mida saab täita teoreetilise museoloogilise teadmise ja igapäevase praktika ühitamise, kohaliku ja maailma ühiskondliku keskkonna tundmisega ning Euroopa ühiskodu pärandväärtuste propageerimisvajaduste tunnetamisega. See on alus muuseumi rolli määratlusele kaasaegses ühiskonnas. Püüan seda teesi järgida selleski töös.Seoses käesoleva magistritöö valmimisega tahan avaldada tänu minu oskusliku suunamise ja toetamise eest juhendajale dr Anu Kannikesele. Tänan nõuannete eest abikaasat professor Valter Langi. Tänan abi eest erialase kirjanduse hankimisel konsulteerinud ja aidanud Mariann Raismad, Virve Tuubelit ja Heiki Pärdit, kes ühtlasi on ühed vähestest eestlastest, kes seni on kaitsnud teadusmagistri kraadi museoloogiaga seotud teemadel (Pärdi 1996, Tuubel 2002, Raisma 2002). Hinnatav on kauaaegsete kolleegide Aile Heidmetsa ja Maret Tamjärve toetus teksti sisulisele ülesehitusele ning Ülle Võrno abi resümee saksa keelde tõlkimisel. Ühtlasi tänan nii perekonda kui oma töökollektiivi Eesti Vabaõhumuuseumis, kes suhtusid mõistvalt minu tasemeõppega kaasnenud hõivatusse.ESIMENE PEATÜKK Vabaõhumuuseum kui uut tüüpi muuseum – museoloogilise kommunikatsiooni aluste loomineMuuseumi loomine on alati eesmärgistatud sõnum teatud sihtrühmale. See on kontseptsioon e märkide süsteem, mis tervikuna ladestub säilitatavasse kogusse. Nagu ütleb Eilean Hooper-Greenhill, ei ole ühtset põhjust muuseumide loomiseks, eri muuseumidel pole ühtset identiteeti ja sihtrühma. On olemas muuseumide kontseptsioonide erinevused orienteeritusel subjektile või objektile. Peale selle omab iga ühiskond oma peamist poliitikat ja tõde, muuseum on üks selle tõe paljudest tootjatest. Kuid ka muuseumid ise erinevad selle poolest, millises raamistikus on kollektsioonid tunnetatavad, kuidas neid kasutatakse, milline võim neile kollektsioonidele antakse. Tõe ja teadmiste vormid, mida muuseumid on läbi aegade levitanud, ei oma siiski järjepidevuslikku identiteeti. Tegemist on üksikute ajaloo näidete uuringutega, kasutades selleks erinevaid tunnetuse lähtekohti. Viimaseid peab alati vaatama vastava ajastu kontekstis, millal neid teadmisi on komplekteeritud (Hooper-Greenhill 1992: 191—196). Tomislav Šola ütleb: “Modernse Euroopa muuseumid on renessansi humanismi, 18. sajandi valgustuse ja 19. sajandi demokraatia saadused. Nad on tehniliselt arenenud, kuid nad järgivad oma möödunud aegade loogikat ja ambitsioone” (Šola 1997: 54).Teisiti pole lood ka vabaõhumuuseumidega. Vaatleme järgnevalt neid kontekste, millest on vabaõhumuuseum kui eriline muuseumitüüp maailmas tekkinud, et saada aimu sellest märgisüsteemist, millega meil tuleb oma arutluskäikudel kohalikul tasemel arvestada. Loomulikult on tegemist väga suure kultuuriajaloolise üldistusega, millest tänapäeva teaduses hakatakse loobuma (Burke 2004: 102—117), kuid mulle tundub siiski, et museoloogias saab seda jätkuvalt käsitleda. See on võimalik esiteks siis, kui kultuur on mõistetav kui “[…] meedium, mille kaudu inimesed väljendavad oma maailma ja korraldavad elu” (Löfgren 1999: 17) ja kui ka muuseum kui kultuuri peegeldaja on käsiteldav kui meedium; teiseks siis, kui tahame lähtuda kontekstist, mille kohaselt muuseume kui institutsioone on nende loomisel mõistetud, ning kolmandaks saabki muuseumi üldkontseptsioon teatud ajahetkel olla teatud probleemi üks suur üldistus. Euroopa vabaõhumuuseumide idee juuredEuroopa museoloogilisele maastikule tekkis teaduslik vabaõhumuuseum kui eriline muuseumitüüp 19. saj lõpul. Ent tegelikult oli vabaõhumuuseumi loomise soovunelmaid märgata palju varem. Esimeseks teadaolevaks vabaõhumuuseumi ülesehitusest unistavaks kirjalikuks teateks peetakse Šveitsi kirjaniku Karl-Viktor von Bonstetteni (1745—1832) reisikirja 1799. aastast “Bemerkungen auf einer Reise von Seeland und auf der Küste von Schonen”. Ta kirjeldab Taani kuningalossi Fredensborgi juurde kuuluvat parki, kus tema tähelepanu haarasid “Nordmandsdal’iks” (Norra org) nimetatavale maa-alale paigutatud 60 kivist kuju, mis kujutasid Taani riigile kuulunud alamaid nende erinevais rahvarõivais. Bonstettenil olevat koheselt tekkinud unistav kujutlus sinna juurde kuuluvast külamiljööst, kus majad oleksid varustatud ka ajakohase mööbli ja tarbeesemetega. Ta kujutles, kui kasulik oleks kõigil pargi külastajail siis õppida neid rahvaid tundma ja saada aimu rahvastevahelistest erinevustest. Tegelikkuses kirjeldas Bonstteten vaid oma fantaasiavilja, kuid ta oli oma ülesandepüstituselt üsna lähedane kaasaegsete vabaõhumuuseumide ideele – esitada teatud kultuurinähtusi kontekstuaalses keskkonnas (Zippelius 1991: 29).Bonstetten ei olnud siiski oma kujutluses päris originaalne. Maastiku ümberkujundamise ja külamiljöö kujutamise juured viivad renessansi ja barokiaegsete itaalia aedadeni, kus eksponeeriti arvukalt originaalseid või kopeeritud kujusid, antiikseid mälestusmärke või in situ mälestusmärke. Taolisi aedu nimetati “aiamuuseumiks”, “kujude muuseumiks” või “skulptuuride vabaõhumuuseumideks”. Need aiad mängisid tähtsat rolli tulevaste Inglise stiilis aedade kujunemisel Euroopas. Et samal ajal oli aristokraatide ja õukondade juures tavaks luua kuriositeetide kambreid, on aedadesse kogutud maastikkegi nimetatud vabas õhus paiknevateks kunsti- või imekambriteks. Mitmel pool Euroopas (Inglismaal Stowe’i aiad, Prantsusmaal Pariisi lähedal Moulin-Joli, erinevad pargid Taanis jt) kujutati väikeste rustikaalsete ehitistega (“Dörfchen”, “Hameau”, “Schweizerhaus”, “Norske Hus”) idealiseeritud pildikesi nostalgilisest unelmate maast ja näidati põgenemisteed loomulikku ja vooruslikku talupojaellu. Antiikse Arkaadia pastoraali vaimus toodi neis esile Rousseau poolt rõhutatud linna ja maa ideoloogiline vastasseis. Kõige selle juures oli positiivne, et kunstlike maastike rajamisega peeti kaudselt silmas ka nende külastajatele suunatud hariduslikke eesmärke. Parkides kujutati sageli koos nii vana- ja keskaja kui kaasaja mälestisi, mis pärinesid kas kodu- või välismaalt, armastati rajada ka eksootilisi nurgakesi (Hiina aed Woburn Abbey’s, Ameerika aed Hohenheimis). Kõige selle juurde korraldati meelelahutuslikke tseremooniaid, pidusid, käsitöö demonstratsioone jms. Kõik vastas selleaegse aristokraatia moraaliideedele ja filosoofiale, parkide sisu mitmekesisus väljendas nende omanike maailmakodanikuks olemise ideaale. Hilisemate avalike vabaõhumuuseumide eesmärkide seas esikohale tulnud mälestiste ja pärandi päästmise idee polnud 18. saj – 19. saj algul veel aktuaalne (Zippelius 1991: 40—43). 19. saj jooksul hoogustub tööstusrevolutsioon ja linnastumine. See tõi traditsionaalse talupojaühiskonna kõrvale võõra, individualistliku, avatud ja seisustevaba linliku eluviisi. Aristokraatide pastoraalse idüllitaotluse kõrval tekkis vaimse eliidi hulgas huvi oma rahva põlvnemise vastu. 18.—19. saj vahetusel Euroopa maades arenema hakanud rahvuslike teaduste abil – oma maa ajaloo, kirjanduse, keele, rahvaluule ja rahva elu uurimisega – teadvustati valus tõsiasi, et kogu senine harjumuspärane ning seega turvaline ja mõistlik talupoeglik eluviis hakkab ühiskonnas hävima, et see on aina kiirenev protsess, mida ei saa tagasi pöörata. Tegemist oli radikaalse eluviisi muutusega, mis lammutas nii seniseid vaimseid kui materiaalseid väärtusi ning nendega seotud arusaamu. Kui siiani oli käsitletud kogumis- ja säilitamisväärsetena nn kuriositeete või siis hinnalisi kunstiesemeid, millistele ekspositsioonidele avalikkusel juurdepääsu polnud, siis nüüd tekkis vajadus avalike rahvuslike muuseumide järele, kuhu sai koguda kõike, mis oli kaasaegsete silma all hävimas. Huviorbiiti tuleb oma maa pärandi kaunimate näidiste laialdane kogumine, süstematiseerimine ja teaduslikel alustel avalikkusele tutvustamisele. Vana agraarühiskonna kustuvatele väärtustele ja hoiakutele ehitati üles rahvusliku eneseteadvuse kasvu põhitõed.Üldistest 19. saj muutustest olid häiritud ka Põhjamaad, seda eriti nende valdavalt püsima jäänud agraarse iseloomu tõttu. Patriotism, armastus oma kodumaa ja rahvapärandi vastu sai siin iga kodaniku auasjaks. Rootsis asus aktiivselt vanavara kogumisega tegelema kooliõpetaja ning keele- ja rahvateadlane Artur Hazelius (1833—1901). Kui 1873. a pandi Stockholmis alus Põhjamuuseumile Skandinaavia Etnograafilise Kollektsiooni nime all, kujundas Hazelius maal ekspeditsioonidega kogutud esemetest kahte väiksesse Drottninggatani hoonesse dioraamide väljapaneku. Nende abil tutvustas ta Rootsi erinevate provintside talupoegade hoonete interjööre ja eksterjööre. Taustaks jäävateks maastikuvaadeteks olid Düsseldorfi maalikooli stiilis lõuendid. Oma dioraamidega esines Hazelius ka 1878. a Pariisi maailmanäitusel, kus ta sai kuldmedali (Nordenson 1991: 50). Et Hazelius oli samal ajal ka koolis õpetaja, soovis ta rootsi keele ortograafia õpetust elavdada rahvalike poeemide, ballaadide ja võimalikult elava ajaloo esitlusega. Ta sai aru, et efektiivne õpe ei saa olla kuiv, tugineda üksnes loomatopistele või elu-olu kulissilaadsetele instseneeringutele. Ta vajas ehtsat vabaõhu väljapanekut. Hazelius käsitles oma Stockholmi Djurgårdeni kõrgendikule kavandatavat tulevast Skanseni vabaõhu ekspositsiooni kui “elavate piltide” kogu. Ta nägi asju kui kunstnik, kellel on edastada ideoloogiliselt tõsine, rahvuslikku ja sotsiaalset paatost kandev idee, mida ta väljendas programmilise lausega: “Põhjamuuseumi ja Skanseni eesmärk ei ole kollektsioneerida üksnes vanavara, vaid äratada patriootlikke tundeid ja tugevdada meie vaimset kaitsemehhanismi” (Nordenson 1991: 51). Seega ei olnud 1891. a asutatud vabaõhumuuseumi idee seotud mitte niivõrd kaduva külamaastiku ja ehitiste säilitamisega, vaid Hazelius kavandas rekonstrueerida täiusliku ajaloolise ja lähiajaloo talupoegliku keskkonna. Muuseumis pidi kihama elu – hoonetes on rahvariietes inimesed, kes demonstreerivad vanu töövõtteid, peavad vanamoodi pidusid, jutustavad vanades dialektides lugusid ja laulavad rahvalaule, kostub rahvamuusikat, võib näha vana tõugu koduloomi jne. Selliste põhimõtete propageerimisega andis Hazelius ajendi paljudele järgnevalt asutatud vabaõhumuuseumidele maailmas. Kuigi 20. saj hakkab seda tüüpi muuseumide kontseptsioone (sealhulgas ka Skanseni enda käekäiku) mõjutama selle loojate omavaheline võitlus ühelt poolt emotsionaalse ning teiselt poolt tõsiteadusliku süstematiseerimist ja emotsioonivaba ranget objektiivsust rõhutava idee vahel, ei saa peaaegu ükski vabaõhumuuseum läbi ilma “elavate piltideta”. Linna ja maa vastanduv temaatika on aga ajapikku taandunud teisejärgulisemaks. See tähendab pigem valdavalt linnastunud elanikkonna positiivset huvi neile võõrama talupoegliku eluviisi vastu. Euroopa vabaõhumuuseumide 1982. a deklaratsioon, mis sõnastab vabaõhumuuseumide tööpõhimõtted, rõhutab küll teatud määral nende kuuluvust just talupoja- ja maakultuuri valdkonda, kuid ilmselt on siin tegemist lihtsalt vastavate muuseumide tunduva ülekaalus olekuga, sest pole välistatud ka linlikud, üksikute käsitööharude, liikluse või tööstuse terviklik kujutamine. Vabaõhumuuseumide ülesannetena nähakse aga oma piirkonna teaduslikuks uurimisasutuseks olemist, kus hoonestuse uurimise kõrval tegeldakse ka sotsiaalse käitumise ja korra, kombestiku, uskumuste, kunstilise tegevuse, loodusliku ja kultuurmaastiku arengu uurimisega. Vabaõhumuuseumisse koondatud objektide kogu peaks deklaratsiooni järgi aja jooksul pidevalt täienedes laienema tähtsaks etnograafiliseks ja piirkonna ajaloo koguks.Vabaõhumuuseumi idee kujunemine EestisSkandinaavia ja Soome vabaõhumuuseumide asutamine oli otseseks ajendiks vastava mõtte arengule ka Eestis. Kuigi Baltimaade esimeseks hoonete väljapanekuks vabas õhus võib lugeda 1896. a Riias toimunud 10. Ülevenemaalise Arheoloogiakongressi jaoks organiseeritud 4 läti talu esitlust, ei olnud sellel vabaõhumuuseumi loovat eesmärki ning pole ka andmeid, et Eesti haritlased oleks sellest innustust saanud. See kandis pigem kongressi illustreerivat ja delegaatidele kohalikku rahvast tutvustavat eesmärki. Pärast kongressi võeti püstitatud hooned uuesti maha ja nende edasine saatus on teadmata (Indans 1997: 50—51). Ei saa päriselt väita, et Eesti puhul oleks vabaõhumuuseumi asutamise idee olnud oma algstaadiumis otsesõnaliselt seotud eestluse ideoloogia ja selle propagandaga. 19. saj keskel hoogustunud rahvuslik ärkamisaeg oli saanud oma väljundid juba laulupeo, seltsiliikumise, Hurda ja Eiseni vanavara ja folkloori kogumisega ning tõelise rahvusmuuseumi loomise unistustega, kuhu vanavara säilitamiseks tallele panna. Eesti keele ja folkloori väärtustamise läbi rõhutati eestlaste arenemisvõimelisust (Jansen 2001: 18). 19. saj lõpu ja 20. saj alguse jätkuvalt agraarmaa ideaale kandvatele positiivsetele tendentsidele – talude päriseksostmisele, põllumajandustehnika täiustamisele jms – jäi vanamoodne küla elu-olu tõeliselt jalgu. Eduka talupoja kuvand oli moderniseeruv ja uuendusi omaksvõttev. Eesti äärmiselt funktsionaalne ja eluviisi dikteeriv elamutüüp – rehielamu, mis varem mõisale kuuluvana oli pärisorja või rentniku kasutuses elanud läbi suhteliselt pikaldasi muutusi – määras end ise hävingule. Kadus rehetoa funktsioon viljakuivatina, mis lahutas lõplikult senise elu- ja majandusruumi ühtsuse. Moderniseeruv aeg nõudis lahendusi elumaja probleemidele valguse, hügieeni ja toidu valmistamise vallas ning kõikide hoone juurde kuuluvate eluruumide aastaringset kasutamist (küte). Talupoeg lahendas neid probleeme kas uut tüüpi elumaja ehitamise või vana põhjaliku ümberehitamisega – st vana füüsilise hävitamisega. 1910. a avaldas kirjanik Bernhard Linde arvamust, et rahvapärase ehituskunsti uurimiseks ja säilitamiseks oleks vaja koondada vanematest aegadest pärinevad ehitised muuseumi. 1913. a Helsingi Seurasaari vabaõhumuuseumi külastanud keelemees Villem Ernits nägi vabaõhumuuseumis ainsat päästerõngast meie traditsionaalse arhitektuuri hävimise vastu. Ta arvas, et mõne aasta pärast ei pruugi enam ühtegi hoonet alles olla. Eesti Rahva Muuseumi 17. septembri 1913. a juhatuse koosolekul võeti Oskar Kallase õhutusel vastu põhimõtteline otsus astuda konkreetseid samme vabaõhumuuseumi rajamiseks. Ajalehtedesse saadeti üleskutsed, et ei hävitataks muistseid ehitisi, vaid hoitaks neid tulevase muuseumi jaoks (Linnus 1996: 8—9). Sellest tulenevalt võib öelda, et Eestis oli vabaõhumuuseumi rajamise mõtte idanemine seotud eelkõige püüdega päästa tüüpilisi arhitektuurinäidiseid tuleviku tarbeks, alustada vanade ehitiste teaduslikku uurimist, plaanistada ja pildistada. Eksponaatide ümber ja nende abil tõepärase keskkonna kujundamine pidi andma pigem tunnistuse sellest viletsusest, milles tuli eestlastel kohati veel 20. saj algulgi elada.Ajaloo tunnetamise, mõistmise ja väärtustamise vajaduse rõhutamine saab kaalu juurde rahvusriigi tingimustes. On selge, et muuseumeil kui nn ajaloo haldajatel ja tutvustajatel on igati kasulik asuda riigi sümboolse kapitali kujundamise teenistusse. See annab nii uusi teaduslikke väljundeid kui omab üleriiklikke kasvatuslikke eesmärke. Näiteks 1924. ja 1925. aastal kirjutas Eesti Rahva Muuseumi direktor Ilmari Manninen: ““Muuseum peab meile silmi ette manama pildi rahva minevikust. Harilik muuseum suudab seda ainult osaliselt. Olgugi, et kõik muistse põlve vanavara asjade tüüpides ja variatsioonides on sinna kogutud ja näitlikult üles seatud, siiski jääb mulje teatud suhtes katkendliseks. Kuigi tüpoloogilised seeriad etnograafilise muuseumi vaateseintel suudavad käsitust anda tüübi arenemisest, rahvaomase kultuuri madalamaist ja kõrgemaist saavutustest, jätab […] sarnane muuseum võhikule ometi vahest midagi soovida. Temale paistab, et need paljud asjad kõik on oma loomulikust ümbrusest väekaupa ära kistud. Need on võõrandatud nende algupärasest kuuluvusest. Nad suudavad mõttekujutlusele aineid anda, aga ilma elava mõttekujutuseta nad vaevalt suudavad pilti pakkuda muistsete põlvede elust. […] Aga kui me tahame tõepärast astuda üle praegusaja ukseläve, tagasi minevikku, seda oma silmadega, mitte ainult mõttekujutusega vaatama, siis peame vabaõhumuuseumi asutama.” Siin “[…] kõik sulab kokku terveks, truuks pildiks, milles tuksleb elu, mis ei või kellelegi võõraks jääda, vaid sunnib igaüht oma rahva mineviku vastu soojust tundma”” (Linnus 1996: 11). 1936. a pidas Ferdinand Linnus raadioloengu, kus rääkis vabaõhumuuseumi eripärast: “[…] muuseum – näeme rohkem üksikesemeid omaette, sageli ka nende arengut aegade jooksul. Kuid kogu tervikuline elu, mis nendega koos käis, mis neid esemeid välja kutsus, seda saame ette kujutada võrdlemisi suurte pingutustega tükkhaaval mõttekillukesi kogudes, enne kui üldpilt hakkab selguma; vabaõhumuuseum – annab elust tervikliku pildi, näeme inimesi töös ja tegevuses, argi- ja pidupäevaselt, näeme hooneid tervikuna, nende sisustust ja neid ümbritsevat looduslikku keskkonda” (ibid.: 14—15). Toodud näidetest ei saa loomulikult lugeda välja rõhutatud ideoloogilisi tendentse. 20. saj alguses asenduvad puhtalt rahvusromantilised vaated muuseumide tegevuse eesmärkides üldiselt kõikjal teaduslike ning kaitsmise-säilituse eesmärkidega. Mida aeg edasi, seda prevaleerivamaks saab just viimane. Nõukogude ideoloogiline süsteem mõjutas tugevalt muuseumide loomist. Ametlik propagandamehhanism käsitles muuseume ideoloogilise tööriistana. Loosung “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik” võimaldas objektide esitust läbi ideoloogiliselt “õige” tõlgenduse. Üksikesemetega manipuleerides oli ajalugu kergesti “õiges valguses” interpreteeritav. Ka maketid ja kolmemõõtmelised teatraalsed interjööriinstseneeringud olid kergesti propagandavankri ette rakendatavad. Tuletame aga meelde ülalmainitud lugu A. Hazeliusest, kes ei pidanud neid võtteid tõeliste ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks piisavaks. Siin võibki öelda, et tuleb välja suurim erinevus tavaliste ajaloomuuseumide ja vabaõhumuuseumide vahel. Jäädes rangelt teaduslikult objektikeskseks, pole vabaõhumuuseum terviklikku keskkonda kajastavas kontekstis ometi ideoloogilisi traagelniite peita suutvalt falsifitseeritav. Ilmekaks näiteks selles vallas on võitlus Eesti Vabaõhumuuseumi loomise õiguse eest sõjajärgsetel aastatel. Arhitektide Liit ja arhitekt Karl Tihase ei saanud vaatamata oma püüdlustele rõhuda arhitektuuri uurimise ja säilitamise vajadusele siiski koheselt luba vabaõhumuuseumi asutamiseks. Rahvapärase arhitektuuri uurimine oli võimalik, et täita näiliselt õigeid ideoloogilisi eesmärke. Tihase kirjutab: “Arhitektide liidus maa-arhitektuuri uurimistöö tulemusi tutvustades rõhutasin, et vabaõhumuuseumi pole vaja mitte ainult rahva ehituskultuuri säilitamiseks, vaid et hädavajalik on otsida vanast maa-arhitektuurist seda ratsionaalset, mis on oluline uuele sotsialistlikule arhitektuurile. Selline lähenemine ei lasknud mulle külge kleepida kodanliku natsionalisti silti” (Tihase 1997: 10). Siiski pidasid ametnikud muuseumi loomisest ohutumaks makettide rajamist (Saron 1996: 23). Alles Tihase poolt Moskvast kaasa toodud mõjukad kirjad suutsid kallutada Eesti funktsionääre otsuse tegemisele, et asutada vabaõhumuuseum ka Eestisse. Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 169, 22. maist 1957. a pandi alus Nõukogude Liidus loodud esimesele vabaõhumuuseumile. Seega oli loodud pretsedent, mis õigustas edaspidigi looma selles riiklikus süsteemis samalaadseid muuseume. Vabaõhumuuseumi keskkond kui märkide süsteemÜlaltoodud näited maailma esimeste vabaõhumuuseumide loomisest Skandinaavias ja viimaste eeskujul Eestis selekteerisid selle muuseumitüübi puhulgi selgelt välja museoloogias üldtunnustatud kontseptuaalsed põhimõtted: 1) kontseptsiooni aluseks on subjektikesksus – väline ideoloogia, sellest tulenev idee ja viimase propageerimise vajadus – ning 2) objektikesksus – lähtumine teatud ainelise materjali hävimisohu ennetamisest ja kogutud objektide tutvustamisest. Kummalgi juhul on kommunikatsiooni sõnum erinev, edastamise mehhanism sarnane, kuid vastuvõtt aja jooksul ja sihtgrupiti varieeruv. Siiski tuleb vabaõhumuuseumi puhul arvestada, et siin jääb alati väga tugevalt kaasa rääkima ekspositsiooni keskkond, mis olles küll kunstlikult loodud, on ometigi eriti efektiivselt kasutatav ideest lähtuvaid eesmärke silmas pidades. Vaatleme näiteks tänase Eesti Vabaõhumuuseumi (EVM) kui arhitekt-konsultant K. Tihase ja projekti teostaja arhitekt H. Heinsaare poolt objektikeskselt planeeritud muuseumi kontseptuaalset ülesehituse kava (Troska jt 1976: 11): ekspositsioon jagatakse vastavalt ajaloolis-etnograafilistele valdkondadele neljaks piirkonnaks; suurem osa eksponaate esitatakse terviklike kompleksidena – taluõuedena koos kõigi hoonete, aia- ja õueosadega ning vajaliku sisustusega; mitmesuguseid ühiskondlikke ja majanduslikke nähtusi tutvustavad üksikobjektid esitatakse kas vanemaist arenguperioodidest või eri tüüpidest lähtuvalt; teiste Eesti territooriumil elavate etniliste rühmituste materjali esitamine. See tähendab, et muuseumi planeerimisel määratakse ära makrokontekstiline tasand, milleks on eri arhitektuuriobjektide vaheline asustuspõhine seos. Järgmise tasandi alla käivad ühe kompleksi (talu või ühiskondliku hoone) kõige erinevamad kontekstilised näitajad: hoone kasutusaeg, elanikud, tegevusalad, personaalsed elu-olulised iseärasused, üldajalooline taust jne, jne. Siin jääb dikteerivaks konkreetse kompleksi peahoone ehituslike iseärasustega seotud ajaline näitaja. Kõik elu-oluline originaalesemetest vara on sellele tuginev eksponeerimisele suunatud kontekstimaterjal, mis jääks näiteks arhitektuurset museaali kinnises hoidlas säilitades üksnes dokumentatsiooni hulka.Näeme, et kontseptsioon on arhitektuurikeskne, kuid komplekssuse rõhutamine loob ometigi kontekstist e ideest lähtumise tausta. See tähendab ülalnimetatud teise ülesehitusprintsiibi prevaleerimist. Praktikas väljendub terviklikkuse nõue 1) õuede komplekteerimisel, kus on tegemist arhitektuuri ja seda loonud indiviidi või ajaloo partnerlusega – talu kui ajastule vastav majanduslik süsteem – ja 2) interjööride komplekteerimisel, kus interjöör toetab muuseumi üldteemat – talurahvakultuuri üldistav külamuuseum (Saron 1982: 30—31).Sõnumi formuleerimine holistlikul põhimõttel garanteerib informatsiooni ülevaatlikkuse ja kergesti edastatavuse. Näiteks, kui olustikuekspositsioonile esitatakse tüüpilisuse ja tõepärase proportsiooni nõue (ibid.: 31—32), siis see on konteksti loov ja tähendab, et külastaja jaoks saab esitlus olla kogemus- või hariduspõhiselt äratuntav, st taustsüsteemis, mis on määratletud tuntud ruumiliste ja ajaliste orientiiride abil (Kõnno 2001: 71). Ekspositsioon on oma sisemises struktuuris korduvana püsivaid väärtusi ning kuraatorite poolt mõeldud tõlgendusi kinnistav. “Väljaehitatuna peab muuseumi ekspositsioon olema sügavalt terviklik lahendus, kus ajalooliselt tõepärane miljöö luuakse erinevate paikkondade loodust, asulate tüüpe, taluõuede planeeringut, tüüpilisi originaalhooneid ja interjööre sidudes” (Saron & Irik 1997: 5). Ka Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon rõhutab, et muuseumi planeerides peab hoonete paigutus üksteise ja ümbruse suhtes olema maksimaalselt kohandatud ajaloolistele suhetele ja algsele asukohale vastavaks. Nii võiks vabaõhumuuseumi nimetada omanäoliseks ajaloo ja asustuse mudeliks.Juri Lotman on käsitlenud muuseumisaali kui semiootilist ruumi: “Kujutlegem muuseumisaali, kus vitriinidesse on välja pandud eksponaadid eri sajandeist, pealiskirjad tuntud ja tundmatutes keeltes, dešifreerimisjuhised, metoodikute koostatud selgitavad tekstid, ekskursioonimarsruutide skeemid ja käitumiseeskirjad külastajatele. Kui me paigutame siia veel ka külastajad ja nende semiootilise maailma, ongi tulemuseks miski, mis meenutab pilti semiosfäärist” (Lotman 1999: 18—19). Arvan, et vabaõhumuuseum on enda poolt peegeldatava reaalse ühiskonnasfääri suhtes tunduvalt äratuntavam semiosfäär. Mudelina tähendab see muuseum üldistatud kokkuvõtet ja märgilist mehhanismi teatud kindlalt piiritletud ühiskondlikust valdkonnast, mida muuseumi loomisel on kavatsetud edastada (joonis 1). Käsiteldav ühiskondlik valdkond on piiritletud muuseumi põhimääruses formuleeritud ülesandes. EVMi ülesandeks on: “[…] maa-arhitektuuri mälestiste ning töö-, tarbe- ja rahvakunstiesemete kogumine, uurimine, säilitamine või kohapeal konserveerimine, samuti nende populariseerimine ja teaduslike ekspeditsioonide korraldamine nende väljaselgitamiseks” (EVMi põhimäärus 2005, kirja tugevdus M. Langi poolt). MUUSEUM ÜHISKOND          Joonis 1. Muuseumi ja ühiskonna sfääri võrdlus. Tumedama joonega on kummagi sfääri tuumikelemendid. Muuseumi sfääris on selleks ajalooline inimene (pole otseselt tegev), kes on loonud või omanud tänaseid museaale ja andnud neile tähenduse, mida museaalid peaksid edastama. Ühiskonna tuumikus on aktiivse loojana ja tähenduskujundajana kaasaegne inimene ja tema poolt loodud väärtused. Perifeerias on muuseumi puhul abimaterjalid ja muuseumitöötajad (ka külastajad oma struktuuridega) ja ühiskonna puhul teised struktuurid.Kui oleks tegemist läbinisti objektikeskse ekspositsioonikäsitlusega (nagu seda on teatud eesmärkidel võimalik luua vitriinmuuseumis), võiks muuseumisfääri tuumikusse arvata üksnes museaalid. Need on oma füüsilistelt parameetritelt (värvus, ornament, materjal jms) muutumatud ja objektiivsed, kuid nende tähendus oleneb sellest, millisesse konteksti on nad perifeeriasse jäävate elementide (abitekstid, juhised, institutsiooni poolt esilekutsutud struktuurid jms) toel paigutatud ehk millise väärtuse ja konteksti annab neile muuseumi kontseptsioon. Vabaõhumuuseumis on tõmmatud sfääri tuumikusse ka ajastukohaseks vormitud keskkond ise (nii eksterjöör kui interjöör). See annab võimaluse käsitleda tuumikstruktuuridena konkreetsete mõistete (küla, taluõu, hoone, majatarbed, tööriistad, tekstiilesemed jms) kõrval ka abstraktseid ja tunnetuslikke mõisteid (kodu, koduõu, perekond, perekondlikud suhted, ühiskondlik korraldus jms) ning silmaga otseselt nähtamatuid elemente (esemed kunagi loonud või neid kasutanud ajastukohane mees, naine). Semiosfääris toimivad need mõisted alati oma struktuuridega koos, nad võivad kuuluda üksteise sfääridesse ühe osana või liikuda teise sfääri. See, milline mõiste on tuumikus määravaim, oleneb konkreetsest muuseumist ja selle kontseptsioonist. Objektikeskse käsitluse puhul on selleks museaalid, subjektikeskse puhul ideed ja ajaloolised isikud.On muidugi hoopis eripärane probleem, kuivõrd saab muuseumi ekspositsiooni (ka vabaõhumuuseumi puhul) nimetada ajalooliselt tõepäraseks märgisüsteemiks. Kuigi näiteks Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon rõhutab korduvalt ohtusid seoses “ajaloolise reaalsuse võltsingutega”, on ometigi teada, et tegelikult on kõigel, mis muuseumisse tuleviku tarbeks talletatud, kahene tähendus ja väärtus. Esimene on seotud eseme (vabaõhumuuseumis ka hoone kui museaali) argieluga selle loomisest nn surmani tema loomulikus keskkonnas (kasutuses, omaniku käes säilitamisel jne). Selles elus pole ese ise tekst, mis millelegi viitaks. Asjade tõeline elu on nende konkreetses kasutamises ja struktureerivas mõjus (Kannike 2002: 13) nii kitsamas (omanikukeskses) kui laiemas (kultuuriruumikeskses) kontekstis. Esemed ja objektid, mis inimest ümbritsevad, omavad nii praktilist kui kommunikatiivset funktsiooni (Kõresaar 1999: 14—15) ning nad kannavad sel viisil üsna pluralistlikke väärtusi. Kogudes üksnes mälestisi kui objekte, jätame sageli tähelepanuta nende elus eksisteerinud väärtused.Oma teise, st kultuuriformatsiooni protsessile aluseks oleva tähenduse (www.Mensch) saab ese (ka vabaõhumuuseumi eksponaathoone) muuseumisse määratuse siirderiituse kaudu. St musealiseerimisele eelneb kultuuriline teadmine, hüpotees, teooria vms. Taolise faktina ei jää ese üksnes instrumentaalseks objektiks, vaid on käsiteldav kui museaalne subjekt e märk e mingi väärtuse tähenduslik asendaja. Mida põhjalikum mudel, seda struktureeritum saab väljaselgitatud ajalooline reaalsus; seda usaldusväärsem on sõnum või väärtus, mida meie poolt talletatud märk peab edastama; seda põhjendatum on eseme tema loomulikust keskkonnast väljatirimine ja ühiskonna mällu talletamine. Kuid kindlasti on musealiseerimine toonud muuseumisse kogutud objektile juurde juba ka uue kvaliteedi (Lang 2004: 22). Kasutades vabaõhumuuseumi arhitektuuri kollektsiooni e ekspositsiooni loomisel üldistavaid kultuurilisi teadmisi ja mudeleid, on tegemist teadusliku läbilõikega sellest informatsioonist, mida uurijal on olnud võimalik kätte saada. Näiteks EVMi ületoodud hooned ei ole nende uurijate poolt kohtadel avastamise ajaks olnud enam kasutusel ja seal elanud inimesi pole olnud enam elavate kirjas. Seega on üldistava valiku põhimõte ekspositsiooni kujundusel ainuvõimalik. Väljapanek on samas aga väga palju sõltuvuses ka sellest, mida muuseum on soovinud käsitleda või mis vastab uurija teadmistele, kogemustele ja professionaalsusele ning püstitatud eesmärkidele kaasajal. Siin mängivadki kõige suuremat rolli ühiskonnas valitsevad hoiakud, ideoloogia, teaduslikud seisukohad ning see annabki objektile juurde täiendavad väärtused, mida see reaalses elus ei pruukinud omada.Üsna paljudki museaalide “elulukku” kuuluvad seosed tulevad ilmsiks juhuslikult, kuna nende tekkeloogikani pole alati võimalik jõuda või neid ei koguta. Näiteks EVMi puhul, kus teaduslik põhirõhk oli arhitektuuri tüüpilisuse väljaselgitamisel jäi paljudel vanematel eksponaathoonetel nende täpsem elanikega seotud läbilõikeline ajalugu kogumata. Samas on muuseumi mõju märgiliste väärtuste kujundamisel suur. Andes museaalile teadusele vajaliku tähenduse, hakkab see elama oma elu ja kandma omi eesmärke. Prantsuse filosoof Jean Baudrillard on nimetanud muuseume hüperreaalsuse taimelavaks, kust saab valikute, tekstide, tähiste ja lahti kodeerimise vahendusel alguse mälu funktsionaalne ümberjaotamine, läbilõikamine ja kõikide kultuuride vastastikune mõjutamine (Baudrillard 1999: 103). Ei saa päriselt nõustuda, et muuseumi poolt loodud hüperreaalsus oleks igal juhul taunitav, kuid just silmatorkavate museaalide puhul peab väärtuste kujundamisel olema eriliselt tähelepanelik. EVMis on üheks ilmekaks näiteks olnud Sassi-Jaani eksponaattalu lugu. Selle kohta oli olemas hulgaliselt rahvasuust pärit legende, kuid kui EVMi teadur Hanno Talving uuris 1990. aastate algul põhjalikult ka selle talu kohta käivaid arhiividokumente, tuli tal lükata ümber paljud väga sügavale juurdunud talu loomislood (Talving 2002: 127—135). Samas võisid just need muuseumi poolt kontrollimata edasi antud ja imposantse objekti abil võimendunud lood saada saatuslikuks hoone kui museaali hävitamisele 1984. a kuritahtlikus süütamises. Museaal oli saanud sümboliks ning hakanud elama oma – ideoloogilist – elu, olles sellega muutunud ühiskonna poolt haavatavaks (Talving 2002: 177—181; Lang 2000c: 262—265).Vabaõhumuuseumi üheks suurimaks omapäraks võrreldes kõigi teiste muuseumidega on tema kontseptuaalne püsivus, kõik sellesse esialgselt planeeritud ideed on lõplikult sisse programmeeritud ja nii jäävad need ka alatiseks muuseumi käekäiku ja positsiooni ühiskonnas mõjutama. Kui tavamuuseumides saab hoida lahus esemelise kollektsiooni kinnises hoidlas ja museaalide esituse ekspositsioonis, kuna viimane on tihedalt muudetav ja esitluskontseptsioonilt kaasaja nõuetele vastavalt uuendatav, siis vabaõhumuuseumi puhul on kogumine ja eksponeerimine samased ning ühtlasi tagantjärele mitte muudetavad. Hoone kui museaal on valdavalt esitatav teatud kindlasse ajastusse paigutatult, loodus tema ümber on konteksti arvestavalt töömahukalt kujundatud. Enamasti on hoonelt eemaldatud kõik eksponeerimiseks mittevajalikud konstruktsioonid. See on sarnane eseme restaureerimisega, mis tegelikkuses hävitab igaveseks kogu uuema aja kihistuse. Vaid tervikmuuseumi elavdamise mõttes kasutatakse vahel ekspositsioonis mitmeruumilise hoone juures eri ajastute üheaegset eksponeerimist. EVMis on selliseks hooneks Hiiumaalt pärit Kolga eksponaattalu rehielamu. Eesti Vabaõhumuuseum on põhiosas loodud näitama tüüpilisi arhitektuurimälestisi oma vanimas ajastukohases kontekstis ja museoloogiliselt piiratud esitlusvõimalustega (eksponaathooned pole algselt olnud mõeldud olustiku elustatud demonstratsioonideks või kardinaalseteks muutusteks). EVM on keskendunud püsiväärtustele – Eesti maapiirkondadele ainuomasele ehitustraditsioonile. Samas ei tähenda eelöeldu, et muuseum peaks oma väljundid konserveerima. Muuseumi edasi arendades peab küll pidevalt pidama silmas institutsiooni enda poolt läbi ajaloo konstrueeritud kontekste, kuid ometigi saab museoloogiline kommunikatsioon kaasaja tingimustega arvestada ning edastada nii tervikut kui üksiksõnumeid. Nagu ütleb E. Hooper-Greenhill, on kaasajal humanitaarteaduse tase kõikjal jõudnud sellel tasandile, et muuseumigi põhisõnumiks saab prevaleerivalt olla vastus küsimusele, kuidas toimib sotsiaalne käitumine (Hooper-Greenhill 1992: 197). Ühtlasi on see vastus laiemale küsimusele, miks on vaja teatud muuseumi kaasajal, milline on tema roll ja olemasolu õigustus moodsas ühiskonnas. Vaatleme neid probleeme järgmises peatükis.TEINE PEATÜKKMuseoloogiline kommunikatsioon vabaõhumuuseumi ja ühiskonna vahelEelmises peatükis keskendusin põhiliselt vabaõhumuuseumi loomise ideedele ja sisulise ülesehituse kontseptsioonile, mis on programmeerivaks aluseks muuseumisse kätketud sõnumitele. Vabaõhumuuseum oli seega mõistetav kui teatud märgisüsteemiga teadusliku üldistuse produkt ja looming. Käesolevas peatükis vaatleme, kuidas talletatud ideed saavad toimiva muuseumi ja ühiskonna vahel astuda dialoogi. Määratleb ju ICOMi muuseumide definitsioon, et muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses ning on üldsusele avatud mittetulunduslik püsiinstitutsioon, mis teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel omandab, säilitab, uurib, vahendab ning eksponeerib inimeste ja inimkeskkonnaga seotud materiaalseid mälestisi. Gary Edson ja David Dean väidavad, et muuseumid saavad ühiskonda teenindada siis, kui neid kasutatakse. Neid kasutatakse aga siis, kui rahvas teab muuseumidest midagi ja kui objektid on interpreteeritud rahvale arusaadavas keeles (Edson & Dean: 9). Et käesolev magistritöö on keskendunud just vabaõhumuuseumi sisule ja sellest tulenevale rollile ühiskonnas, taandan külastamise ja selle motiivid ikkagi mitte niivõrd institutsionaalsele tegevusedukusele, kuivõrd interpretatsioonist tulenevatele kommunikatsiooniprobleemidele. Tegelikkuses teeb sama ka 1982. a Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon, mille 5. peatükk käsitleb vabaõhumuuseumi mõju avalikkusele. Selles öeldakse, et vabaõhumuuseumides käib tavaliselt palju inimesi, kuna see muuseum võlub emotsionaalselt oma tervikesitlusega, paikneb enamasti looduskaunis kohas ja on sotsiaalselt lähedane suuremale osale elanikkonnast. Vabaõhumuuseumist lähtuvaid mõjutamisvõimalusi tuleb intensiivselt kasutada, kuna need muuseumid on oma olemuselt väga laia publikut haaravad info-, identifitseerimis- ja lõõgastuskohad. 2.1 Kommunikatsiooni võimalusedOlles avanud muuseumi külastamiseks, hakkab kuraatorite poolt loodud väljapanek elama oma elu. Vabaõhumuuseumi puhul eeldatakse, et ta on väga kergesti külastajale mõistetav. Pole ju mõeldav pikkida ruumid täis silte ja rohkeid tekste, mis segaksid originaalse interjööri tunnetuse saavutamist. Hoonesse paigutatud elu-oluline materjal on igaühte igapäevaelus puudutav ja loogiline ning kui sekka juhtubki objekte, mille otstarve on kaasajal tundmatu, võib lihtsas kontekstis märgisüsteem olla vastuvõtja poolt siiski üsna hõlpsalt äratuntav. See annab külastajale suure vabaduse muuseumis orienteerumisel. Vabaõhumuuseumi puhul hakkab igal juhul toimima lihtsaim baaskommunikatsiooni mudel (joonis 2). Nii võibki loobuda rohkearvulisest perifeerse abimaterjali koostamisest. Seepärast kasutavad tavamuuseumidki oma ekspositsioonis atraktiivsuse tõstmiseks ja tekstimaterjali vähendamiseks ruumilisi instseneeringuid. Need on külastaja poolt kergesti haaratavad ja pilkupüüdvad.näituse reaalsed asjad külastajakoostaja, museaalidkuraatorJoonis 2. Cameroni baaskommunikatsiooni mudel (Hooper-Greenhill 1996: 22, joonis 2.1).Siiski ei saa tänapäeval piirduda üksnes baaskommunikatsiooni mudeli järgi toimimisega. Isegi kui sellele lisada vastuvõtjalt saatjani ulatuv tagasisidejoon, tähendab see siiski vaid muuseumipoolset diktaati vastuvõtja suhtes. Sellisel juhul käitub vabaõhumuuseum kui aktiivne massikommunikatsiooni toetaja. E. Hooper-Greenhill nimetab massikommunikatsiooni iseärasusi, mis toimivad ka muuseumi lineaarse kommunikatsioonimudeli juures (Hooper-Greenhill 1996: 2, joonis 0.1):Külastajalaidiferentseerimatatundmatu iseendalevõimetu tegutsema tervikunakulgev/passiivneProtsessühesuunaline kommunikatsioonsaatja defineerib teatesaatja on jõu positsioonilvastuvõtja pole arvestatavpuudub automaatne tagasisideHooper-Greenhill rõhutab kommunikatsiooni lineaarsest liikumisest siiski palju tähtsamaks arvestamist kahepoolse aktiivse dialoogi ideega. Ta toob näiteks George Mounin’i uue muuseumide kommunikatsiooni mudeli (joonis 3).  tähendused sõnum tähendusedJoonis 3. Mounin’i uus muuseumide kommunikatsiooni mudel (Hooper-Greenhill 1996: 25, joonis 2.4).Toodud mudel käsitleb muuseumi kui tähenduste süsteemi, kus muuseumi poolt edastatud sõnum saab tegeliku tähenduse alles pärast vastuvõtja e külastaja osalust tõlgenduses. Vastuvõtja on sel juhul aktiivne dialoogipartner, kes kujundab tähenduse vastavalt oma eelnevale kogemusele, teadmistele, suhtumistele, väärtustele (Hooper-Greenhill 1996: 25). Selle mudeli toimet teades ei saa muidugi otseselt loota, et vastuvõtja oskab toetuda mingitele tuntud teaduslikele põhitõdedele. Väga suur mõjujõud on siiski isiku enda eelistustel ja veendumustel. Ühelt poolt tähendab aktiivse tähenduskujundajaga arvestamine tema üldist motivatsiooni tulla muuseumis pakutava temaatikaga tutvuma. Teisalt tähendab see aga pakutavast arusaamist ja tõlgenduse kasutusoskust oma igapäevaelus.Erinevalt massikommunikatsioonist on ülalnimetatud mudeli puhul tegemist aluste loomisega personaalsele kommunikatsioonile, mille iseärasused on järgmised (Hooper-Greenhill 1996: 3, joonis 0.2):Külastajaväikesed grupid / indiviididdiferentseeritudüksteisest teadlik ja kontaktis olevaktiivneProtsesskahesuunaline reaktiivne kommunikatsioonpalju võimalikke meetodeidosapoolte vahel arvamusi tekitavjõud on jagatud võrdsemalttagasiside võimalusReaalses muuseumitöös on personaalne kommunikatsioon toimiv pedagoogiliste programmide vahendusel. Siiski saab neid momente arvestada ka üldises ekspositsioonikujunduses ja seda eriti vabaõhumuuseumis, kus eksponaathooned ise on võimelised vastu võtma suhteliselt väikesi gruppe ning seega on suhtlus individuaalsem. Kasuks tuleb aga ka korraldada külastaja-uuringuid ning jagada oma külastajaskond erinevateks sihtgruppideks.Eesti Vabaõhumuuseumis ei ole seni veel tehtud professionaalseid külastaja-uuringuid. Väiksemad juhuslikumat laadi küsitlused on näidanud, et neid ei saa külastajate struktuuri jälgimisel pidada usaldusväärseiks, sest tulles perega muuseumisse, on vanemad tulnud vastu lapse soovile täita küsitlusleht nende eest. Laps ei piirdu mitte üksnes oma isikuandmete kirjapanekuga, vaid on tunda ka iseseisvat hinnangute andmist. Kui uurimisobjektiks pole parasjagu töö lastega, siis annavad laste vastused vähe kasutamiskõlblikku informatsiooni. Et uuringute tegemine ei olnud seatud ka käesoleva uurimistöö eesmärgiks, saab praegu toetuda vaid Saar Polli 2002. a kultuuritarbimise uuringutele (Saar Poll 2003: 24—25). Selle järgi on muuseume külastanud 43% elanikkonnast, sagedasemad muuseumikülastajad on 15—19-aastased inimesed. Mida kõrgem on haridustase, seda sagedamini käiakse muuseumides. Küsitluse järgi omab suurimat tuntust Eestis Vabaõhumuuseum (nimetanud 29% vastanutest).Olles passiivselt jälginud hooaja igapäevakülastajaid ja eriprogrammide tellimisega muuseumisse saabuvaid inimesi ning teades muuseumis pakutavate programmide eesmärke, võin EVMi sihtrühmad tinglikult nimetada järgmiselt:Eesti elanikkond:noored perekonnad (“täis pesa”) – viimase viie aasta jooksul üha kasvav grupp, kes eelistab lastega koos tegevust, turvalisust, eetilisust, kokkupuuteid koduloomadega, vaba aja veetmist igas pakutavas vormis;haritud keskklassi tööealised tuumikperekonnad (“tühi pesa”) ja vallalised – kõige huvilisemad, tundlikud kommertsialiseerumise ilmingute suhtes, vajavad eraldatuse võimalusi, turvalisust, nostalgiat ja uudsust, naudivad omaette olemist;kooliealised ja eelkooliealised lapsed – on huvitatud eelkõige eakohastest eriprogrammidest koos rollimängudega; vene õppekeelega koolilapsed – integratsiooniprogrammide tarbijad;asutuste ja firmade kollektiivid gruppidena – vabameelsed, uute paikade avastajad, noored ja edukad, on nõus ka neile eksootiliseks saanud ajaloo elavdatud vormides innukalt ja naudinguga kaasa mängima;pensionärid – nostalgiavajadus, kuid kesine pension ei võimalda aktiivset muuseumide külastust;invaliidid – kasutavad vaba pääsme võimalust, erikülastused spetsiaalsete tellimuste alusel.Väliskülalised:turismifirmade vahendusel saabuvad grupid ja Välisministeeriumi vahendusel saabuvad riigivisiidid – kindlas ajalimiidis püsivad, giidi maitsele või protokollilistele nõuetele vastavad, soovivad oma külastust täiendada rahvusliku tantsuprogrammi ja kerge suupiste saamise võimalusega (karask, kama jms), kaubandushuvilised;nn metsikud turistid – iseseisvad ja põhjalikud “uurijad” (eriti jaapanlased), rohke ajavaruga, kasutavad muuseumi kohta kättesaadavat teatmematerjali ja tahavad saada kõigest pakutavast osa.Juba toodud loetelust tulevad välja teatud eelistused, kuid kahtlemata on siin rohkem tegemist vabaõhumuuseumipoolse arvamuse kui spetsiaalsete külastaja-uuringutega tõestatud materjaliga. Mõnevõrra tuge sellele pakub vaid 1998—1999 tehtud tallinlaste kultuuriaktiivsuse uuring, mis näitab, et vaieldamatult on aktiivsuselt esikohal lastega täispered (50%), teisele kohale jäävad päris üksikud või üksnes abikaasaga elavad linlased (25%) (Aarelaid & Tart 1999: 78). Vabaõhumuuseumi külastab küsitluse andmetel igal nädalal 3%, 1—2 korda kuus 3%, 1—2 korda kvartalis 7,7%, 1—2 korda aastas 51,2% (kõrgim protsent vastanutest), kuidas kunagi 28,2% ja üldse mitte 9,5% (teisena väikseim protsent vastanutest) tallinlasi (ibid.: 79, tabel 6). EVMi sihtgrupid vajaksid tulevikus täpsemaid uuringuid. Et vaadelda, kuidas võiks toimuda muuseumi ja külastaja (käsitleme siinjuures laiema mõistena ühiskonda) vaheline tähenduste kujundamine, pöördume tagasi eelmises peatükis 1.3 kirjeldatud muuseumi ja ühiskonna semiosfääride juurde. Paigutame ülaltoodud kommunikatsioonimudelite (joonis 2 ja 3) kõrvale Roman Jakobsoni semiootilise kommunikatsioonimudeli, kus sõnumi lahter on asendatud teksti, keele ja koodi mõistega (joonis 4). saatja tekst adressaatJoonis 4. R. Jakobsoni kommunikatsioonimudel (Lotman 2001: 13).Käsitleme tekstina muuseumis museaalide abil esitatud teemasid ja kontekste. Seades eesmärgiks kommunikatsiooni adekvaatsuse, jõuame ekspositsiooni kommunikatsioonivõimaluste probleemide käsitlemise juurde. Eeldame, et museaalide ja museaalse keskkonna abil edastatud teksti sisemine loogika vabaõhumuuseumis kui semiosfääris peaks andma adressaadile dialoogiks piisavalt dešifreerimisjuhiseid. See tähendab aga nii saatja kui adressaadi ühesugust mälumahtu ja sama koodi kasutamist. J. Lotman kirjutab, et mõiste “keel” asendamine mõistega “kood” ei ole päris õige. “Kood ei eelda ajalugu […]. Keel – see on ajalooga kood […]. Informatsiooni edastamine “mäluta struktuuri” raames tagab tõepoolest kõrge identsusastme. Ühesuguste koodidega ja täiesti ilma mäluta saatja ja vastuvõtja mõistavad teineteist ideaalselt, edastatava teabe väärtus on aga minimaalne ja informatsioon rangelt piiratud” (Lotman 2001: 13—14).Museoloogilisel kommunikatsioonil põrkamegi kõige teravamalt kokku keele ja koodi erisustega, sest neid samastades seisavad koheselt meie ees kommunikatsioonitõrked. Nagu eelnevas peatükis mainisime, on vabaõhumuuseum pealtnäha ühiskonnaga väga sarnane, st siin kasutatavate ajalooliste mõistete kood e kokkuleppeline mõisteline struktuur on ühiskonnas mõistetava koodiga peaaegu identne. Samuti on muuseumis kaasaega käsitleva teemaderingi keel e ajaloolise mälu saanud kood identne ühiskonnas mõistetava keelega. Tekst, mis on aga sõnastatud muuseumi ajaloolise ekspositsiooni abil, ei ole sageli tõlgendatav vastuvõtja poolt kasutatavas keeles, sest mida kaugemale kaasajast jääb muuseumis käsiteldav tekst, seda rohkem hakkab erinema käibiv keel koodist. Näiteks rääkides vabaõhumuuseumis eestlaste tüüpilisest rahvapärasest elamust – rehielamust – ei pruugi selle tegelikud tähendused üldse kaasaegse inimese teadvusse jõuda, sest tänapäeva kogemusest pole sellele enam vastet leida. Rehielamu mõiste on muutunud võõraks ning sellega seotud struktuurid arusaamatuks. Tegelikkuses on jäänud töötama vaid kokkupuuteala koodi “elamu” pinnalt, kuid rehielamut vaadeldes saadud praktiline kogemus muudab sellegi vähe kandvaks. Siit tulenevad rohked külastajate “miks?” küsimused: miks on rehetuba eluruumina nii kõrge, pime, must jne? Kurvem on see, kui isegi küsimust ei teki. Siis on märgatav külastaja pinnapealne huvi väljapaneku vastu ja reaalsuses osatakse opereerida vaid iseloomustavate üldmõistetega “huvitab” – “ei huvita”. Vabaõhumuuseumis torkab see eriti hästi silma kiires ühest eksponaathoonest teise saalimises ja tühja pilguga vanade hoonete hämarust taludes. Omamata arusaadavat tõlget, ei pane külastaja iseseisvalt mõistmiseks vajalikku teksti kokku. “Suur hulk kultuuris ringlevaid tekste nõuab enda taasloomiseks teatavat “institutsionaalset praktikat.” Kultuurilise pluralismi tingimustes kujuneb paratamatult olukord, kus kultuuriruumis ringleb hulgaliselt võõraid tekste, millel puudub omakultuurne institutsionaalne praktika. Siin kipubki tekkima vääritimõistmine ja kerkib üles sügav hermeneutiline probleem, sest teksti mõistmine eeldab ühtlasi ka võimalusi selle taasloomiseks. Olenevalt sellest, millised tekstid kultuuris on aktuaalsed ja millised triivivad perifeeriasse, kujuneb ka küsimus uurija jaoks: miks mõne teksti poolt vahendatud tunnetust peetakse väärtuslikuks, teiste poolt vahendatut aga mitte?” (Mikita 2001, 90).Selleks, et kultuuris ringlevaid ajaloolisi tekste saaks tänapäeva kultuuris samuti tekstidena kasutada, vajaksid nad täpsemaid seletusi ja tõlgendusi. Sellele seisukohale jõudis 1970.—1980. aastatel tõlgendav antropoloogia (vt Geertz 2003). Arvan, et tegemist on ka analoogiga võõrkeelest tõlkimisel. Nii nagu tõlketeaduse areng on toimunud rõhuasetuse nihkumisena keelelt tekstile, tekstilt kultuurile, kultuurilt tervele ühiskonnale (Torop 1999: 18), nii on toimunud samad protsessid ka museoloogilises tõlgenduses. Püüdes tuua vanu kultuurielemente uude keskkonda, peame analüüsima nii möödanikku kui kaasaega. Et aga tõlked peavad olema loetavad just kaasajal, võib tõlketekst omandada erilise omaväärtuse. Näiteks riituse tõlgendamine kaasaega peab andma vastuse tema märgilisuse tähendusest või toimevõimest ka kaasajal. Nii nagu hea kirjandustõlke tunnuseks pole enam tõlkija nähtamatus, vaid tõlkija kohalolek kommentaaride ja saatesõnadega ning tõlkija vastutus tõlketeksti saatuse eest (Torop 1999: 25), nii kehtib sama ka kuraatori ja pedagoogi-vahendaja tõlgenduste kohta.Kommunikatsioon muuseumi ja külastaja või potentsiaalse külastaja (ühiskonna) vahel saab toimuda kahe sfääri kattuval alal (joonis 5) (Lotman 2001: 14). Muuseumi poolt valitseb loomulikult püüd suurendada pidevalt kattuvat ala, st tõsta sõnumi väärtust selle mõistmise hõlbustamisega. Kui muuseum ei arvesta keele ja koodi erisusi, on sfääride kattuv ala siiski mineviku-tuleviku suunal ahenevas tendentsis.  ÜHISKONDJoonis 5. Muuseumi ja ühiskonna dialoogi kattuv ühisosa.Nii võime öelda, et tegelikkuses hakkab vabaõhumuuseum aja jooksul kaotama oma erilist kommunikatsioonivõimekust. Väga suurt rolli hakkab mängima müra, mis on seotud väliste ühiskondlike protsessidega ja konkreetsete vastuvõtjate eelistustega. 2.2 Dialoog kui partneri vajaduste rahuldamineTänapäeval ei peaks muuseum olema huvitatud ainult lineaarsest kommunikatsioonist, vaid ta võiks soovida vastastikuse dialoogi maksimaalset adekvaatsust. Nii sõnastatakse ka institutsiooni missioon. See lähtub arvatavatest ühiskonnas valitsevatest vajadustest, aga samuti kultuurilistest väärtustest, mida muuseum loodab ühiskonnas ärgitada ning mida peab võimalikuks oma sisu arvestades rahuldada. Tegemist on teatud sümboolse kapitaliga, mille olemasolu vajadust on muuseum endale teadvustanud ja mida propageerib. Pierre Bourdieu ütleb sümboolse kapitali kohta: “Sümboolne kapital on mistahes omadus, füüsiline jõud, rikkus, sõjaline vaprus, mis tajutuna sotsiaalsete agentide poolt, kes omavad taju- ja hindamiskategooriad, mis võimaldavad seda tajuda, ära tunda ja tunnustada, muutub sümboolselt tõhusaks otsekui tõeline maagiline jõud: omadus, mis, kuivõrd ta vastab sotsiaalselt moodustunud “kollektiivsetele ootustele”, usule, avaldab omamoodi kaugtoimet ilma füüsilise kontaktita. Antakse käsk ja seda järgitakse: see on peaaegu maagiline akt” (Bourdieu 2003: 217). EVM sõnastas oma missiooni 2001. a arengukavas järgmiselt: “EVMi missiooniks on Eestimaa elanike ajaloolise identiteedi kujundamine ja hoidmine Eesti omapärase kultuuriruumi säilitamise eesmärgil, olles ühtlasi meie väliskülalistele Eesti põlist maaelu igakülgselt ja tõepäraselt tutvustav visiitkaart” (Eesti Vabaõhumuuseumi arengukava 2002—2006).Ülalöeldust selgub, et EVM on arvanud propageerimist vajavateks ja järgimist väärivateks väärtusteks (Eesti sümboolseks kapitaliks) Eesti omapärase kultuuriruumi ja siinsete elanike ajaloolise identiteedi, mis viitab traditsioonide säilitamisele ja maaeluga seotud pärandist lugupidamisele. Võib tunduda, et vabaõhumuuseum on selle missiooniga pööranud selja oma kunagisele arhitektuurikesksele kontseptsioonile ja nüüd ollakse pöördunud vabaõhumuuseumide loomise idee romantiliste alglätete juurde, mis ajendasid kunagi tegutsema A. Hazeliust. Olles siiski oma püsivamast püsiva ekspositsiooni tõttu olemasolevate tingimustega seotud, ei saa muuseumis kardinaalseid paradigmamuutusi ette võtta ja tegelikult pole seda ka vaja. EVMi missiooni sõnastamisel on lähtutud ühiskonna ees seisvatest vajadustest, nagu neid on nimetanud ka arengustrateegia Säästev Eesti 21. Selles määratletakse, et Eesti kultuuriruum on eesti traditsioonil ja keelel põhinev ühiskonnaelu korraldus, mida iseloomustavad tavad käitumises, suhetes, elukorralduses. Eestluse kultuuriruum on materialiseerunud eestilikus loodus- ja elukeskkonnas, eestipärases märgilises keskkonnas – suhtluskeeles, sümboolikas, isiku- ja kohanimedes, värvieelistustes, ehitus- ja kodukujundustavades, üldtuntud kunsti- ja kirjandusteostes ning ajaloolistes tegelastes, ajaloolistes tähtpäevades ja kalendris jne (www.SE21). Eesti säästva arengu kultuuripoliitiliseks strateegiaks on globaalse kultuurilise kesta sisse oma rahvuskultuurilise sisu ehitamine, et see ei standardiseeruks ja oleks pidevast arenemisest hoolimata oma ja rahvuslikule kõrgkultuurile inspiratsiooniallikaks (Raagma 1999: 211).Eesti Vabaõhumuuseum paneb ülalöeldule toetudes kokku muuseumis olevad objektid, ajaloo, tänapäeva ja tuleviku ning muudab need läbi oma missiooni partneriteks. Antud juhul saab siin rääkida ühelt poolt sõnumi laiendamisest ehk konteksti avardamisest ja joonisel 5 toodud sfääride kattuva ala suurendamisest. Ekspositsiooni interpreteerides on rõhutatud alati meie arhitektuuri ja ehitustraditsiooni erilisust: “Kõige iseloomulikum iga rahva ehituskunstis on tema elamu. Sajanditepikkuse paikse eluga on Eestis kujunenud selline taluelamu, mis on parim, otstarbekaim ja vastab rahva esteetilistele vajadustele. Määravaks on antud paikkonna looduslikud ja majanduslikud tegurid: väga tähtis osa on olnud etnilisel traditsioonil” (Saron & Irik 1997: 7). Toodud tekstis on jõutud identiteedi mõisteni, liikudes oma väidetes üksikult üldisele, vabaõhumuuseumi missioonis rõhutakse aga kohe laiemale ja üldisele kontekstile, mis annab võimaluse praktilises dialoogis moodustada erinevate elementidega sfääre. Teiselt poolt on muuseumi missiooniga tekitatud ka vajadus vaadata nii muuseumi kui ühiskonna sfääri katmata aladele. J. Lotman ütleb: “[…] püüd tõsta sõnumi väärtust seondub a ja b erinevuste maksimaalse suurendamisega. Seega tuleb normaalse keelelise suhtluse käsitlemisel tuua sisse pinge mõiste, teatav jõudude vastasseis a ja b ruumide vahel. […] dialoogi ei muuda väärtuslikuks kattuv ala, vaid informatsioonivahetus mittekattuvate alade vahel” (Lotman 2001: 14—15). Vabaõhumuuseum omab teatud väärtusi ning ajaloolist informatsiooni kandvaid museaale ja teadmisi, mis võivad ühiskonnale rääkida ja õpetada midagi, mida ühiskond ei oska iseeneslikult käsitleda, kuid mis kuuluvad identiteedi hulka. Ühiskonnas on aga kaasaegsed teadmised, tõlgendused ja vajadused, mis toetuvad pealtnäha suveräänsetele identiteediotsingutele. Need kaks tuleb nii eristada kui kokku viia.Filosoof Charles Taylor on iseloomustanud kaasaja identiteediotsinguid järgmiselt: “Selles kultuuris (st. moodsas kultuuris – M. L.) on toimunud mitmetahuline liikumine, mida võiks nimetada “subjektiveerumiseks”: s.o. kõik koondub üha enam subjekti ümber ja seda mitmel moel. Asjad, mida kunagi määras mingi väline reaalsus – näiteks traditsiooniline õigus või loodus –, viiakse nüüd tagasi meie valikule. Küsimused, mille puhul me kunagi pidime aktsepteerima autoriteedi diktaati, tuleb meil nüüd enda jaoks ise selgeks mõtelda. Moodne vabadus ja autonoomia keskendavad meid iseendale, ja autentsusideaal nõuab, et me avastaksime ja artikuleeriksime oma identiteedi ise” (Taylor 2000: 89). Samalaadsele traditsioonide kandepinna vähenemisele identiteedi kujunemisel viitab ka Anthony Giddens (Giddens 1993). Seega tuleb arvestada viidetega erisuste olemasolu põhjustele tänapäeval ning aktsepteerida vajadust lähtuda kaasajal oma tegevuses eelkõige partneri motivatsioonist muuseumiga dialoogi pidamiseks. On loomulik, et tavainimene ei mõtle pidevalt laias ajalises kontekstis. Tema huvid ja tegevused on seotud konkreetsete kaasaegsete situatsioonidega. Muuseumi ülesanne on mitte purustada partneri maailma, vaid seda emotsionaalselt ja kogemuslikult täiendada ning teha seda nii, et ka minevik, mida muuseum haldab, säilitaks külastaja teadmises oma eripära, autonoomsuse ja konteksti oma ajastuga. Näiteks võrreldes elamut 18. sajandil ja 21. sajandil peab rõhuma just nende erisustele ning ajastukohasele otstarbekusele ja loogikale, mitte andma hinnanguid teineteisega võrreldes. Just erisuste pinnalt tekivad siis vajadused mõelda läbi kaasaegsed kontekstid. Näiteks kuulub siia rahvusromantikute jaoks üsna põletav teema, miks poleks vaja kaasajal hakata uuesti ehitama rehielamuid, kuid mida kasulikku on meil neist õppida. Inimeste vajadusi kui käitumise motiive on põhjalikumalt kirjeldanud ja hierarhilisse püramiidi (joonis 6) paigutanud Abraham H. Maslow (Maslow 1943: 370—396). Tema järgi on püramiidi madalaimal astmel kõige esmasemad – füsioloogilised põhivajadused (nälg, janu, puhkus jne). Sellele järgnevad turvalisusvajadused, armastus- ja ühtekuuluvusvajadused ning sotsiaalse tunnustuse vajadused. Kõige kõrgemal püramiidi tipus on intellektuaalsed, esteetilised ja eneseaktualiseerimise (st oma eelduste arendamise ja energiavarude kasutamise) vajadused. Inimene täidab oma vajadusi liikudes püramiidi jalalt tipu poole.  Joonis 6. A. Maslow’ järgi konstrueeritud inimvajaduste hierarhiline püramiid.Museoloogilistes uurimistes paigutatakse muuseumide külastusvajadus esiteks kõige kõrgemale astmele, kus inimesed püüavad rahuldada intellektuaalseid ja esteetilisi vajadusi ning teiseks püramiidi sotsiaalsete vajaduste (grupikuuluvus) rahuldamise konteksti. Viimasel juhul väidetakse rahuldatavat soovi olla seltskonnas ja näha enda ümber teisi. Samas aga, kui inimene ei tunne end teel muuseumisse turvaliselt või tal on transpordiga probleeme, siis muuseumisse minna ei soovita. Muuseumikülastus peab pakkuma inimesele laialdast stressivabadust (Edson & Dean: 175—177). Kahtlemata on nimetatud vajadused tugevaks motiiviks. Näiteks kinnitab Saar Polli poolt 2002. a tehtud kultuuritarbimise uuring, et 18% vastanutest on pidanud muuseumi mittekülastuse põhjuseks transpordivõimaluste puudust. Kõige rohkem väidetakse aga, et ei ole vaba aega (49%), et muuseumide valdkond ei meeldi (22%) või et muuseumide kohta pole piisavat informatsiooni (28%). Vaid 6% vastanutest leiab, et nad tegelevad muuseumide külastusega piisavalt (Saar Poll 2003: 37). 1999. a küsitlused inimeste väärtushinnangute kohta näitavad, et tähtsaim väärtus elus on töö, seda pole kõige tähtsamaks pidanud vaid 11,1% vastanutest. Samas pole vaba aega tähtsustanud 26,9% vastanutest (Saar Poll 2001: 36). Viimane näitab vaba aja suurt defitsiiti kohalike elanike hulgas. Elanikkonna küsitluse “Eesti 98” ja “Eesti 93” võrdlusandmed ja statistikaandmed kinnitavad, et 1990. aastatel vähenes kultuuriasutuste külastatavus, süvenes vaba aja privatiseerumine ja “kodustumine” (Järve 1999a: 98, Järve 1999b: 24—25, Eesti kultuuripoliitika 1995: 66 jj). Kui arvestada, et vaba aja kasutuse otsustab mitte üksnes ajapuudus, vaid ka raha, aga muuseumide piletite hinnad pole võrreldavad teatrite, kinode või kontsertetenduste kallite hindadega, siis võiks muuseumide mittekülastuste põhjendused lugeda valdavalt kas viisakateks huvipuuduse vabandusteks või märkusteks muuseumide mitterahuldava vahendustegevuse kohta. Nii tundub, et Maslow’ inimvajaduste hierarhia ülemine aste ei olegi muuseumide puhul eriliseks tõmbejõuks. Samas on sageli nii muuseumid kui ka külastajad jätnud oma teadmistepagasis kahe silma vahele võimaluse, et motiveerivaid võimalusi võivad pakkuda ka alumised vajaduste hierarhia astmed. Selleks tuleb neid vaadelda aga laiemas kultuurilises kontekstis.Sfääride kokkupuuteala suurendamise taotlused jookseksid liiva, kui vähemalt üks dialoogi osapool ei hakkaks tundma vajadust olukorra muutmiseks, kasutades selleks inimvajaduste hierarhia alumiste vajadusastmete abi. Pakun võtta vaatluse alla turvalisusaste. Näiteks on majandusteadlased täheldanud, et üleilmastuvas maailmas on liberaalse poliitika tingimustes tekkinud “detraditsionaalsed” eluhoiakud, kus otsesed individuaalsed ja ühiskondlikud seosed paisuvad kriisiks. “Ebavõrdse ühiskonna” asemel tuleks rääkida “ebaturvalisest”, kus risk on universaalne ja kõiki ühiskonnaklasse, eriti keskklassi, võrdsustav. Sellest tulenevalt on hajutatud ühiselt tegutsemise soov. Edu saadab neid, kes võtavad ja juhivad riske. Nii meil kui Euroopa Liidus on paremal positsioonil kõrgema haridusega indiviidid. Paremini haritutel on rohkem sääste, samas ka laene. Nemad julgevad võtta ja juhtida riske. Seega on vaja panustada paremasse haridusse (Karma 2004: 29—32). Majandusteadlaste uuringute puhul on muidugi tegemist laia üldistustasemega, kuid ometigi pakub see võrdlusainet kitsamate tasanditega, kui seostada riski ja ebaturvalisuse kontekst etnoloogiliste uuringutega. Nii on Soomes ja Skandinaavias uuritud töötuid ja nende käitumist toimetuleku tagamiseks. Huvitavalt on toodud välja võimalus, millega töötuks jäänu leiab turvalisuse läbi lapsepõlvemälestuste, vanemate jutustuste meenutustest, juba ununenud oskuste meeldetuletusest ja isikuga seotud traditsioonidest. See on tagasipöördumine oma pärandi ja ühtlasi ka kollektiivse kultuurilise pärandi juurde (Uusitalo 1999: 207). Ka Eesti sotsioloogilised uuringud on nimetanud pärandi tähtsust vaesuse kompenseerimisel. Tähtsaks saavad oskused oma kätega kodu ja aia kaunistamiseks, rahvameditsiini tundmine, taluturismi ja traditsiooniliste tööndusalade edendamine jne (Aarelaid 1999a: 95, Aarelaid 1999b: 15). Näen siin muuseumidel otseseid võimalusi vihjamaks oma vahendustegevuses seesuguste võimaluste peale mõtlemisel. Vabaõhumuuseumi kodukäsitlus on üks paremaid sisemise turvalisuse tunde rahuldajaid ning stressi maandajaid. Vabaõhumuuseumi külastuse motiivina tasub mainida veel ühte, teistest muuseumidest mõnevõrra erinevat tegurit – siin toimib ka individualistliku eraldatuse vajadust rahuldav motiiv. Eestlaste puhul on see erilisel kohal olev väärtus. Individualism on ühelt poolt nii eestlaste stereotüüp enese iseloomustamisel kui ka uuringutes kinnitust leidnud hinnang (seda eriti koduga seotud uuringutes: Kannike 2002). Kui näiteks Pariisi Beaubourgi hiigelkultuurikeskuse olemasolu üle ahastav Baudrillard ütleb, et kunstnikud ja haritlased ei oska arvestada “[…] aktiivse, hävitava vaimustumisega, brutaalse ja originaalse vastusega mõistetamatu kultuuri annetamisele, külgetõmbega, mis meenutab igas mõttes sissemurdmist ja pühamu rüüstamist” (Baudrillard 1999: 106) ja järelikult tuleks hiigelmuuseumid (eriti Beaubourg) üldse sulgeda, siis vabaõhumuuseumi suur territoorium võimaldab külastajaid piisavalt hajutada ning vältida tunglemist. Nii on siin tegemist linlikust saginast eemaldumise võimalusega, lihtsa sooviga tulla ära loodusesse (jällegi tähtis märk kaasaegses urbaniseerunud ühiskonnas ja ökokatastroofidega visklevas maailmas), olla näiliselt maal. See on seesmine turvalisusvajadus, taotlus paremaks puhkuseks. Ajalooline ekspositsioon on selles kontekstis vaid miljööd loova kulissi funktsioonis. Võib öelda, et vabaõhumuuseum nõukogude ajal vene keelde park-muuseumiks tõlgituna oli tegelikult selle taotluse täpne vaste. Tänapäeval on Eesti Vabaõhumuuseumi üheks hüüdlauseks, et EVM on kohtumispaik iseendaga. See on ka üks põhjustest, miks siin püütakse suurte kärarikaste festivalide korraldamist hoida miinimumi lähedal. Festival ei aita külastajaga aktiivselt suhelda ega teda kasvatada. See on anonüümsust ja passiivsust toetav ning suure infomüra tõttu tõlgendusi loovat dialoogi pärssiv massikommunikatsiooni akt, millele panustamine pole ka Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsiooni järgi soovitav tegevus. Muuseumi ülim eesmärk saab olla suhtluse individuaalsuse ja omapära säilitamine. Kui ürituskorralduse käigus suudetakse ühistegevuse dialoog garanteerida, võib vahenduse kvaliteet säilida.Nimetatud eraldumise faktorit ei saa alahinnata, kuna see on lähedane Maslow’ püramiidi baasvajaduste astmele ja on teiste muuseumidega võrreldes üks tähtsamaid konkurentsieeliseid. Praktikas tähendab see ka ühte tähtsaimat tegurit, millega peab arvestama vabaõhumuuseumi piletihinna määramisel. St vaatamata ülalpidamiselt kalleimale ja töömahukaimale muuseumile, peab ta olema vastuvõetav ka puhkustaotlusega jalutajatele. Tavalised linna looduspargid ei paku siin erilist konkurentsi, kuna vabaõhumuuseumi loodusmaastik omab erilise ja ainulaadse miljöö lisaväärtust ja toimib seega emotsionaalselt enamatele meeltele.Sotsiaalseid ühtekuuluvusvajadusi võiks vabaõhumuuseumis vaadelda ka sisulises, s.o grupiidentiteedi taotluste valguses, mis tähendab ühtekuuluvust muuseumis pakutava kultuurikeskkonnaga. See tees saab aga mõistetavaks, kui vaatleme lähemalt inimeste eelistusi ja hoiakuid ning muuseumi ja ühiskonna vahelise dialoogi suundi ja vorme.2.3 Dialoog ja külastajate väärtuseelistusedMuuseumi missiooni efektiivsemaks toimimiseks ja inimeste vajaduste struktureerimiseks dialoogis tuleks mõelda, mis juhul saab suhtluses toetuda koodi, mis juhul keele kasutusele ning kes on ühel või teisel juhul dialoogi initsiaatoriks. Dialoogi tuleb käsitleda väga konkreetsest ajaühikust lähtuvalt, kuna eri sfäärides toimuvad protsessid on pidevas liikumises. Eriti on seda ühiskondlik sfäär. Vabaõhumuuseumi sfäär on oma tuumikelementide (museaalide e eksponaathoonete) osas suhteliselt stabiilne, kuid siiski saab siingi arvestada, milliste sihtgruppidega kavatsetakse dialoogi pidada – kas püsiklientide või esmakülastajaga, kas täiskasvanute või lastega. Siin tulevad jällegi mängu partneri eelteadmised ja hoiakud, keele või koodi tundmine. USAs on välja töötatud VALS väärtuste ja elulaadi tüpoloogia, mis rühmitab inimesed nende elus toimetuleku, hoiakute ja eelistuste järgi. Elulaad on selle süsteemi järgi “[…] tegevusmooduste kogum, aktiivsuse jagunemine eri eluvaldkondade (töö, perekond, olme, vaba aeg, poliitiline elu) ja konkreetsete tegevuste vahel, käitumisviis ja inimsuhete laad. Peale tegevuste hõlmab elulaad tingimusi, vahendeid, motiive ja orientatsioone” (Vihalem 2003: 97). Muuseumidega seoses on VALS tüpoloogiat ehk psühholoogilise küpsuse hierarhiat käsitlenud G. Edson ja D. Dean (Edson & Dean: 174, joonis 10.2). Hierarhias on inimesed jagatud kolme põhirühma. Esimene rühm koosneb vajadustest juhitud inimestest (ellujääjad ja säilitajad), kes on kõige rohkem kultuurist eemaldunud, on vaesed ja depressiivsed, peamine tegevus on eluvõitlus. Muuseumi eetiline ja moraalne kohus peaks olema teha jõupingutusi sellise publiku teenindamiseks, kuid neile tuleb läheneda väljaspool muuseumi seinu, pöörates pigem nende ümber olevat ühiskonda. Teise rühmana kuuluvad hierarhiasse väliselt juhitud inimesed (kuulujad, võistlejad, saavutajad ja integreeritud) ning kolmanda rühmana seesmiselt juhitud inimesed (enesenäitajad, eksperimenteerijad ja sotsiaalselt teadlikud). Nii teisel kui eriti kolmandal rühmal on eeldusi kvalifitseeritud dialoogiks muuseumidega.Eestis on tehtud mitmeid elulaadide uuringuid. Uurimuses Mina. Meedia. Maailm tehtud klasteranalüüsiga K-keskmiste meetodil saadi elulaadide tüpoloogias eristada 8 rühma: 1) mitmekülgselt aktiivne (9%), 2) tööle orienteeritud, kultuurilembeline (15%), 3) hasartne, meelelahutuslik (5%), 4) tehniliselt harrastuslik (14%), 5) uue meedia, seltsielukeskne (13%), 6) kodukeskne, traditsiooniline (15%), 7) kirjasõnakeskne, traditsiooniline (13%) ja 8) passiivne elulaad (17%). Selle järgi on end keskmisest aktiivsemateks näituste külastajateks märkinud esimese ja teise rühma vastanud, kuhu kuuluvad teistest jõukamad, sotsiaalse staatuse poolest kõrgemal seisvad, ettevõtlikud ja aktiivsed inimesed (Nigul 2004: 84—90). Vabaõhumuuseumi tarbeks saab siit uuringust teha väga kaudseid järeldusi, kuna näituste küsimus jääb siiski rohkem kunsti valdkonna harrastuste hulka. Võimalikke vihjeid saab mõnevõrra võtta vaid eelistatavate tegevuste loendist – näiteks looduses viibimine, kodu korrastamine ja kaunistamine, maastike ja ehitiste uurimine, ise midagi tegemine jms (Eesti elavik 2004: 317).Eesti kultuuritarbimise uuringuga (Saar Poll 2003: 5—8), kus 1500 15—74-aastase küsitletu hulgas kasutati klasteranalüüsi, saadi viis põhitüüpi: 1) aktiivsed inimesed (23%), kelle huvisfääris on teater, kontserdid, raamatute lugemine ja sport, kuid kes ei huvitu kunstinäitustest ega muuseumidest; 2) filmivaatajad (3%), kes ei ole tegevad üheski teises kultuurisfääris; 3) aktiivselt kõigis kultuurisfäärides tegelejad, sh muuseumikülastus (28%); 4) mõõdukalt peaaegu kõigis kultuurisfäärides tegelejad raamatulugejad (15%) ja 5) üksnes raamatute lugejad (30%). Eesti Vabaõhumuuseum võiks siit kõige aktiivsemate partneritena näha kolmanda tüübi inimesi, kuhu kuuluvad eelkõige valgekraed: juhid, üksikettevõtjad, spetsialistid (21%), kontoritöötajad, teeninduses töötavad ja õppurid (23%). Nende inimeste seas on 57% naisi, 23% kõrgema haridusega inimesi, neil on kõrgem sissetulek ja nad on valdavalt (37%) tallinlased. Neljanda tüübi inimeste hulka kuuluvad samuti valgekraed, kuid siin on pensionäride osakaal suurem ja õppurite osakaal väiksem. Haridus on neil valdavalt kõrgem ning sissetulek riigi keskmine. Tänu haridusele on kummagi grupi eelis eeldatav tolerantsus kultuuris pakutava suhtes, piisav teadmiste hulk, aga samas ka jätkuv uudishimu uute teadmiste vastu. Igapäevases muuseumitöös on torganud silma kohaliku külastaja aasta-aastalt suurenev valmisolek teha kaasa vabaõhumuuseumis pakutavas, suhelda ja võtta teadmiseks. Küsitletute esimest tüüpi võib lugeda potentsiaalseteks muuseumihuvilisteks, sest nende vastused näitavad, et muude kultuuriüritustega siiski minnakse kaasa. Ka viies tüüp, kuhu valdavalt kuuluvad venekeelsed elanikud, tundub olema lootustandev. Igapäevases töös on tunda venekeelsete külastajate aina kasvavat osatähtsust ning entusiastlikku huvi oma praeguse elukohamaa kultuuripärandi ja traditsioonide vastu. Vaid teine rühm küsitletutest on mõnevõrra lähedane VALS tüpoloogia nn vajadustest juhindujatega, kelle dialoogipartnerluse lootus on suhteliselt nullilähedane. Samas ei tähenda muidugi madal elulaad seda, et neil inimestel poleks teadmisi, mis on vajalikud teatud teemadel kaasa rääkimiseks. Küsimus on vast rohkem isiklikus huvipuuduses ja sellest tulenevate valikute tegemises. Wilhelm Dilthey on öelnud: “Mõistmisel on erinevad astmed. Selle põhjuseks on eelkõige huvi. Kui huvi on piiratud, on seda ka mõistmine” (Dilthey 1997: 43). Kultuuriharrastused ja kunstieelistused on seotud isiksusliku arengu ja inimese üldisema orientatsiooniga maailmas (Lõhmus jt 2004: 126). Suurt rolli mängib siin nn lastetuba. Ainus väljapääs huvitatute suurendamiseks on alustada oma tulevaste partnerite harimist juba varasest lapseeast. Siin on muuseumipedagoogikal tänapäeval üha suurenev roll.Eestis on uuritud inimeste suhtumisi ja hinnanguid ka seoses eestlaste ja venelaste vaheliste kultuurierinevuste ja sellest tulenevate suhtlemisraskustega (Ots 1998, Johansen 1998, Masso 2003, Kirch jt 1997, Vihalemm 1997). Uuringute eesmärgiks on olnud suhtlemisvõimaluste otsimine väärtuste võrdluse kaudu ning peale väärtuste ka rituaalide, kangelaste ja sümbolite võrdlemisega. Peale selle on väärtusi käsitletud ka Mina. Maailm. Meedia raames tehtud sotsioloogilistes küsitlustes (Kalmus & Vihalemm 2004), kus väärtustena käsitletakse Milton Rokeachi süsteemi järgi kultuuri elemente, ettekujutusi soovitavast, mis ei pruugi otseselt väljenduda inimeste käitumises (ibid.: 31). Väärtustel peatumine on tähtis ka käesoleva museoloogilise arutluse kontekstis. See annab kaasaegsete aktiivsete kultuuritarbijate kohta kaudse iseloomustuse kahest aspektist – 1) neile lähedase temaatika eksponeerimine võiks motiveerida nende muuseumisse tulemist ja 2) nende kogemustele ja teadmistele vastav temaatika käsitlemine ekspositsioonis vajab vastuvõtjatepoolse kergema mõistetavuse tõttu vähem selgitavat abimaterjali. Loone Ots on kasutanud eeskujuna Hofstede kultuuridimensioonilisi graafe, mis on kasutatavad kultuurimudelite modelleerimisel ja mis käesoleva käsitluse tarbeks pakuvad praktikas suhteliselt konkreetseid muuseumi vahendustööd inspireerivaid vastuseid. Nende järgi on 20. sajandi keskmise eestlaste stereotüüpne arvamine enda väärtustest seotud perekonna, töö ja juurtega. Rituaalidest peetakse tähtsaks laulupidu, surnute austamist ja perekondlikke tähtpäevi. Kangelaste stereotüübid on L. Koidula, A. H. Tammsaare, G. Ernesaks, J. Kross ja V. Tormis. Eestlaste erisusteks peetakse isikliku vastutuse kartust, suurt isikuruumi ja rustikaalset elulaadi urbaniseerunud keskkonnas. Manifestatsioonideks on keskaegne Tallinn, Eesti loodus, rahvaluule ja koorid (Ots 1998: 66).L. Ots on oma uuringutes joonistanud välja ka alatüübid, mis on klassifitseeritud nn “Pätsu ajastu”, nõukogude ja “laulva revolutsiooni” eestlaste stereotüüpide järgi. Väärtuste osas on esimestele tähtis perekond ja isamaa; rituaalidest perekondlikud tähtpäevad, isamaalised ühingud, rahvuslikud tähtpäevad; kangelasteks on Lembitu, Vikerlased, L. Koidula, C. R. Jakobson, J. Kuperjanov, K. Päts, J. Laidoner; erisusteks peetakse liialdatud eestikesksust ning manifestatsioonid on rahvaluule, rahvussümboolika, Vabadussõda, “Eesti stiil” ja isamaalüürika (Ots 1998: 67).Nõukogude eestlased on pidanud oma stereotüüpseteks väärtusteks juba nimetatud perekonna ja töö kõrval maakodu ja juuri; rituaalideks surnute austamist, laulupidu ja perekondlikke tähtpäevi; kangelased ühtivad keskmise eestlase juures nimetatutega ning manifestatsioonideks on koorid, materiaalne edukus, sugulased välismaal ja tutvused (Ots 1998: 68).“Laulva revolutsiooni” eestlaste väärtusteks on Eesti, perekond ja juured; rituaalideks seltsid, koosolekud ja ühislaulmised; kangelasteks J. Hurt, L. Koidula, K. Päts, J. Tõnisson, J. Vilms, J. Kuperjanov, J. Kross ja V. Tormis; erisusteks isikliku vastutuse kartus, rustikaalne eluviis urbaniseerunud keskkonnas, negatiivne suhtumine venelastesse ja uute kultuurimudelite kriitika omaksvõtt. Selle grupi manifestatsioonideks on rahvuslipp, koorilaul, kolm last peres, taastamine, ristiusk, eestlus, IME, rahvariided, rahvaluule (Ots 1998: 68).Kõigist L. Otsa poolt klassifitseeritud hoiakutest kumab läbi vastanud inimeste ajastukohane kasvatus ja nende aktiivsesse tegutsemisperioodi jäänud sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike suhete eripära, mis mõjutab käitumist just sellel ajahetkel. Nii ei saa kaasajas tegutsev muuseum paljude nende hoiakutega oma sihtgruppide passiivsete või aktiivsete külastusmotiivide osas enam arvestada. Näiteks laulva revolutsiooni ajal hoogustunud seltsiliikumine on tänaseks vaibunud marginaalseks ja pingutused oma tegevuses sellele panustada ei tooks erilisi tulemusi. Samuti on hääbunud 1980. aastate lõpu massiline keskkooliõpilaste muuseumisse tulek seoses palvega näidata neile muuseumi kogudest nende vanemate või vanavanemate rahvariideid, kuna lastel oli soov valmistada kooli lõpupeoks just oma suguvõsaga seotud õiged rahvariided. Kommunikatsiooni planeerimisel on aga muuseumil võimalik toetuda inimeste alateadvusele, kuhu kaasajaks taandunud väärused ja hoiakud on kindlalt oma jälje jätnud. Muuseum saab siin loota ühelt poolt teatud äratundmisel põhinevale mõistmisele, mis aitab ärgitada dialoogi ühelt või teiselt suunalt. Teiselt poolt annavad paljud nimetatud väärtushinnangud muuseumile informatsiooni ajastute erisuste interpreteerimiseks, mis on seotud dialoogi väärtuse tõstmiseks tehtava sfääride vaheliste erisuste määratlemisega. Vabaõhumuuseumiga kommunikatsiooni hoidmise seisukohalt on erilisel kohal näiteks pere – 1) vabaõhumuuseum pakub teiste muuseumidega võrreldes suuremaid võimalusi kogupere tegevuseks, 2) nn “hubased” interjöörid kergendavad interpreteerida kodu ja pere temaatikat; maaelu – 1) nostalgiline või romantiline tulek vabaõhumuuseumi kui külakeskkonda, 2) maaeluga seotud teemad ei ole vastumeelsed või ei tekita iroonilist põlgust; juured (kuuluvus)– vabaõhumuuseumi kõlavaim hüüdlause on ajast-aega olnud, et neist hoonetest oleme me kõik pärit, siin on meie juured, need hooned on pärit kodukohast jne. 2003. a EVMi jaaniõhtu programmis kasutati näiteks ära isamaa ja euroskeptikute poolt välja öeldud iseseisva Eesti teema, rõhudes oma programmiga 1938. a (viimane aasta enne NSVL-ile baaside lubamist) isamaalistele ettevõtmistele. Et rituaalidest on hinnatud perekondlikud tähtpäevad, saab selles valdkonnas mõelda välja huvitavaid ettevõtmisi tähtpäevade tähistamiseks nii kinniste üritustena kui ka avalike ajaloolise sisuga programmidena, aga samuti teha püsiekspositsioonis temaatilisi kujundusi (pulmad jms). Samas ei saa ma lõpuni nõustuda L. Otsa väitega, et rahvustevahelise läbikäimise algus oleks võimalik siis, kui suudaks lahti öelda (eriti väidab ta seda eestlaste kohta) kinnistunud stereotüüpidest ning toetuda üksnes ühistele väärtustele, milleks nimetatakse kirjandushuvi (Ots 1998: 70—73). Venelased on näiteks väärtusteks nimetanud aadellikkust, rituaalideks teejoomist ja ortodoksset kirikut, kangelasteks peetakse L. Tolstoid, A. Puškinit, P. Tšaikovskit, erisusteks on suur klassivahe, manifestatsioonideks on ballett, vodka, “Vene iseloom” ja rahvuslik uhkus (ibid.: 69). Muuseumitöös peaks rahvuste läbikäimiseks tegelema just kummagi poole enesehinnangute väärtustamisega tervikuna ja rõhutama endast lugupidamise kaudu lugupidamist teiste kultuuride vastu. See on “enda” semiosfääri defineerimine “teiste” defineerimise ja eristamise kaudu. Pealegi on kummagi osapoole rituaalide ja manifestatsioonide osas niivõrd tugevaid eristumisele suunatud stereotüüpe, et neid positiivses valguses kasutamata jääksid nad paratamatult alateadvuses headele üritustele vastu töötama. Ka Triin Vihalemma uuringud näitavad, et oma etnilis-keeleline rühm on peamise identifikatsiooni subjektina suhteliselt oluline. Inimeste hoiakuid rahvusküsimustes ei määra mitte niivõrd nende argikogemus ning arvamus eesti ühiskonnast tervikuna, vaid nende enesemääratlemine rühma liikmena. Eestlaste hulgas on märgata aktiivse individualistliku orientatsiooni kasvu, vene vähemuse hulgas on aga rohkem passiivset tarbijalikku mentaliteeti (Vihalemm 1997: 42—43). Eestlaste arvamused oma rahvusliku eripära kohta on jäigemad ja selgepiirilisemad ning enesekaitsele üles ehitatud (Kirch jt 1997: 53).Enesemääratluse rõhutamine on praegu populaarne multikultuurilistes Euroopa suurriikides töötavatele vabaõhumuuseumidele. EVMis on sellest mõtteviisist juhinduv 2003. a venekeelsetele kooliõpilastele väljatöötatud Euroopa Liidu PHARE eesti keele õppeprogramm  Läheme külla. >84Q< 2 3>AB8 (autorid Maret Tamjärv ja Triin Siiner), aga ka kalendritähtpäevade tähistamisega seotud programmid. Programmid ei ole mingil juhul rõhutatult eestikeelsed, vaid panustavad kultuuri mõistmisele ja erisuste lahtimõtestamisele. Töö muutuks veelgi sisukamaks, kui realiseeruks kava püstitada muuseumisse Peipsi-vene kalurielamu. On ju vanausulised venelased üks vanemaid kompaktsel territooriumil paiknevaid vene kogukondi, kes just tänu oma suletusele on säilitanud kultuuri omanäolisuse. Kuigi tänaseks on Peipsimaal juba mitu kohalikku muuseumi, oleks nende esindatus vabaõhumuuseumi kontekstis siiski just Eesti kultuuri mitmekülgsust rõhutavalt väga vajalik. Samuti aitaks see ilmselt tõsta ka selle rahvusrühma kõlapinda pealinnas. Oma regiooni raames jäävad rahvusvähemused sageli turismiatraktsiooniks, neid tullakse vaatama kui algelisi “pärismaalasi”, kes visklevad eluraskustes tänu oma kaasaja mõistes “ebapraktilistele” hoiakutele. Üldises keskmuuseumi kontekstis oleksid nad aga tõstetud põhirahvusega ühele väärtusastmele. Ka Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon rõhutab, et erinevate etniliste piirkondade oma ekspositsiooni planeerimine tähendab ulatuslikku kultuurilist kooskõla ja lahutavate elementide tähtsuse vähendamist. Nagu peatükis 1.3 mainitud, toob eseme (vabaõhumuuseumis püsiekspositsiooni määratud hoone) musealiseerimine kaasa selle uue kvaliteedi ja väärtuse tekke. Muuseum kujundab ja talletab väärtusi tuleviku tarbeks.2.4 Vabaõhumuuseumi ja ühiskonna vahelise kommunikatsiooni vormid ja suunadVaatlen järgnevalt muuseumi ja ühiskonna dialoogi suundi ja vorme, täiendades selleks peatüki 1.3 joonist 1 (lk 21) suhtluse suundi skemaatiliselt iseloomustavate nooltega (joonis 7). Nii joonistub välja omapära, mis on iseloomulik sfääridevahelisele dialoogile. Kõige otsesem ja arusaadavam dialoog muuseumiga toimub partneri teadmiste ja kogemuste baasil (joonis 7//1). “Kogemused on tähenduslikud (interpretatiivsed): tähendus ei asu kuskil väljaspool kogemust, vaid sisaldub selles ning seob kogemusi […]. Kogemused struktureerivad väljendusi (expressions) ja viimased struktureerivad kogemusi […]. See tähendab, et ühelt poolt me mõistame teisi inimesi ning seda, mida nad teevad/ütlevad omaenda kogemuste ja enesemõistmise põhjal, teiselt poolt aga kujundavad teatud perioodi domineerivad narratiivid, tähtsamad rituaalid, kunstiteosed jmt seda, mida ja kuidas me kogeme” (Kõresaar 2003: 22). //5: muuseumi missioon – partnerile arusaadavas keeles, tõlkes  MUUSEUM ÜHISKOND  //4: huvi, vajadus –  partnerile arusaadavas keeles    //6: huvipuudus dialoog puudub    //1: teadmised, kogemused – mõlemale mõistetav keel //2: nostalgia, mälu, identiteet – partneripoolne tõlge //3: pealiskaudne uudishimu – üldmõistetav kood Joon. 7. Dialoogi suunad ja vormid.Kui dialoog toimub partneri piisavate teadmiste ja kogemuste baasil, siis üldjuhul ei vaja muuseumi poolt pakutav tekst tõlkimist ega vahendamist. Kummagi poole keelekasutus on identne ja mõistmine sfääride suure kattumise tingimustes maksimaalne. Dialoogi võib pärssida vaid suhtlemise sisutus. Näiteks tekib suhtlustõrge vana ja oma kontseptsiooni arenguvõimalustelt peatunud vabaõhumuuseumiga, mis on n-ö ära nähtud. Selline muuseum jõuab nn enesekirjelduse staadiumi ja on oht keskenduda vaid oma sisemiste dünaamiliste protsesside reeglistiku väljatöötamisele. Kui perifeeria jääb sõnastamata, hakkab see kiiremini muutustele alluma ning mingil ajahetkel võib tuumik oma tegeliku sõnumijõu minetada (Lotman 1999: 19). EVMi ekspositsioonis on paraku enamik interjööre ning eksterjööre seisnud ilma suuremate muutusteta ning see on kahtlemata üheks suhtlusriski põhjuseks ja välise muutustesurve suurendajaks. Samuti võiks maal samades oludes elav inimene öelda, et tema ei leia muuseumist midagi huvitavat, kuna kodus on kõik samuti. Siiski on tänapäeva inimesele omane üsna tugev eneseteostusvajadus. Olles teatud rühmaga koos, soovitakse meelsasti näidata oma teadmisi. Samuti identifitseeritakse end kergelt äratuntavate nähtuste või märgisüsteemidega. Olles juhtinud üsna paljusid ekskursioone külastajatele ja osalenud programmides, olen pannud tähele just seda rõõmu ja avatust, kui leitakse endale mingi tuttav ese või osatakse mingil teemal aktiivselt kaasa rääkida. Vabaõhumuuseumi keskkond oma mitmemeelelise koostoimega ongi just selline, mis paneb külastajat tahtmatult kas oma kogemusi ja teadmisi avama või siis kutsub oma turvalise tuntuse poolest seda muuseumi ikka ja jälle külastama. On tehtud turundusuuringuid selle kohta, kuidas inimesed on seletanud muuseumikülastuse motiivi puudumist just sellega, et nad ei saa muuseumis millestki aru ja kuna nad ei soovi tunda oma abitust, jätavad parem muuseumi külastamata (Rui Olds 1996: 76—80). Muuseumide potentsiaalne külastajaskond ongi valdavalt kõrgemalt haritud inimesed.Üheks suhtlustõrke mõjutajaks võib olla ka kogemuse sotsiaalsuse omadus. See tähendab, et indiviidi kogemused ei seisne ainult selles, mis on elu jooksul omandatud, vaid seal on ka kogemusstruktuurid, mis tekkisid enne tema eluaega ja mida vahendatakse sotsialiseerivas interaktsiooniprotsessis e kasvatuses (Kõresaar 2003: 20). Et kaasajal on üks peamistest kasvatusprotsessile kaasaaitajaid – kodu ja perekond – muutunud nõrgemaks, jääb traditsioone edastav kogemuspagas aina kõhnemaks. Ka kool pole veel muutunud teadmissisenduslikust asutusest kasvatusasutuseks, mis eeldab “[…] inimliku isiksuse vormimist, kes peab endastmõistetavaks enda siduvate kohustustega koormamist, eelistades oma eluprotsessi suunamist loomelise orientatsiooni radadele ja nähes selles esmaväärtust, sõltumata konkreetsest tegevusalast” (Koslov 2004: 35). Intensiivne töö lastega muuseumis võib mõnel määral nimetatud puudust korvata. See arusaamine on toonud kõigis maailma muuseumides haridustöö erilisele kohale. Ka EVMis on selleks ellu kutsutud muuseumipedagoogika osakond, mis 1994—2004 sai tuntuks “Lastemuuseumina”, kuid alates 2005. a nimetati ümber EVMi koolituskeskuseks Kuie kool. Sellega tahetakse rõhutada, et vabaõhumuuseum ei püüa keskenduda üksnes lastele, vaid ka täiskasvanutele, eriti peredele. Peredega töötamine aitaks kaasa nende ühistegevuse suurendamisele ja vähendaks vanemate suurest töökoormusest tingitud pereliikmete üksteisest võõrandumist.Muuseumi ja ühiskonna sfääri kokkupuutepinna ahenedes võib huvi muuseumi vastu muutuda pinnapealsemaks (joonis 7//3). Siin tulebki mängu ühise dialoogi võimalus üksnes koodikasutuse pinnal. Viimane ei tähenda muidugi seda, et dialoog ei võiks tulevikus süveneda. EVMi tegevuskogemusest saab siia alla tuua näite kinniste tellitud ürituste ehk turundusprojektide korraldamisest, mille käive kasvab aasta-aastalt. Esmakordselt muuseumisse saabuda otsustanud rühm annab üritustellimuse üksnes seetõttu, et kuuldavasti on siin muust väliskeskkonnast erinev ja turvaline keskkond. Sügavam huvi ekspositsioonis midagi teada saada rühmal otseselt puudub, kuid kui muuseumi poolt pakutakse midagi eeldatavalt huvitavat, ollakse meeleldi nõus seda vastu võtma. Vabaõhumuuseum on eraldanud selliste “kultuurikaugete” klientide teenindamiseks ajaloolise keskkonnaga võrreldes piisavalt neutraalse piirkonna, millest ajalooline ümbrus jääb ometigi hoomatavale kaugusele. Oleme tõdenud, et saanud oma külastusest meeldiva elamuse ja pannud silmanurgast tähele endale seni tundmatut ümbrust, tullakse kas individuaalselt või sama seltskonnaga tagasi. Oma tulek seostatakse nüüd just muuseumi sisulise tegevusega (näiteks traditsiooniliste kalendritähtpäevade tähistamise) ja valmisolekuga riituse või mõne muu oskuse äraõppimiseks. Nii võib öelda, et dialoog teenib sotsialiseerimisprotsessi huve ja muuseum peaks suutma mingil määral kaasa rääkida kogemuse järjepidevuse hoidmisel. Ma ei nimetaks seda külastaja meelelahutuste nimekirja kvantitatiivseks täiendamiseks, vaid ka kvaliteedi lisamiseks. Haigeid tuleb ravida ikka õiges doosis ravimitega.Tulles tagasi “äranähtud muuseumi” probleemi juurde, ei saa vaadelda sfääride suurt kokkupuutepinda üksnes kommunikatsioonitõrkeid eeldava dialoogi poolelt. Pierre Bourdieu järgi olenevad indiviidi kogemused sotsiaalsest ruumist, kuhu ta kuulub. “Sotsiaalne ruum on konstrueeritud nii, et agentide või gruppide paiknemine vastab nende positsioonile kahel erisusprintsiibil, majanduslikul kapitalil ja kultuurilisel kapitalil põhinevas statistilises jaotuses […]” (Bourdieu 2003: 21—22). “Igale positsioonide klassile vastab habitus’te (maitse-eelistuste) klass, mis on vastava positsiooniga kaasnevate sotsiaalsete tingimuste tulemus, ja nimetatud habitus’te ning nende generatiivsete võimete kaudu hüvede ja omaduste süsteemne tervik, mida seob omavahel teatav stiililähedus” (ibid.: 24). Bourdieu järgi on just habitused need, mis tõlgivad positsioonidele omased iseloomujooned elustiiliks ja ühtseks valikute tervikuks isikute, hüvede ja praktikate osas. Samuti nad eristavad erinevaid tajuprintsiipe, maitse-eelistusi ning muudavad praktikad sümboolseteks erinevusteks, moodustades nii tõelise keele ja luues sellega sümboolseid süsteeme. Eestis pole see protsess veel nii värvikalt välja kujunenud, kuid teatud tendentse on märgata.Bourdieu väide peaks sobima illustreerima vabaõhumuuseumi dialoogi ühiskonnaga nõukogude võimu tingimustes. Nagu teada, olid muuseumid sellel ajal tugevalt nn “õige ideoloogia” teenistuses. Vabaõhumuuseumil oli aga “õnn” piirduda sel ajal oma ekspositsiooni väljaehituses Esimese maailmasõja eelse perioodiga. Nii ei saanud siin rakendada ajaloo sisuga muuseumide 60—80 protsendini ulatuva sotsialismi perioodi käsitlemise nõuet. Et aktsepteeritav oli ka võimalikult tagasihoidliku selgitava materjali kasutamine n-ö iseloetavas ekspositsioonis (Saron 1982: 33), võib vabaõhumuuseumi nimetada üheks ideoloogiavabamaks rahvakultuuriasutuseks Nõukogude Eestis. Muuseumi populaarsus külastajate hulgas oli suur (rekordarv külastajaid oli 1980. a – 150 987 inimest) (Lang 1996: 58), samas ei olnud vaja selleks teha tänapäeval vältimatuna tunduvaid reklaamikulutusi. Kuigi suur osa külastajaid tuli kohustuslike kultuuripakettidega nn vennalikest liiduvabariikidest, oli muuseum tähtis ka oma elanikkonnale. Siin taga võiski olla teatud ühtekuuluvustunne eksponaatidega, mis vaatamata oma kaasaja mõistes ebamugavale olmele, olid tõeliselt OMAD. Need olid mälestusmärgid millestki, mida ei saanud ideoloogiliselt muuta. Näiteks mäletan sisult ebaloogilisi, kuid tagamõttelt “kiuslikult riukalikke” küsimusi selle kohta, et kui eestlased nii vaesed olid, kuidas tohtisid siis nende majad olla suuremad kui praegused jne. Vastus ei olnud sellise küsimuse juures üldse oluline. Inimene suhtles tegelikult muuseumi väljapanekuga just adekvaatses sümboolses süsteemis ja keeles. Võib väita, et nõukogude süsteem hoidis muuseumi kohal omanäolist kaitsvat kasvuhoonekuplit, mis võimaldas ka ideoloogilise surutise tingimustes jätkata “rahulikku” teaduslikku arengut, mis ei nõudnud erilist väljapoole suunatud aktiivsust. Kuigi vabaõhumuuseum oli ka siis üks osa suurest ühiskondlikust sfäärist, ei toiminud kummagi sfääri elemendid võimu poolt eeldatult ühtsete reeglite järgi. Ühiskonnas valitsev ideoloogiline loosung “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik” määras muuseumi tuumikusse mitte reaalsed museaalid ning nendega kokku kuulunud väärtused ja tekstid, vaid ideoloogilised võõrtekstid, milleks olid hoopis perifeersed elemendid. Ühiskonnas, mille korralduse eluiga oli Eesti alal olnud veel piisavalt lühike, et mitte kaotada ajaloolist mälu, oli siiski veel piisav hulk liikmeid (tuumikelemente), kes olid võimelised vahet tegema oma ja võõra teksti vahel. Kommunistliku ideoloogia sissetung rahvuskultuuri sfääri oleks saanud toimida ümbernimetamiste kaudu. Habitus’te praktikad olid jäänud aga eristatavateks ning et tegemist oli – Bourdieu eeskujul väljendatult – rõhutatult suure ruumilise distantsiga, mis vastas ka tegelikule sotsiaalsele distantsile (Bourdieu 2003: 22), jäi tegelik loosung vabaõhumuuseumis toimima ikka just sisult rahvuslikuna. Ühiskond ei vajanud dialoogiks perifeerseid võõrtekste, vaid ta oskas oma kogemusi kasutades ja vajadusi rahuldades suhelda tuumikelementidega (ekspositsiooniga) otse. Nagu ütles J. Lotman, et “kuitahes tegusad ka oleksid välissündmused kultuurivälises sfääris […], ei mõjuta nad inimese teadvust seni, kuni ei muutu ise “inimlikuks”, st semiootiliselt mõtestatuks. Inimmõtte jaoks eksisteerib ainult see, mis kuulub mõnesse tema keelde” (Lotman 2001: 152). Järgnevateks olulisteks faktoriteks, mis dialoogi kergendavad ja mis tuginevad vastuvõtja initsiatiivile on nostalgia ja mälu (joonis 7//2). “Nostalgia all mõeldakse mälestuste esilekerkimist kurbliku tagaleinamisena või erilise endisaegu meenutava tundelise meelelise naudinguna. […] Nostalgiaga seostatakse emotsionaalset laengut sel viisil, et mälestus saab sügavuse just nostalgiliste tunnete ärkamise kaudu millegi väga personaalse osas. Nostalgia on meenutamisel kaheosaline: selles sisaldub nii mäletamine kui unustamine. Põhimõtteliselt võib mistahes asi minevikust äratada meis nostalgilisi tundeid, kui me vaid meenutamisel võime tunnistada neid kuidagi positiivselt või meeldivana. […] Üksnes mineviku mäletamine ei ole piisav nostalgia esilekerkimiseks. Nostalgiaga liitub alati tunne möödunu kaotamisest või igatsus saada see tagasi” (Korkiakangas 1999: 171—172). Teaduskallakuga vabaõhumuuseumid ei ole pidanud nostalgiat oma töös positiivseks partneriks. Nostalgia on ju selektiivne mälu ja seepärast moonutatud. Inimene formuleerib teksti temale nostalgilise tunde kaudu arusaadavas keeles, kuid tegelikkus saab sellega sageli muutunud värvingu. Näiteks eestlaste nostalgiline igatsus oma talumaade järele pani paljusid õigusjärgseid omanikke taasiseseisvuse järel maale minema, kuid seal selgus lisaks rahalistele probleemidele ka maatöö raskus ja selle tegija hõivatus. Paljud talupidamisega alustanud romantikud pidid sellest peagi loobuma.Sama ilustav efekt on seotud ka vabaõhumuuseumi eksponaathoonetega. Näiteks kõige sagedamini peetakse muuseumi rehielamuid suurepärasteks suvilateks, kus oleks imetore puhkust veeta. “Suvila” tegelikud ebamugavused jõuavad alles hiljem teadvusse ja see teadmine väljendub siis kontrastse üllatusena. Muidugi pole üllatusmomendi tekitamine külastuse meeldejäävaks muutmise seisukohalt halb, kuid siinjuures ei tohi unustada kaasnevaid kõrvalmõjusid. Ei oleks hea, kui üllatus transformeerub möödaniku halvustamiseks. Uue teadmisega peaks kaasnema ka ajastu sisu ja loogika selgitus. Nostalgial on aga ka positiivne pool. Teades, et see saab olla tugevaks muuseumikülastuse motiiviks, tuleks seda turunduslikus tegevuses ära kasutada. Nostalgia kui ajend võib olla uudishimu tekitajaks, kuulama panijaks, arutlema õhutajaks. Näiteks võis täheldada 1997.—2001. aastani Kutsari rehielamusse kujundatud 1949. a interjööri kuuluvate esemete samastamist vanema külastaja personaalse nooruspõlvega. Ekspositsioon sai ajendiks oma lugude rääkimisele. Antud olukord ei ole päris samane eelpool nimetatud teadmiste demonstreerimisega kaaskondlastele. Nostalgia paneb rääkima oma lugu ning see on midagi hingelisemat, isiklikumat ja emotsionaalsemat. Loomulikult pole muuseumil asja selle tegeliku õigsusega, sest jutustamise ajaks ekspositsiooni osalus dialoogis hoopis taandub. Küll võib aga seda pidada üheks ilusamaks dialoogi vormiks, sest see ärgitab külastajat väga aktiivselt suhtlema ja laiendatud tähendusi looma. Nimetatud dialoogi tekitamise vajadus võiks olla ka üheks sisuliseks põhjuseks, miks vabaõhumuuseum ei tohiks jääda oma ekspositsiooni ajalises piiritluses üksnes väga kaugetesse aegadesse. Ühest küljest on selle põhjus muidugi igast ajajärgust arhitektuuriobjektide jäädvustamises (analoog tavamuuseumide kaasaja uurimise ja jäädvustamisega). Teisest küljest tekib huvi ja dialoog just vastuvõtja e külastaja kaasaega jääva ekspositsiooni osas. Näiteks Norras Maihaugeni vabaõhumuuseumis Lillehammeris pakkus minule suurimat naudingut Teise maailmasõja järgse arhitektuuriväljapaneku külastamine. Peale ehitusstiilide erinevuste hoomamise hakkasin koheselt ka oma mälu selekteerima, et tuua mõttes võrdlusi Eesti oludega. Samas jäi traditsiooniline Norra hoone vaid imetlusobjektiks kui sajandeid püsinud huvitav, omanäoline ja eestlase jaoks eksootiline ehitis. Nii ei taha ka Eesti Vabaõhumuuseum loobuda siiski ekspositsiooni edasiarendusest. Juba nüüd on vaja kindlasti kajastada nõukogude perioodi, sest see on kõige kiiremini hävinev teema. Eestis kordub praegu sajanditagune protsess, mil hävitamise alla käis traditsiooniline rehielamu koos oma elanikele äärmist funktsionaalsust pealesuruva eluviisiga. 21. sajand hävitab 20. sajandi teist poolt aga eelnevast suurema kiirusega.Nostalgiast mõnevõrra usaldusväärsema keelekasutuse tingib mälu (joonis 7//2). “Mälu on dialektiline protsess mineviku ja oleviku vahel, mis ühendab muutuse ja järjepidevuse tervikuks. Kollektiivses mälus toimib pidev dialoog erinevate aegade, reaalsuste, kogemus- ja tõlgendussüsteemide vahel. See teeb mälust identiteedi põhialuse ja järjepidevuse kandja, samas kui see, mida ja kuidas meenutatakse, võib (olevikuti) muutuda” (Kõresaar 2003: 26). Kollektiivse mälu kõrval räägitakse ka sotsiaalsest mälust. “Mälu on sotsiaalne siis, kui seda võib jagada teistega, isikule lähedaste inimrühmadega nagu perekond, sõbrad, töökaaslased, ümbritsevad. Kollektiivne ja sotsiaalne mälu on lähedased, mõlemaga liitub “keelelisuse” kaudu väljendunud mälu ühtsuse kogemine. Kollektiivne ja sotsiaalne mälu võivad ilmneda ka muul viisil kui keeleliselt ja kirjalikult – rituaalid, sümbolid jms. Mälu kollektiivsuse või sotsiaalsuse tähtsust tõstab osalt see, et üksikisikuna oleme mälus ühisest sõltuvad – ühiskond, kus toimetame, määrab suunad, mida tuleb mäletada. Võime identifitseeruda ühiskonnale tähtsate sündmuste kaudu nii, et “mäletame” midagi sellist, mida me ei ole ise kogenud – eelkõige ajaloosündmusi, mis hakkavad elama oma elu mälestustes, neist saab isiklik mälu” (Korkiakangas 1999: 164—165).Seoses mäluga on vabaõhumuuseumis külastajaga suhtlemisel mitmeid eeliseid. Peale selle, et mälu on väljapaneku passiivse äratundmise alus, on mälu ka tänapäeva “elustatud” vabaõhumuuseumis aluseks millegi oskuslikule kaasategemisele – näiteks käsitööoskuse lahtiseletamisel ja ajaloolises tööprotsessis katselisel kaasalöömisel, tähtpäevadega seotud riituse vormikohasel täitmisel jne. See on aktiivne osalus, mis loob ühise tunnetuse muuseumis pakutavaga. Sellel pinnal püsivad koos muuseumisõprade seltsid ja ühingud ning kujuneb organiseerimata püsiklientuur. Laiemas plaanis soodustab see pärandhoidliku eluviisi teket. “Inimelu ja kultuur tuginevad võimele mäletada. Kui kaotaksime mälu, siis me eksleksime, me ei teaks, kes me oleme, kuhu kuulume, mis on minevikus juhtunud, kuidas suhtuda tulevikku, kuidas tulla argielus toime” (Korkiakangas 1999: 155).Nii nostalgia kui mäluga on lähedalt seotud identiteet (juured ja kuuluvus). P. Bourdieu järgi on identiteet seotud sümboolse kapitali tajutud-olemisega. Sümboolne kapital on seotud kõigi rühma liikmetega, nende omaduste ja tajuga, kalduvusega moodustada liite või erisusi (Bourdieu 2003: 219). Laiemas mõttes on identiteet enda ja oma olemasolu teadvustamine, see pole staatiline valmis toode, vaid muutuv. Erinevad teadusharud, kes tänapäeval identiteedi probleeme käsitlevad, on ühisel arvamisel, et identiteet on loodud e konstrueeritud, mitte n-ö antud või olemasolev (Vihalemm & Masso 2004). Identiteedi otsimist on aga motiveerinud juurte otsimine. Juuretuse tunne on võimsaim võõrsil ja kriisisituatsioonides. Globaliseerumisest hoolimata on jäänud kohavajadus tugevasti püsima (Aro 1999: 177—179). Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon ütleb, et vabaõhumuuseumid on ümbruskonna elanikele etnilise identiteedi objektiks. Muuseum saab identiteeditunnetuse efekti ergutada.Käesoleva peatüki kontekstis lisan peatükis 2.2 nimetatud oma grupi leidmise identiteediotsingutele ja peatükis 2.3 nimetatud identiteedi kui üldise kultuurilise väärtushoiaku juurde veel paikkonnaidentiteedi vajaduse rahuldamise. Viimane on seotud vabaõhumuuseumis leiduva pärandi ja selle juurde kuuluva keskkonna ühtsusega. See on vabaõhumuuseumi eripära ärakasutamine kaasaja ja mineviku vahel sideme loomiseks. T. Šola on nimetanud kaasaja muuseumi suurimaks puuduseks seda, et sageli keskendutakse endiselt üksnes objektikeskselt mineviku identiteetide külge ja ei lasta sel kasvada tänapäeva välja (Šola 1997: 15). Võib olla, et tavamuuseumides tuleb tänapäeva jõudmiseks mõnevõrra rohkem vaeva näha kui vabaõhumuuseumis. Nagu eelnevalt korduvalt oleme tunnistanud, on vabaõhumuuseumis tänu keskkonna kaasabile dialoog lihtsam tekkima. Näiteks saab EVM, olles sattunud paiknema linna ja teenindades ka valdavalt linlastest elanikkonda, toetuda faktile, et tegelikult on Eesti linnade (eriti pealinna Tallinna) tänase paikse rahvastiku koosseis kujunemiselt suhteliselt noor. Ühelt poolt toimub inimeste maalt juurdevool, teiselt poolt hakkab kujunema arvukas elanikkond, kellel pole jäänud enam maaga rohkem kontakte kui kaudne teadmine oma vana-vanemate kunagisest elukohast ühes või teises regioonis. Vabaõhumuuseumi üksikobjektid (hooned ja nende sisustus) on kaasaegsele nooremapoolsele linlasele suhteliselt võõrad ja isikliku kasutuskogemuse puudumise tõttu isegi eksootilised. Pole ju reaalseski külas vabaõhumuuseumis nähtavat külapilti enam säilinud. Järelikult puudub inimestel motiveeriv nostalgiline side asumaks dialoogi ja kujundamaks iseseisvalt museaalide tähendusi. Just siin hakkab aga positiivselt toimima EVMi kontseptsiooni kõige üldisem, ekspositsiooni ajaloolis-geograafilise jaotuvuse tasand. Sellele toetumine on lihtsaim ja arusaadavaim tee pakkuda külastajale enda piirkondliku identiteedi tunnetamise või taasleidmise võimalust. Sellelaadsete vajaduste kaudu, mis üleilmastumise tingimustes veelgi süvenevad (www.SE21), moodustub peamine sild ühise keele leidmiseks. Väga sageli tuleb külastaja meie vabaõhumuuseumi küsimusega, kas siin on ühe või teise temale koduse regiooni eksponaathooneid. Kõige rohkem ja sisukamalt on samastumise soovist kinni haaranud tugevamalt endise kodukoha eripära tunnetavad elanike rühmad, kelleks on Tallinna elama asunud saarlased, muhulased, rootslased ja nende järeltulijad. Oma regiooni eksponaatide muuseumis puudumise pärast on muret tundnud setud ja venelased. Kõik need on valdavalt inimesed, kes on pealinna asudes moodustanud oma seltsi, folkloorirühma vms ning kes tunnevad alati suurimat rõõmu, saades võimaluse kas esineda või tulla ühiselt kokku neile tunnetuslikult ja emotsionaalselt lähedasse keskkonda. Mõnevõrra tagasihoidlikumad ning individuaalsemalt väljendunud on olnud mandri suuremate maakondade või valdade taustaga inimesed, kuna nende identiteedid ja ühtekuuluvuse vajadused pole ka kohtadel niivõrd eredalt välja joonistunud. Ent sattudes muuseumi programmides üksikkülastajaga lähemalt suhtlema ja just nende kodukandiga paralleele rõhutama, olen täheldanud aasta-aastalt üha enam tunnetatavat külastajapoolset iseenda identifitseerimise vajadust ja suunatud juhtimisega saavutatud äratundmisrõõmu. Seega on vabaõhumuuseumi puhul väga arvestatavaks motiiviks sisulisse keskkonda sattumise vajadus. Läbi kohaliku identiteedi tunnetuse saab vabaõhumuuseumis sõnastada väga individuaalse taustaga sõnumi – muuseumi keskkonda kujundatud ruumilise kodus olemise tunnetuse. Kodu on aga tähtis ja üheselt tõlgendatav märk nii linlasele kui maainimesele, sest kodu on seal, kus inimene end kõige rohkem iseendana tunneb, kus tema identiteet on kõige selgemini väljendunud (Kannike 2002: 14). Kodus olevatel esemetel on eriline tähendus. Muuseumis kujundatud kodu esemeline keskkond kutsub tõmbama paralleele enda kodu esemelise keskkonnaga. Kodu on loovuse ja eneseväljenduse paik, spetsiifiline kultuuriruum. Ta on kultuurikategooriate, väärtuste ja suhete kogum ning sümbol (ibid.: 11). Koduga seotud väärtusi saab hinnata ja ümber hinnata iga uue muuseumikülastuse, üksildase mõtisklushetke, sotsiaalse teadmise või kogemuse pinnalt. Anu Kannike kirjutab, et tänapäeval “[…] töö tõttu liikuval inimesel ei ole “oma” “ankruks” mitte konkreetne elamu, vaid pigem näiteks kodused maitsed, lõhnad ja helid, mis on kergemini reprodutseeritavad ka võõras keskkonnas” (Kannike 2004: 18). Selle abil saavutatud dialoog külastajaga aitab muuseumil positsioneerida end tänapäevaselt vajalikuks partneriks. See positsioon ei ole seotud mitte niivõrd mineviku haldamisega, kuivõrd tuleviku eest hoolitsemisega. Peale selle tuleb hinnata ka vabaõhumuuseumi rolli linna ja maa sisulisel lähendamisel ja ühisväärtuste kujundamisel, et vältida sellelaadseid kommunikatsioonitõrkeid.Joonisel 7//4 viitab partneri initsiatiivist lähtuv nool suhtluse alustanud inimese huvidele ja vajadustele. Loomulikult pöördutakse muuseumi poole omakeelselt ja seetõttu on kõige lihtsam suunduda tuumikusse abitekstide ja -materjalide või muuseumitöötaja vahendusel. Enamik taolisi pöördumisi tuleb seoses õppevajadustega. Siin on muuseum usaldusväärse infopanga rollis. Selle töö edukus oleneb ühiskonna teadlikkusest kasutada muuseumi kui oma infopartnerit. Seepärast ei saa jääda oma tegevuses passiivseks ootajaks, vaid tuleb täita joonisel 7//5 näidatud suunal toimivat missiooni. Muuseumi missioonist lähtuv aktiivsus on küll ühesuunaline, kuid ometigi peab seda täitma partnerile arusaadavas keeles. Selleks peab hästi tundma ühiskondlikke protsesse ja tegelema nende pideva jälgimisega, et teha kindlaks kultuuris tarbitavaid tähendusi. Semiootiliselt on kõige kasulikum, “[…] kui uuritav kultuurinähtus “ütleb meile ise”, millised ta tähenduslikud mõõtmed ja aspektid on” (Randviir 2001: 47). “Mingisse (uude) suhtlusakti lülitumine eeldab enda ja ka teise (sh autokommunikatiivne teine) suhtluspartneriks ehk kommunikatsiooni semiootiliseks subjektiks konstrueerimist. Seepärast kaasab vastav semiootiline protseduur nii tähenduslike üksuste repertuaari määratlemise, nagu ka suhtluseks tarvitatava(te) märgisüsteemi(de) valiku” (ibid.: 48). See tähendab, et muuseumi ja ühiskonna vahelise dialoogi teemad on paljuski eelkõige tänapäevas. See pole aga sugugi uus idee, vaid on tihedalt seotud muuseumi loomise protsessiga, mis nagu magistritöö alguspeatükis kirjeldatud, on ka vastus mingile ühiskonnas valitsevale vajadusele. Nii ei ole tegelikkuses muuseum saanud kunagi end ühiskonnast lahti rebida ja “autonoomse” ja “poliitikavaba” teadusega tegelda. Muuseumi tegevus on alati mingi ideoloogia teenistuses olev kultuuripoliitiline akt. Samas on partneri keelekasutuse, huvide ja motiivide äratundmine muuseumile lihtsam kui ühiskonnale, sest erinevalt külastajast kuulub museoloog alaliselt nii muuseumi- kui ühiskonnasfääri ja nii tunneb ta hästi mõlemaid tekste. Tuleb vaid olla mõlemal suunal avatud ja aktiivne.Lõpetuseks võib küsida, mis on siiski Eesti Vabaõhumuuseumis pakutava ekspositsiooni ja vahendustegevuse tulemus, mida muuseum suhtlemisel lubab ja seega oma missiooniks peab. On ju peatükis 2.2 nimetatud Eesti omapärase kultuuriruumi, elanike ajaloolise identiteedi, traditsioonide säilitamise ja pärandist lugupidamise propageerimise taotlus küllaltki pretensioonikas. See esitab väga kõrged nõuded nii vabaõhumuuseumile endale kui ka vastuvõtja tolerantsusele ja teadmistele. Muuseumi poolt tuleb jälgida, et kogu edastatav informatsioon oleks teaduslikult põhjendatud. Siinse töö metoodika ja võtted peaksid vastama maksimaalselt ajaloost “väljaimetavale” informatsioonile. Tomislav Šola ütleb, et muuseumi missioon on “institutsionaalne uhkus” ja teistest erinemine. Muuseum ei peaks pakkuma ainult üldtunnustatud tõdesid. Kvaliteediotsingutes tuleb vaadata faktide taha ja alla ning kontrollida pidevalt tulemusi (Šola 2005: 10). Iga kuraatori või vahendaja poolt tehtud sisu tõlgenduskonstruktsioon peaks olema selgelt lahti seletatud, et eristada kindlalt teadaolevat ja teoreetiliselt hüpoteetilist sõnumit. Vabaõhumuuseumi eksponaathooned saavad olla väärtused vaid maksimaalse originaalmaterjali või maksimaalselt originaalilähedaselt töödeldud asendusmaterjali kasutamisega (seda rõhutab üksikasjalikult ka Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon). Külastaja tuleb ju muuseumisse eeldusega, et siin leiab ta vajadusel vastuse küsimusele, “kuidas vanasti midagi tehti?”. Kahjuks jääb “kuidas”-tegemise oskajaid Eestis üha vähemaks. Teisalt peab arvestama ka sellega, et paljusid tehnoloogiaid võimaldas muiste ka materjal ise. Meil ei ole enam saada kunagises kvaliteedis ehitusmaterjali, käsitööks kasutatav tooraine on kaasaja keskkonnaoludest mõjutatud. Nii tuleb teha ajaloolise tõe osas paratamatuid mööndusi. Kõigest taolisest peaks aga andma külastajale teada ning ühtlasi siduma oskusliku vahendustegevuse kaudu omavahel mineviku, kaasaja ja tuleviku.Ei saa salata, et vabaõhumuuseumi külastamine on siiski ka kindlaid teadmisi ja hoiakuid eeldav. Väärtused on ühiskondlik kokkulepe, mida ollakse ühiselt nõus aktsepteerima. See on teatud ideaalpilt endast ja oma keskkonna toimeks vajaminevaist mehhanismidest. Väärtuste tunnustamist ei saa demokraatlikus ühiskonnas jõuga peale suruda, vaid nende tunnistamise eest peab vaeva nägema. Dialoog kultuuris ei ole ilmtingimata ja iga hinna eest eksisteeriv, sest see viiks dialoogi devalveerimiseni. Vabaõhumuuseumide puhul on devalveerimise ilminguks kommertslikkus (iga hinna eest külastajate ligimeelitamine) ja usaldusväärsuse langus kvaliteedi osas, millest lähimaks sammuks on lõbustuspargiks muutumine. See on kulissi staatus, mis oleks aga ühiskonnale ebaratsionaalselt kalli hinna eest kätte tulnud luksus. Samas põrkutakse aga vahendustegevuse ülima kvaliteedi taotlusel vastuollu lihtsuse ja arusaadavuse nõuetega. Peab tundma sihtgruppe, et kvaliteet ei jääks vastuvõtjatele hoomamatuks või isegi eksitavakski. Külastaja oskab ekspositsioonist lugeda välja ikka vaid väga personaalsetel teadmistel, oskustel, kogemustel ja isegi meeleoludel tuginevat teavet. Nagu ütleb T. Šola, peavad pärimusinstitutsioonid defineerima oma kvaliteedi kontseptsiooni. Seda tuleks teha kõigil muuseumitöö tasandeil, et sel teel moodustada “psüühilise kasu” kui kõrgetasemelise teoreetilise kogumi e pärimusteooria (Šola 2005: 9).KOLMAS PEATÜKK Ainelise ja vaimse kultuuri interpretatsioon vabaõhumuuseumisEsimestes peatükkides käsitlesin vabaõhumuuseumi kui terviksüsteemi nii iseseisva sõnumite saatjana kui ka suhtlejana. Tegelikkuses ei käsitle külastaja muuseumis olles sugugi tervikut, vaid mõtiskleb ikka vastavalt sellele, millise konkreetse objekti juures ta parasjagu on. Vabaõhumuuseumi puhul ei ole isegi kuigi otstarbekas märgistada üksikasjalikult ettenähtud liikumissuundi, nagu seda tänapäeva tavamuuseumides soovitatakse teha, vaid antakse kätte üldjuhised teel orienteerumiseks. Enamik maailma vabaõhumuuseume vaatlevad üksikobjekte ühe kajastatava regiooni siseselt suhteliselt suveräänsetena. Põhjus on väga lihtsakoeline – hoonetel või õuedel on enamasti mitmeid uksi ja väravaid ning neist sisenemise ja väljumise reglementeerimine oleks üsna keeruline. Külastaja eelistab neid otsuseid teha oma maitse järgi. Kuigi vabaõhumuuseum tahab kajastada ajalugu, pole ajalugu muuseumis mitte tegelikkus ise, vaid üks tegelikkuse teadmise vorme. Säilinud esemed kuuluvad mitmesugustesse seostesse, seepärast ei saa nad kajastada ajalugu, vaid ajalugude paljusust – st kasutusalade, valmistajate, vajaduste ajalugu, ka majandus- ja sotsiaalsituatsioonide ajalugu (Deneke 1985: 15). Muuseumis konstrueeritakse vaid teemasid, mis kajastavad ajaloo protsesse ja struktuure. Seega on muuseumis produtseeritav ajalugu osa struktureeritud minevikust (Keiser 1985: 32), eelkõige aga osa sellest minevikust, mida 1) on võimalik materjalile toetudes museoloogiliselt esitada ja 2) mida seatakse eesmärgiks museoloogiliselt esitada. Nagu ütleb Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon, saab vabaõhumuuseumis tutvustada olukordade ja nähtavate muudatuste põhjusi ning tagajärgi kuni kaasajani välja. Muuseumi teadusliku juhatuse otsustada on aga igal üksikul juhul, kas ja mil moel ta selgitab vahet ajaloolise ning museaalse reaalsuse vahel.3.1 Arhitektuur ja elu-olu Igapäevaelu ja tööoskuste demonstratsioon vabaõhumuuseumis on tänapäeva külastajale suhteliselt elulähedaselt edasiantav. Oma loomulikus keskkonnas – asjademaailmas ja neile toetudes – jääb elu-olu tõlgendus selgelt oma ajastusse ning on eeldatavalt kui imitatsioon (selle sõna positiivses mõttes) ka mõistetav. EVMis käsiteldavad teemad on laias plaanis muuseumi kontseptsiooni juures nimetatud. Teise tasandi, st üksikobjekti või talu tasandi teemad on käesoleval ajal järgmised:19. saj alguse Lääne-Eesti Sassi-Jaani pärisorja 4-päevatalu – kuni 1997. aastani oli selle teemaks pärisorjus Eestis ja Eesti talupoja pulmad (Holst 1976). Alates 1997. aastast on aga Sassi-Jaani EVMi õppetaluks, kus antakse eri näitusena ülevaade Eesti taluarhitektuurist (Lang 2000a: 27), Sassi-Jaani talu ajaloost (Talving 2002), talu tarbevarast (aitades) ja talus kasvatatavatest aia- ja põlluviljadest (aiamaal).19. saj II poole Lääne-Eesti Köstriaseme renditalu, mille alateemaks on arhitektuursete iseärasuste kõrval personaalselt pärisorjusest vabanenud talupojad, kangakudumine, pidulik riietus – rahvarõivais naine valimas riideaidas kirikuriideid (nukkmannekeeni abil), tekstiilid elamus, kiriku ametimees – köster, esimesed aiakujunduse elemendid.19. saj lõpu Lääne-Eesti Nuki kehvikuelamu – teemadeks suitsumaja, kehviktalupojad, autentne interjöör, käsitööoskuste demonstratsioonid.19. saj Lääne-Eesti Sutlepa kabel – teemadeks kabeli ajalugu (Raid 1976), eesti-rootslased, ristiusk Eestis, avalikud jumalateenistused kiriklikel pühadel, pulmad, ristsed, nn kirikukontserdid.19. saj keskpaiga Põhja-Eesti Pulga renditalu – teemadeks paekivi kasutamine Põhja-Eesti ehitistes, soomepärased kahekordsed aidad Põhja-Eestis, palkidest heinaküünid, saun pereelus ja rahvausundis, sepad, meeste puutöö, naiste kangakäärimine ja pesuvaalimine, hällide tüübid, tekstiilid elamus, loomapidamine, aiapidamine, hooajalised talutööd “elavas ajaloos”, ajutised temaatilised näitused.1930. aastate Põhja-Eesti Kutsari-Härjapea ostutalu (valmimisel pärast osalist hävimist tulekahjus) – teemadeks talude päriseksostmine, muutused taluelus 19. saj lõpul – 20. saj algul, “puhas” elumaja vanal taluõuel, püüdlused majandusliku kindlustatuse afišeerimiseks, ärklikorrus kui uudsus, hoonete vooderdamine ja värvimine, iluaiandus, mesindus, personaalne Härjapea talu ajalugu (autentne interjöör), 20. saj arhitektuuri ülevaatenäitus. Kuni 1997. aastani oli Kutsari talu teemaks Põhja-Eesti ostutalu ning rehielamu areng köögi ja köetavate kambritega elumajaks. Aastatel 1997—2001 kajastati ekspositsioonikujunduses pealkirja all “Elu peatus märtsis 1949” kommunistlikku märtsiküüditamist (vahendatuna Lang 2000a: 27—28). Kalendritähtpäevadel oli elamu aktiivses kasutuses 1930. aastate elava ajaloo vormis interpreteerimiseks. 19. saj teise poole Põhja-Eesti Aarte kaluriõu – teemadeks soomepärasused ehitistes, sisustuses, tekstiilis, riietuses, toidus ja keeles ning kalurid ja sõbrakaubandus.19. saj keskpaiga Kolu maanteekõrts – teemadeks kõrtside tüübid ja ajalugu (Aluve 1976), mantelkorsten Eesti arhitektuuripildis, 20. sajand kui traditsioonilise arhitektuurikuvandi rikkuja, kaasaegne söögikoht ja meelelahutusasutus, laste mängukoht.19. saj lõpu Põhja-Eesti Kahala vesiveski – teemadeks vesiveskid ja veskilkäimine1928. a Orgmetsa pritsikuur – teemadeks seltsiliikumine Eestis, priitahtlikud pritsimehed (nukkmannekeen), tuletõrjetehnika, pritsikuuride tüübid ja ajalugu (Leetmaa 2000).Saarte sumbküla iseseisva teemana18. saj lõpu Lääne-Saaremaa Roosta pärisorja talu – teemadeks pärisorjus, saarte elustiili erisused, arhitektuurilised ja sisustuse iseärasused (Saron 1976), õlletegu, puunõud, rahvalik ravitsemine – kupupanek (nukkmannekeenidega).18. saj roovialusega hoone – teemadeks roovialune Eesti arhitektuuripildis, vennastekogudused Eestis ja Saaremaal ning nende mõju rahvakultuurile, palvemaja.19. saj teise poole Hiiumaa Kolga renditalu – teemadeks rehielamu ehituslooline areng ja tüüp, pliit ja leivaahi, sisustuserisused Hiiumaal, kõrvalhoonete paljusus (igale loomaliigile oma ruum), suurpere, võrgukudumine.19.—20. saj vahetuse Muhu Jaagu platsimehe talu – teemadeks sotsiaalne kihistumine, õmblustööd, Muhu rahvapärandi erisused.20. saj alguse Muhu Jüri-Jaagu renditalu – teemadeks Muhu ehituskunsti eripärad: värviküllus, aidaruumid (nn laudad), kiviehituskunst (Saron 1988), küttesüsteemid, puutöö, suurpere, ehalkäimine (nukkmannekeenidega), Muhu rehielamu areng (Saron 2000).Hiidlaste rändpüügimaja, võrgukuurid, kalapüük.Tuuleveskid – eri tüübid eri paikades (Fuchs 1971 ja 1976, Talving 2005).19. saj lõpu Kagu-Eesti Rusi renditalu – teemadeks Lõuna-eesti rahvapärandi erisused, skulptor Juhan Raudsepast ja tema elust.19.—20. saj vahetuse Lõuna-Eesti Sepa majapidamine – teemadeks külasepad ja sepatöö.Kuie külakool (1878-1923) – teemadeks koolid ja haridus Eestis, väiksemad koduloomad ja linnud, koolimaja on toimiv EVMi koolituskeskusena. Looduse õpperada – teemadeks Rocca al Mare omanäoline taimestik, loomad ja linnud ning ajalooline aiandus (Metsaorg 1999).Rocca al Mare suvemõisa ajaloost (Üprus 1976).Nagu toodud nimekiri tunnistab, on EVMis juba käsiteldav teemade ring üpris lai. See tähendab, et argiajalugu on ekspositsiooni loojate poolt üsna põhjalikult läbi sõelutud ning muuseumi vahendusel väärtuseliseks tähenduseks tõstetud. Nii poleks nagu korrektne väita, et tegemist on üksnes arhitektuurimuuseumiga. Ja kuigi eelmises peatükis kulutasime üsna palju paberiruumi näitamaks, kuidas saaks loota väljapaneku toimima hakkamisele ja loetavaks muutumisele, teame ometi, et süstematiseerides kogu siinse teadusliku loomingu, tuleb ometigi välja, et külastaja ei oskaks siiski nähtavast materjalist iseseisvalt neid teemasid tõlgendada ega omaks sellel alal erilisi diskussiooniteadmisi. Päevakorda peab tulema üha suurema hulga abimaterjali “tootmine” ja vahendusmeetodite paljususe kasutamine. Endine The North of England Open Air Museum Beamish direktor Peter Lewis on toonud välja anonüümse tsitaadi: “On olemas ainult neli peamist kunstivormi – maalimine, muusika, näitemäng ja dekoratiivne keraamika … arhitektuur on ainult viimase mittetähtis osa” (Lewis 1997: 153). Selle tsitaadiga illustreerib Lewis oma väidet, et paljas ehitis on üsnagi igav ja tekitab ruttu tüdimuse. Inimene on alati huvitavam (ibid.). Lewis küsib, mis on üldse mineviku tunnetus? Ta vastab, et tunnetusel on kaks tähtsamat tähendust: 1) tunnetus on elutarkus, arusaamine, mõistlikkus; 2) tunnetus on konsensus, rahva enamuse üksmeel. Kõik teised tähendused – tundlikkus, sensuaalsus, sentsatsioonilisus, suuremeelsus – on emotsionaalsed. Muuseumides on tähtis, et me aitaksime mõista ajaloo intellektuaalset protsessi. Vabaõhumuuseumis peame selleks rõhuma külastaja kõikidele meeltele: kuulmisele, haistmisele, nägemisele, kompamisele ja maitsmisele (ibid.: 158).20. saj lõpu – 21. saj museoloogia on seotud aktiivse ja üksikasjaliku ajaloo tõlgendamise, mitte unifitseerimisega. Muuseum ei pea ajalugu mitte kokku, vaid lahti kirjutama. Seda tehakse paljuski nii nagu on öelnud antropoloog Clifford Geertz: “Tõlgendav seletus […] pöörab tähelepanu sellele, mida tähendavad institutsioonid, tegevused, kujundid, ütlused, sündmused, tavad […] neile, kelle institutsioonid, tegevused, tavad ja nii edasi need on. Selle tulemusel ei ole tema saadusteks mitte seadused […], vaid konstruktsioonid […]. Nende konstruktsioonide laad ise on erinev […]. Aga nad kõik kujutavad endast katseid määratleda, kuidas üks või teine rahvas, üks või teine periood, üks või teine üksikisik endast aru saab ja mida me seda mõistes võime mõista sotsiaalsest korrast, ajaloolisest muutusest või psüühika toimimisest üldiselt” (Geertz 2003: 34—35). Geertz kui tunnetava antropoloogia ja dialoogi rõhutaja lisab samas, et teooria liigub edasi peamiselt analoogiate varal, vähem arusaadava mõistmiseks paremini arusaadava kaudu. Võib öelda, st sellest õpetusest on olnud kaudselt mõjutatud ka museoloogia. Kui akadeemiline teadus ilmutab oma tõlgenduslikud konstruktsioonid monograafiate ehk sõna ja teksti vahendusel, teeb muuseum need lisaks sellele nähtavaks erinevate simulatsioonidega ning viib oma ideed inimeseni tunnetuse mõjutamise teel läbi osaluse. Väga paljud maailma vabaõhumuuseumid on oma ekspositsiooni mõistetavaks tegemiseks välja töötanud kas erinevate tööoskuste demonstratsioonid või hakanud instseneerima terveid elu-olulisi sündmusi. A. Hazeliuse kunagine unistus “elavatest piltidest” on tänapäeval laialt levinud, kuna üha enam hakatakse muinsuskaitseliste eesmärkide taga nägema ka kaasaegse ühiskonna arusaamadest ja hoiakutest tulenevaid vajadusi. Adriaan de Jong Hollandi Vabaõhumuuseumist Arnhemis on öelnud, et on olemas kaks lähenemist – arhitektuur ja inimene. Kuid esimesel juhul ollakse keskendunud mitte niivõrd lihtsalt hoone kui sellise näitamisele, vaid kuidas hoone on ehitatud, teisel juhul on tähtis elu ja töö selles hoones, st hoone kasutusvõimalus (Jong 1997: 181). Lähenemisviis oleneb etnoloogiateaduse arengutasemest konkreetsel maal. Kaasaegne etnoloogia pole aga huvitatud mitte niivõrd objektidest, kuivõrd komplekssetest sotsiaal-majanduslikest, kultuurilistest, religioossetest jms seostest, mis annaksid vastuse, kuidas oli objekt kasutusel, milline oli selle sümboolne tähendus. Paremini tulevad sellel alal toime ökomuuseumid, mida sageli rajataksegi in situ säilinud objektidele toetudes. Kuigi filosoof J. Baudrillard ei pea näiteks Prantsusmaa Creusot’ ökomuuseumi kuigi mõistlikuks, mis tema sõnade järgi on “elusalt kivistatud nagu hetkvõttel” (Baudrillard 1999: 18), on terviklikud keskkonnad siiski väga elamuslikud.A. de Jong nimetab ekspositsiooni elu-olulise ja inimkeskse interpretatsiooni võimalusteks kolme erinevat moodust: inimlik kohalolek (human presence), interpretatsioon esimeses isikus (first-person interpretation) ja külastaja osalus (visitor participation) (Jong 1997: 184—185). Viimaseid võib käsitleda ka ühisnimetaja “elav ajalugu” (living history) all. Neile võib lisada veel kolmandas isikus interpretatsiooni (third-person interpretation), lasteprogrammid, muusikaprogrammid, lugude jutustamise (storytelling) ja rollimängud (re-enactment) (www.Glückler HYPERLINK "http://WWW.Glückler" ). Vaatleme siin levinumaid. Inimlik kohalolek (human presence). Siin viitab Jong Prantsuse-Kanada museoloogi Raymond Montpetit’ meetodile, kes nimetab analoogmuseograafia (la muséographie analogique) kasutamist dioraamide, instseneeringute ja interjöörikujunduste näol. Vabaõhumuuseumid kuuluvad muidugi viimaste hulka, kus ekspositsiooni on lisatud kas demonstratsioonesineja või elusuuruses nukkmannekeenid. Tänapäevane tunnetusefekt interjööris peaks olema seotud mitte niivõrd pererahva kodust ära olemise tundega, vaid rõõmustava tõdemusega, et peremees on just koju saabunud ja tuleb meiega suhtlema. EVM kasutab oma praeguses ekspositsioonis nelja teema illustreerimiseks nukkmannekeene, samuti on abifunktsioonis lapse nukkmannekeenid augujäri otstarbe lahtiseletamiseks ja hälli elavdamiseks. Staatilistes interjöörides on püütud objektide lisamisega tekitada pererahva kohaloleku tunnetust, kuid kahtlemata jätavad interjöörid nii varguste kartusest kui ka alusmaterjali vähesuse tõttu üsna steriilse mulje. See on paljuski tingitud asjaolust, et vanemad rehemajad on saadud muuseumile ajal, mil need ei olnud enam aktiivses kasutuses. Ka arhiivid ei anna siin kuigi häid pidepunkte. Eesti arhiive ei anna võrrelda näiteks Saksamaaga, kus olen imetlenud, milliseid võimalusi on kasutada Vestfaali Vabaõhumuuseumil Detmoldis, kus ekspositsioonis on väga suur rõhk personaalsusel ja tuginemisel dokumentaalsele materjalile.Üheks õnnestunumaks EVMi ekspositsiooniks oli Hanno Talvingu ja Maret Tamjärve instseneering 1997.—2001. a Kutsari rehemajas teemal “Elu peatus märtsis 1949”. Eluruumidesse kujundatud segadus ja õhus hõljuvad palderjanilõhnad jätsid tõetruu ja emotsionaalselt liigutava tunde öösel toimunud kohutavast terve pere Siberisse küüditamisest. Ekspositsioon ärgitas külastajaid meenutama, vaidlema, järele mõtlema.Mõnevõrra halvemas seisus on EVMis traditsiooniliste oskuste demonstratsioon. See tuleneb lihtsalt oskuste järjepidevuse vahepealsest katkemisest ja muuseumi linnalisest asendist. Sellistel juhtudel tuleb teha valikuid, kuidas ühte või teist tegevust külastajale selgitada. Kangakudumine ajaloolistel telgedel või võrgukudumine muistsel võrguhargil on autentsem kui sepatöö. Viimase puhul tuleb paraku juurde meistri diktaat otstarbekuse osas (süsi, materjal, toodang). Väljapääs oleks teha suuri kulutusi kogu protsessi eksperimentaal-ajalooliseks käsitlemiseks. See on aga eraldi museoloogiline suund, mida EVMi otstarbeks on esialgu võimatu sisse seada.Tehnikate ja oskuste demonstratsioonile tuleb kasuks, kui seda ei tehta külastaja ees vaikides oma tööd tehes, vaid kasutades kolmandas isikus interpretatsiooni (third-person interpretation) ja külastaja osalust (visitor participation). Interpretaator on küll ajastukohaselt riietatud, kuid ta tegutseb kui giid-suhtluspartner. Tema sõnakasutus on kolmandas isikus ja ta ise ei mängi ajastusse kuuluvat rolli. Vabaõhumuuseumides on enamasti selles staatuses eksponaathoonete järelevaatajad. Kolmandas isikus külastajaga suhtlemine on väga viljakas, sest see võimaldab anda laiemas kontekstis infot ja on ka vastuvõtjale arusaadavam. Käsitööoskuste demonstratsiooni kasutades on ohutute võtete puhul hea külastajal endal töö tegemist proovida. See ei anna muidugi vastava tegevusala oskust, vaid lisab tunnetuslikku kogemust tegemaks järeldusi oskuse lihtsusest või keerukusest, otstarbekusest, füüsiliste eelduste vajadusest jne. Kaasalöömise võimalus aitab väga palju tähenduste sõnastamise protsessi kiirendamisele ja kommunikatsiooni efektiivsusele.Elav ajalugu ja interpretatsioon esimeses isikus (living history, first-person interpretation). Tegelikult pani sellele aluse A. Hazelius, kes, luues kava Skanseni elavdamiseks, hakkas 1898. a alates tooma Skansenisse muusikuid ja käsitöömeistreid. Põhiliselt seisnes tegevus esitajate enda kogemustel, mitte nende teadlikul ettevalmistamise. Hiljem hakati Euroopas seda meetodit kõikjal põlgama ja ignoreerima. Elava ajaloo võtsid laiemalt üle hoopis ameeriklased. 1876. a Philadelphia Sajandinäituse (Centennial Exhibition) raames väljapandud New Englandi kahe hoone rekonstruktsioonid tõid Salemist pärit näitusekülastaja George Francis Dow’le mõtted taoliste ajalooliste väljapanekute tohututest interpretatsioonivõimalustest. Salemi Essexi Instituudi sekretärina rekonstrueeris ja interpreteeris ta ühe 17. sajandi hoone. 1920.—30. aastatel lõid rekonstruktsioonide loomisele ja avatud interpreteerimisele hoogsalt kaasa Henry Ford ja John Rockefeller Jnr. (www.Robertshaw HYPERLINK "http://WWW.Robertshaw" ) Elav ajalugu hakkas eriti aktiivselt ja teadusliku käsitlusena levima USA vabaõhumuuseumides 1970. aastatel. Kuulsaimad tegutsejad on Plimoth Plantation, Colonial Williamsburg ja Old Sturbridge Village. Kõik elava ajalooga tegevad muuseumid on praegu ühinenud liitu The Association for Living Historial Farms and Agricultural Museums (ALHFAM), kus töötatakse pidevalt selle filosoofia, terminoloogia ja metoodika täiustamise kallal.Eurooplased ei võtnud väga kaua elavat ajalugu omaks. Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon hoiatab veel 1982. a vabaõhumuuseumi elustamisega kaasas käivate võltsingute eest. On see ju ajaloo esitamine kaasaja nägemustest lähtuvalt ja siin pole midagi tegemist tõelise ajalooga. Muuseumid ei tohi aga inimesi eksitada. Näiteks Umberto Eco kitiseerib teravalt ameeriklaste muuseume, mis kubisevad koopiatest ja imitatsioonidest ning illusioonidest. Eriliti taunib ta nn kummituslinnu, mis on ehitatud tühjale kohale ning kopeerivad mingit ajaloolist asundust, mida loomulikult enam ei eksisteeri. Ent Eco ei pahanda mitte niivõrd linnade ehituse üle, vaid seal kasutatava elava ajaloo üle: “Kummituslinnades ei proovitagi pakkuda Napoleoni vahakuju tõelise pähe; pettekujutlusi luuakse, et täita eri ajalooperioode ning ajaloolise tõe ja fantaasia vahelist lõhet. Kunstiteoste puhul on originaali ja koopia äravahetamine ning kunsti fetišeerimine kuulsuste kummardamise vaimus vähemasti kultuuriliselt, kui mitte psühholoogiliselt, selgelt hallutsinatoorne. Ghost town’i teatraalsus on ilmne ja hallutsinatoorsus seisneb selles, et külastajad haaratakse etendusse ja sunnitakse osa võtma laadast, mis pealtnäha on mäng, kuid kujutab endast tegelikult kogu selle masinavärgi peamist sihti” (Eco 1997: 67—68). Siiski ei jäänud elav ajalugu Euroopast kõrvale. Näiteks Inglismaale jõudis see 1991. a (www.Robertshaw). Tuntumatest kaasategijaist võib nimetada Inglismaalt The North of England Open Air Museum’i Beamish, Hollandist Zuiderzeemuseum’i, Rootsis Jamtli vabaõhumuuseumi jt. Aktsepteerimise ajendiks võis olla teadmine, et tänapäeva maailm on üleküllastunud igasugusest informatsioonist. Selle iseseisva läbitöötamise puhul omastab inimene lugemise puhul 10%, kuulamise puhul 20%, nägemisega 30%, kuulamise ja nägemisega 50%, isikliku arvamusavalduse väljaütlemisega 70% ja isetegemisega 90%. Järelikult saab ajalugu kogeda kõige paremini ise kaasa tegemisega (www.Sturm). See moodus ei pretendeerigi ajaloolisele tõele, vaid on käsiteldav kui iga teine museoloogiline interpretatsioon. Tegemist pole eesmärgiga omaette, vaid püüdega seletada.Esimeses isikus interpretatsioon kui mineviku kaasaega kätte toomine, põhineb tegelikkuses väga mitmetele õpetustele. Siin tuleb arvestada tõlgendusalaseid, turismi, õppeprotsessi, verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni, keeleteaduse, ajaloo, näitekunsti jms teooriaid (www.Roth). See ei ole mitte lihtsalt üks ühesuunalise kommunikatsiooni vahend, vaid see peab aitama mõista objektide taga peituvaid seoseid. Me ei interpreteeri ruumis, vaid ruumi. Ekspositsioonis tegutsedes ei tohiks tuua analoogi teatrietendusega, kus külastaja jääb kui pealtvaataja nn neljandas seinas toimuvat tegevust vaatama. See on dialoog külastajaga vormis “Minu aeg/Sinu aeg”. Et Eesti Vabaõhumuuseumis on ka jõudumööda püütud elava ajaloo metoodikat kasutada, tulevad siin selgelt esile paljud vältimatud nõuded selle edukaks läbiviimiseks. Peab pidama meeles, et teaduslikus mõttes on elav ajalugu tõesti väga piiridel mängimine. Esimeses isikus interpretatsioon nõuab interpretaatorilt tavapärasest suuremat aktiivsust, kuna eriti täiskasvanud ei hakka kuigi kergelt kaasa tegema, suhtlema ja mõtlema. Rollis püsimise nõue nõuab oskust, teha siiski külastajale selgeks, et need inimesed siin ei ela selles majas mitte kaasajal, vaid siin ja praegu on tegemist ettenähtud ajaloolise x-ajahetkega. Sageli võivad tekkida suhtlemistõrked töötegemise juures. Tavaolukorras ei söanda külastaja tööd tegevat inimest tülitada. Interpretaator peab ise astuma tulijaga dialoogi kui oodatud külalisega, kellega siiski vestlemiseks kiire aja tõttu pole võimalik tööd katkestada. Pigem tasub külaline appi kutsuda. Interpretaator peab vabalt orienteeruma ajaloosündmustes, mis on toimunud enne tema aega ja samal ajahetkel, kuid ta ei tohi ise teada, mis toimus pärast tema aega. Samas peab ta olema valmis kõigiks kiuslikeks küsimusteks, mis just sellelt pinnalt suheldes külastajal võivad tekkida. Et EVM on tegelnud elava ajalooga juba vähemalt 10 aastat, on märgata kohalike püsiklientide kasvavat kaasalöömislusti. Nii võib öelda, et elav ajalugu vajab mitte üksnes tõlgendajate harjutamist, vaid ka külastajate harjutamist. Tegemist on kui omanäolise koosmänguga. Johan Huizinga, kes on uurinud kultuuri mängulisust, defineerib selle järgmiselt: “[…] mäng on vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi; tema eesmärk on temas eneses ja teda saadab põnevus- ning rõõmutunne ja teadmine tema “teistsugususest” “tavalise eluga” võrreldes” (Huizinga 2003: 38—39). Huizinga järgi tõi 19. sajand inimeste ellu surmtõsiduse ja taandas mängulisuse. Mänguteguri mõjulepääsu takistasid nii ühiskonna vaimne kui materiaalne korraldus. Töö, kasvatuse ja demokraatia ideaalid jätsid vähe ruumi mängulisusele (ibid.: 214). See on üks võimalikke põhjusi, miks tõsise kuvandiga muuseumist ei osata mängulisust oodata ja miks traditsiooni tundmata ei julgeta end dialoogiks vabaks lasta. Mängul on aga Huzinga järgi omadus fikseeruda kultuurivormina. Kord juba mängituna jääb ta mällu püsima vaimse loomingu või vaimuvarana (ibid.: 19). Kas see polegi üks võimalikke õigustusi, mis õhutaks eurooplasi edaspidigi elavasse ajalukku kui mängu positiivselt suhtuma. Ajaloost ja traditsioonidest võõrdunud inimesed saab oma rühma ajaloo ja identiteedi juurde kõige paremini tagasi läbi mängulusti. Pakkudes muuseumis osalemis- ja õppimisrõõmu – st läbi kogemusliku tunnetuse elamust, mida muuseumikülastuselt eeldataksegi, tähendab see külastajale ka tõdemuse teket, et meie esivanemad elasid oma elu vastavalt nende võimalustele ja tõekspidamistele, et nende tegevus oli ratsionaalne ja antud ajaloolistes tingimustes ainuvõimalik. Me ei saa kunagi teada, mis oleks saanud teistsuguste valikute juures, kuid tehtud valikud ei välistanud ka arenguga kaasaminekut. Et meie täna kõike teisiti teeme, on meie aja küsimus ja selle tunnistuseks on ka meie ajale iseloomulikud esemed. Vabaõhumuuseumid täidavad siin oma missiooni ajaloo ja selle protsesside tutvustamisel ja mõistetavaks muutmisel. 3.2 Vaimne kultuurKui aineline kultuur on vabaõhumuuseumis suhteliselt adekvaatselt tõlgendatav ja ajastusse paigutatav, siis hoopis probleemsem on vaimse kultuuri interpreteerimise, edastamise ja vastuvõtmise valdkond. See ei kuulu asjademaailma ega paku seega omapoolsete tähenduste vormimisel vaatajale loomulikke ajaloolisi pidepunkte. J. Lotman kirjutab, et folkloori arhailised vormid on rituaalsed, neil puudub passiivne auditoorium. Rituaal eeldab osalejat, mis omakorda põhineb arhailisel maailmatunnetusel, mida pole võimalik kunstlikult taaselustada. “Ajaloolisel ajal” tekib tinglik kohalolek, jagunemine esitajateks ja auditooriumiks. Lotman nimetab, et näiteks kunsti vaataja küll näeb, kuid ei sekku, on kohal, kuid ei tegutse ja sealjuures ei osale lavategevuses. Tegutsemine asendub kohalolekuga (Lotman 2001: 178—179). Juri Lotmanile toetudes on käsitlenud rahvakultuuri teisenemist nõukogude ajal ja kaasajal Aili Aarelaid. Ta kinnitab, et oma igapäevases talupoeglikus elukeskkonnas pole suuline pärand olnud mingi eraldiseisev nähtus. See on saatnud inimesi alati läbi ühise hingeseisundi, ühise töö- või jõudeelu (joonis 8). Vaimne pärandkultuur oli peaaegu 19. saj lõpuni seotud igapäevaelu ning isikliku, turusuhetest vaba aktiivsuse ja meie-tundega. 20. saj on rahvakultuurist saanud etenduskultuur ja rakenduskunst. Vaba aeg Vaba aegAktiivne Passiivne Aktiivne Passiivne Tööaeg Faas 1 Tööaeg Faas 2 Joonis 8. Rahvakultuuri asendi ajalooline teisenemine (Aarelaid 2001: 106, joonis 2).Aarelaid vaatleb probleemi massikultuuriga ühisosa (joonis 9) tekke seisukohalt (Aarelaid 2001: 105—106) ning hoiatab Umberto Ecole toetudes kultuuri kreoolistumise ja kommertsialiseerumise eest (ibid.: 110—111). Meisterlikult teostatud rahvakultuur on hea müügiartikkel ehk kaup ning atraktiivne etnograafiamuuseum või rahvuspark olevat tõsine konkurent disni- või legolandile (ibid.: 105). Vaba aeg Aktiivne osalus Passiivne osalus TööaegJoonis 9. Rahva- ja massikultuuri ühisosa teke (Aarelaid 2001: 107, joonis 3)Kaasaegsed küsitlused näitavad, et hinnanguliselt peetakse parema osaga rahvakultuurist seotuks (joonisel 9 ühisosast väljapoole jäänud piirkonda) ühistegevust (ühistööd, ühist pidutsemist, seltsitegevust ja elulaadi, mida soovtakse alles hoida), traditsiooni ja rahva kogu loovat tegevust. Kõik see on tähtis siirderiituse toimimisel, eneseteostusel, eneseväljendusel, enese taasleidmisel ja elulaadi toetamisel (Aarelaid 2001: 111—114). Ent tegemist on suhteliselt individualistlike ja kaasajakesksete määratlustega, mis ei kanna enam vaimse rahvakultuuri kunagist põhilist eesmärki olla suunatud eelkõige tulevikku, andmaks edasi kirjutamata kollektiivset mälu. Kaasaegne rahvakultuur seisab näoga mineviku suunal. Suuline rahvapärand auditooriumile harjumuspärase etenduskultuurina on ühistegevuse külge liitnud varem rahvakultuurile tähtsusetu omaduse – hinnangulisuse. Traditsiooniline rahvakultuur on olnud vaba “õige” ja “vale” vastandumisest ning tervikliku kunstilise tulemuse nõudest. Arvan, et ta oli lähedane Clifford Geertzi poolt kirjeldatud argitarkuse omadustega, milleks oma konkreetsetel juhtudel on praktilisus ja loomulikkus, ebametoodilisus, ligipääsetavus ja lihtsus (Geertz 2003: 115—123). Lotman ütleb samuti, et “[…] nii argikäitumine kui emakeel on niisugused semiootilised süsteemid, mida nende otsesed kasutajad tajuvad “enesestmõistetavana”, Loodusesse, mitte Kultuuri kuuluvana. Nende märgiline ja tinglik loomus hakkab silma ainult välisele vaatlejale” (Lotman 1999: 264).Just hinnangulisuse olemasolu ja sõnumi vastuvõtjate kunagisest argitarkusest arusaamise puudumine teebki vaimse rahvakultuuri tõlgendamise muuseumi jaoks raskeks. Kui me muudame vaimse kultuuri esituse vabaõhumuuseumi ekspositsioonis demonstratsiooniks, transformeerime tegevuse koheselt n-ö lavaliseks. Vaataja kaotab oma kogemusest lähtuvalt ajalise distantsi tunnetuse, keskkond muutub üksnes kulissiks ja vastavalt sellele muutub ka esituse tõlgenduse sisuline kontekst. Passiivne pealtvaatajaskond näeb ja hindab kunstilist tulemust ning esitlus paikneb vaataja seisukohalt tema kaasajas. Pärand on sellisel juhul käsiteldav kui kunstiline objekt ja selle vastuvõtt vaataja poolt hakkab alluma museoloogilistest eesmärkidest erinevatele reeglitele, milleks on eelkõige vaataja huvid ja maitse-eelistused. Näiteks on täiesti lootusetu panna külastajat kaasa elama regivärsilistele kiigelauludele, kui seda tehakse lavalt mikrofoni lauldes. Selle laulu tõeline tunnetus, rütm ja eesmärk tuleb välja ikkagi vaid ise kaasa kiikudes. Siis muutub laul tegevuse vältimatuks kaaslaseks ning annab motivatsiooni pärandi tundmiseks.Siinkohal tuleb aga välja üks põhjustest, miks ka kõige aktiivsem etnograafiamuuseum või rahvuspark ei suuda kunagi konkureerida disni- või legolandiga ja miks vabaõhumuuseumid ei kavatsegi võtta seda endale eesmärgiks. Taandades vaimse kultuuri ajastukohase interpretatsiooni lavaliseks pärandipropagandaks, taandame end ka üksnes Maslow’ vajaduste püramiidi tipus paikneva aktiivse meelelahutaja ja vaba aja sisustaja rolli. Oma sõnumeid saates saame nii keskenduda n-ö üksikutele kaubamärkidele, mitte aga missioonilise tegevuse järjepidevusele viitavale protsessile ega ka traditsioonide järjepidevusele nii vertikaalsel kui horisontaalsel ajaskaalal. Näiteks üksik rahvakalendri tähtpäev ei ole võrreldav ühe tänapäevase projektiga, vaid tsükli ehk protsessi ühe astmega, mis tuleb järgmise juurde jõudmiseks kindlasti läbida.Vaimse kultuuri interpreteerimise kõige paremateks meetoditeks on peatükis 3.1 nimetatud elava ajaloo vormid. Mis saab veel parema tunnetuse anda, kui lugude jutustamine keskkonnas, kus seda kunagi tehti, rollimängud, ühine riituse täitmine jne. Loomulikult võib see tunduda ohuna muutuda simulaakrumiks (Baudrillard 1999: 123, Aarelaid 2001: 108—109), kuid vabaõhumuuseumid (sh EVM) ei ole peljanud seda siis, kui tegemist on meetodiga tunnetuse tõstmiseks, mitte nn asjaga iseeneses. Muuseum peab ise hoolitsema, et perifeeria ei hakkaks tuuma välja vahetama. Üheks õnnestunumaks EVMi vaimse kultuuri tõlgenduseks võib nimetada aastatel 2000—2002 toimunud programmi “Salapärased suveöised jalutuskäigud” (autorid Triin Siiner, Merle Ljubimova, Hanno Talving ja Maret Tamjärv). Simulatsioon ekspositsiooni teatraalsete pildikestena elustamise näol, saadetuna põhjalike ja samas kaasahaaravate professionaalsete selgitustega, pakkus vaimutoitu kõikidele meeltele. Tegeliku töö kogemus näitabki, et ühiskonnas, kus inimesed on loomult kinnised ja tagasihoidlikult distantsihoidvad, vajab täiskasvanutega läbiviidav elava ajaloo meetod siiski professionaalse “tõlgi” kohalolekut. Muuseumi eesmärk vaimse kultuuri edastamisel peaks olema üsna laialt käsiteldav. See tähendab pöörata oma tegevuse pilk minevikust tulevikku ning tekitada dialoog riituse vms osast kaasajal. On vaja näiteks formuleerida sõnum selle kohta, mida peaks kaasaegne noor hakkama peale pärandiga (analoog kaasaja Viljandi pärimusmuusika liikumisega). On ka võimalus seletada, millist suurepärast meeskonnatreeningut pakub vaimne ühistöö, sest eks ole riituski seisnenud kollektiivsel kooskõlastatud tegevusel (näiteks mardi- või kadripäeva kombestik kaasaegse meeskonnatöö treeningu teenistuses). Lisaväärtus, mida pakub meie igapäevaellu rahvakultuurialane teadmine, ei saa olla üksnes vaba aeg ja elamused. Omakultuuri väärtustamine on eluviis, mida oskasid A. Aarelaiu poolt küsitletudki nimetada (Aarelaid 2001: 112—113). See on näiteks teadmine, et ühte või teist oma tähtpäeva ei saa jätta meeles pidamata, sest on asju mille olemasolu vajalikkuse üle ei ole hea tava järgi kombeks vaielda. Pärandhoidlikkus on partner ka rohelisele mõtlemisele. Viimast peetakse hetkel maailmas üheks eesrindlikumaks sotsiaalsete hoiakute kandjaks. Põhjuseks on toimetuleku mure kaugema tuleviku perspektiivis. Kuid kas saab inimest ja loodust kui probleemseid partnereid lahusvõetuna käsitleda? Nende kooseksisteerimise oskusi ei saa ju eraldi õpetada. Igal juhul peab siia lisama ka ajaloolise kultuuritraditsiooni ehk kogu kultuurmaastiku väärtustamise selle laiemas mõistes. Muidugi ei saa traditsionaalset vaimset kultuuri endisel kujul taaselustada, nagu me ei vaja musealiseeritud ühiskonda. Rahvakultuuri väärtuste igapäevaellu tagasi toomisega pakume võimalusi inimese vaimseks toimetulekuks tänapäeva keerulises maailmas, aga ka sügavat sisemist rahu läbi tugeva identiteeditunde. KokkuvõteKäesolev magistritöö on teoreetiline üldistus vabaõhumuuseumist kui omanäolisest ajaloo tõlgendajast ja vahendajast. Tegemist pole mitte muuseumi kui ajalooliste objektide uurija, koguja, säilitaja ja selgitajaga, vaid muuseumi kui kultuuriuurija, väärtuste talletaja ning kultuuri kvaliteedi kujundajaga. Magistritöö on analüüs museoloogilisest kommunikatsioonist ja selle eripäradest vabaõhumuuseumis, kasutades peamiselt J. Lotmani kultuurisemiootika teooriat. See on arutlus, kuidas kollektsioonis sisalduv info vahendada vaatajani ning kuidas sealjuures konkreetse muuseumi suhtluse iseärasusi teades hinnata igapäevatöös oma muuseumi kohta ja eesmärkide toimet ühiskonnale. Nii on käesolev töö teatud mõttes ka alusmaterjal kultuurikorralduslikele otsustele, mida tehakse kujundamaks vabaõhumuuseumi kultuuripoliitiline kuvand kaasaegses ühiskonnas ja näitamaks ka ühiskonnale kui dialoogipartnerile kätte tema roll suhtluses muuseumiga.Magistritöö osutas, et otsustamaks muuseumi kommunikatsiooni võimaluste üle tuleb teada nii vastava muuseumitüübi kui konkreetse muuseumi loomislugu ehk ideed. See paneb aluse vabaõhumuuseumi püsiekspositsiooni eri tasandite kontseptsioonidele, mille märgid ladestuvad säilitatavas museaalide (nii eksponaathoonete kui väike-esemete) ja arhiivdokumentide kogus. Vabaõhumuuseumi kui alalise püsiva ekspositsiooniga muuseumi puhul pole võimalik vastavalt moesuundadele osa museaale teatud ajaks kinnisesse hoidlasse “puhkusele” saata. Kõik väljapaneku loomisega kaasas käinud ideed on kui tarkvara, mida järjepidevust hoides saab küll täiustada, kuid mitte kõrvale heita. Vabaõhumuuseumide loomise idee tekkest alates on olnud võimalik eristada arhitektuurikollektsiooni komplekteerimisel kas objektikeskseid või subjektikeskseid kontseptsioone. Nagu mitmed museoloogia alal uurimusi teinud teoreetikud on näidanud (T. Šola, E. Hooper-Greenhill) ning nagu on teada ka vabaõhumuuseumide ajaloost, on selle taga väga konkreetsed ühiskondlikud tingimused ja teaduses valitsevad eelistused. Nagu renessansi- ja barokiaegsed valitsejate ja aristokraatia pastoraalset idülli kujutavad aiad, nii oli ka maailma esimene vabaõhumuuseum Skansen loodud endisaegse talupojamiljöö ja külaühiskonna väärtustamise ja ülistamise eesmärgil, tähendades vastuseisu kiirelt industrialiseerivale ja urbaniseeruvale ühiskonnale. Üsna pea saab aga loodavate vabaõhumuuseumide eesmärkide hulgas prevaleerivaks silmapaistva ja kultuurilooliselt tähtsa arhitektuuri päästmine. Sama eesmärk oli ka Eesti kultuuritegelastel, rahvusteadlastel ja arhitektidel, kes asusid nii 20. saj algul kui Teise maailmasõja järgselt tegutsema vabaõhumuuseumi loomise nimel. Maa-arhitektuuri uurimine, kogumine, säilitamine ja vahendamine on algusest peale olnud EVMi peamine ülesanne ja alustala. Nii varasema kui ka vahetult muuseumi rajamise eel toimunud uurimistöö üldistuste järgi on pandud paika muuseumi üldkontseptsioon e ekspositsiooni ülesehituse põhiprintsiibid. Sellest lähtuvad kõik võimalused erinevate teemade sõnastamiseks ja nende külastajale edastamiseks, mida ka käesolevas töös on valikuliselt nimetatud. Siiski on vabaõhumuuseumi eripära teiste muuseumide ees selles, et objektikesksus ei takista subjektikesksust. Nad on omavahel partnerid ja välissuhtluses teineteise aktiivsed ja vältimatud täiendajad. See eripära tuleneb vabaõhumuuseumist kui ajaloolist keskkonda kujundavast muuseumist. Keskkond rõhutab alati museaalidega seotud ideed ja mõjub ühtlasi külastaja kõigile meeltele. Vabaõhumuuseum kui semiosfäär on omanäoline ühiskonna mikromudel ja sel viisil on nii tuumik kui perifeeria kummaski sfääris üsnagi sarnased. See muudab vabaõhumuuseumi ekspositsiooni küllaltki kergelt mõistetavaks. Sfääride kattuv ala on suhteliselt suur. Lotmani kultuurisemiootika õpetusele toetudes ja prktikast paralleele tõmmates võib väita, et külastaja on sellisel alusel toimivas kommunikatsiooniprotsessis aktiivne tähenduste kujundaja. Vabaõhumuuseumi puhul on kerge neutraliseerida massikommunikatsiooni efekti, sest nii territooriumi suurus kui ka rangelt määratlemata liikumisteed annavad külastajate hajutamise võimaluse. Ka vabaõhumuuseumi vahendustegevuse eripärad, mida on EVMi igapäevase töö praktikast nimetada üsnagi rohkesti, aitavad kaasa personaalsemale suhtlemisele. Samas tuleb hästi tunda oma sihtrühmi ja nende eelistusi. Toetudes muuseumis pakutavate programmide sõnastatud eesmärkidele ja programmide nõutavusele võib Eesti Vabaõhumuuseumi peamisteks sihtrühmadeks lugeda noored pered, haritud keskklassi tuumikpered ja õpilased. Ka üleriiklikud küsitlused näitavad enam-vähem samu rühmi. Muuseumi ülesandeks on uurida, millised on nende sihtrühmade eelistused, huvid ja eelteadmised. Siin saab väga kaudselt toetuda üleriiklikele sotsioloogilistele uuringutele. Kindlasti vajaks see teema aga veel lähemaid külastajate küsitlusi. On objektiivne paratamatus, et ajalugu muutub inimestele aina kaugemaks. Toetudes kultuurisemiootika ja tõlgendava antropoloogia teooriale teame, et tekstid, mis ringlevad ühiskondlikus sfääris ei ühti enam muuseumisfääri tekstidega. Muuseumi ülesandeks on määratleda oma missioon ühiskonnas tegutsemiseks. See peab vastama väärtustele ja sümbolitele, mis ühiskonnas eksisteerivad või mis on vajalikud panna püsiväärtustena eksisteerima. Selles osas on muuseum väärtusi loov ja kinnistav asutus, mis aitab hoida ülal Bourdieu poolt rõhutatud sümboolset kapitali.EVM on strateegiat Säästev Eesti 21 eeskujuks võttes lugenud oma missiooniks Eesti omapärase kultuuriruumi ja siinsete elanike ajaloolise identiteedi säilitamise, mis tähendab traditsioonide järgimist ja pärandist lugupidamist. Kui vabaõhumuuseum on kui miniatuurne Eesti kultuuriruumi mudel, siis peab ta hoolitsema sfääride omavahelise dialoogi säilivuse eest. See ei ole mitte üksnes tuntud keele ja tekstide kasutamine, vaid sissevaade sfääride tundmatutele aladele, et leida kontakt mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Identiteediprobleemide teoreetilised uuringud on näidanud, et kaasaegne inimene ei allu demokraatia tingimustes diktaadile ja eelistab ise määratleda oma identiteedi. Vabaõhumuuseum saab pakkuda elukestva õppe läbi professionaalset abi. Valitseb arvamus, et ühiskond oskab omapäi pöörduda muuseumide (st kultuurisfääri) poole valdavalt Maslow’ inimvajaduste hierarhilise püramiidi ülemiste – st intellektuaalsete, esteetiliste ja eneseaktualiseerimise vajaduste rahuldamiseks. Muuseum peab laiemaid kultuurilisi kontekste silmas pidades õpetama nägema võimalusi ka madalamate vajaduste rahuldamiseks. Siin on vahendustegevust planeerides ja oma püsiekspositsiooni võimalusi teades tarvis tunda ühiskonnas veel hinnatavaid väärtusi, rituaale, kangelasi, erisusi ja manifestatsioone, mis väljenduvad ühtsena üsnagi mõjukate stereotüüpidena. Teatud kaudseid pidepunkte pakuvad jällegi sotsioloogilised uuringud. Muuseumis tuleb toetada just erisuste väärtustamise kaudu vastastikku tolerantseid hoiakuid (enda ja teiste defineerimine). Näidates kätte inimeste erinevate vajaduste rahuldamise võimalusi muuseumis, saavutatakse parem vastastikune kontakt. See on aga eelduseks just dialoogi sisukamaks muutmisele. Vabaõhumuuseum saab oma töös kasutada ära külastaja teadmisi ja kogemusi. See annab võimalusi ühelt poolt rõhuda vaataja iseseisvusele ja ekspositsiooni väiksemale koormamisele abitekstidega. Säilib originaalilähedasem keskkond ja selle parem loetavus. Näiteks totalitaarse nõukogude võimu tingimustes oli (tagantjärele hinnates) vabaõhumuuseumi võimalus väga passiivseks külastaja iseolemisse sekkumiseks positiivne. Kohalik keskealine elanikkond ei vajanud võõrtekste, mälu ja kogemus säilitas sümbolid puhtana ja vastuseis valitsevale korrale mõjus hoiakuid konserveerivalt. Kaasaja külastaja teadmised ja kogemused vajavad muuseumi passiivse toimevõime selgitamiseks tulevikus lähemaid etnoloogilisi uuringuid.Teiselt poolt ärgitavad teadmised ja kogemused külastajat püsiekspositsioonis või üritustel aktiivselt kaasa mõtlema, osalema, vaidlema jms. Passiivsele eelnevale kogemusele lisandub muuseumis aktiivne ja elamuslik kogemus, siit edasi rahuldus, millele saab avatuse tingimustes lisada ka uut teadmist ja kvaliteeti. Nii aitab muuseum kaasa sotsialiseerimisprotsessi jätkuvusele seal, kus kaasaeg oma töö tegemata jätab. Tuleviku nimel ei saa rahulduda huvi pinnapealsusega. Tuleb haarata kinni igast õlekõrrest, et anda kasvõi varjatud impulss muusemi sisu vastu huvi äratamiseks. Selleks korraldatakse EVMis erineva sisulise raskusastmega programme. Kahe semiosfääri omavaheline kokkupuuteala ei saa muutuda liiga kitsaks.Õlekõrrena ei saa alahinnata nostalgia olemasolu. Seda nii külastuse motiivina kui külastuse ajal saadud emotsiooni tulemusel. Nostalgia toetab teatud rühmaidentiteeti, see aga omakorda lisab turvalisustunnet ja leidlikkust riskiolukordades tegutsemiseks. Nostalgia äratab mälu ning seega ergutab suhtlemist. Kogemused näitavad, et muuseumil tasub siin hetkeks vaikida ja lasta esile kerkida individuaalsel lool. See on emotsionaalseim hetk, mis ulatub monoloogina eluloo sügavustesse. Siit tulevad välja juured ja kuuluvus, lõpuks etniline identiteet. Vabaõhumuuseum saab väga tugevalt aidata kaasa identiteedi hoidmisele või taasleidmisele. Nii saabki tõeks muidu üsna pateetilisevõitu hüüdlause, et neist hoonetest siin vabaõhumuuseumis oleme me kõik pärit, selline on meie kodu.Vabaõhumuuseumis rakendatav vahendustegevus on vaadeldav nii tervikmuuseumi lõikes kui ka üksikteemadena. Muuseum tahab küll kajastada ajalugu, kuid tegelikult konstrueeritakse siin vaid ajalugude paljusust e seda osa struktureeritud minevikust, mida on võimalik ja mida seatakse eesmärgiks esitada. Lihtsaim ja külastajale arusaadavaim on ainelise kultuuri valdkondade interpreteerimine. Eesti Vabaõhumuuseumi püsiekspositsioon pakub siin paljusid eri teemasid. Muidugi on need valdavalt esemekesksed. Kõik see, mis annaks vastuse küsimusele, kuidas esemed toimisid ja mida see toime kaasa tõi, ei ole ilma muuseumi aktiivse vahelesegamiseta hoomatav. Paljud kaasaegsed vana maailma vabaõhumuuseumid on vaatamata peaaegu sajandipikkusele eitusele pöördunud siiski Artur Hazeliuse “elavate pildikeste” idee juurde tagasi. Vaatlused näitavad, et vabaõhumuuseumidesse kokku kogutud vanem ajalugu muutub kaasaegsetele inimestele üha eksootilisemaks. Seepärast tuleb seda tundma õppida läbi aktiivse tunnetuse. Selleks on ajaloolise isiku kohaloleku tunnetuse, külastaja osaluse ja elava ajaloo meetodid, peale selle lasteprogrammid, lugude jutustamine, rollimängud jms. Siin tegutsevad vabaõhumuuseumid (ka EVM) väga kitsal teaduslikkuse ja simulatsiooni piiril. Hoides kinni põhimõttest, et interpreteerida tuleb keskkonda, aga mitte keskkonnas, ning eriline rõhk on suunatud kvaliteedile, jääb piir siiski püsima.Vaimse kultuuri tõlgendus muuseumis on seotud tunduvalt suuremate riskidega. Nagu on J. Lotmanile toetudes näidanud A. Aarelaid kuulub muusika, kunst ja isegi riitus modernses ühiskonnas suuremas osas vaba aja tegevuste hulka ja sedagi valdavalt passiivse osalusena. Vabaõhumuuseumi tõlgendustegevuses käsiteldaval ajaloolisel ajal olid need aga peamiselt maailmavaate osaks, saates inimest nii tööl kui puhkehetkel. Rahvakultuur oli vähe mõjutatud turusuhetest ja hinnangulisusest. Tänapäeval on rahvakunst taandatud valdavalt etenduskunstiks, kus aktiivne vähemus esitab oma äraõpitud kunsti passiivsele enamusele. Vabaõhumuuseumi ülesanne on tuua külastajatesse tagasi mängulisus, vabastada nad passiivse pealtvaatajaskonna harjumustest. Toetudes J. Huizinga väidetele, Viljandi pärimusmuusika festivali fenomenile ja EVMi avaliku tegevuse kogemustele tekib läbi vaba mängu huvi, harjumus ja vajadus. Siit pole aga enam pikk maa mängu teisenemiseks kultuuriks ja ühiskonna jätkusuutlikkuseks vajalikuks pärimushoidlikuks eluviisiks. Viimane muutub tänu globaliseeruvale maailmale vältimatuks vajaduseks. Nii võib lõpetuseks öelda, et vabaõhumuuseumi roll on olla pisike aga vältimatult vajalik hammasratas globaliseeruva maailma suures masinavärgis. Kasutatud kirjandusEesti Vabaõhumuuseumi põhimäärus. 2005.Eesti Vabaõhumuuseumi arengukava 2002—2006. Tallinn, 2001.Euroopa vabaõhumuuseumide deklaratsioon 1982. (Eesti keelde tõlgitud dokument EVMi valduses.)EVM-i ekspositsiooniline programm 1998—2003.ICOMi muuseumide eetikakoodeks. [WWW]  HYPERLINK "http://www.arhitektuurimuuseum.ee" http://www.arhitektuurimuuseum.ee (26.03.2005).Aarelaid 1999a = Aarelaid, A. 4.3. Eesti rahvuskultuur postmodernismi ajastul. – Rmt: Eesti inimarengu aruanne 1999. Tallinn, 1999, lk 92—97.Aarelaid 1999b = Aarelaid, A. Eesti Rahvakultuur ja eurointegratsiooni hingus. – Rmt: Rahvakultuur ingliska ja internetiga. Koost Aarelaid, A. Rahvakultuuri Arendus- ja Koloituskeskus, TPÜ RASI, TPÜ Nüüdiskultuuri Uurimiskeskus. Tallinn, 1999, lk 5—22.Aarelaid 2001 = Aarelaid, A. Rahvakultuuri piirid määrab dialoogisuutlikkus. – Rmt: Kultuuride dialoog. Acta Universitatis Scientiarum Socialium et Artis Educandi Tallinnensis. A 20, Humaniora. Toim Aarelaid, A. Tallinn, 2001, lk 97—117.Aarelaid & Tart 1999 = Aarelaid, A., Tart, I. Tallinn – kas rahvakultuuri teisenemise katsepõld? – Rmt: Rahvakultuur ingliska ja internetiga. Koost Aarelaid, A. Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus, TPÜ RASI, TPÜ Nüüdiskultuuri Uurimiskeskus. Tallinn, 1999, lk 67—99.Aluve 1976 = Aluve, K. Kõrts Vabaõhumuuseumis. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 108—123.Aro 1999 = Aro, L. Identiteetti ja perinne. – In: Kulttuurin muuttuvat kasvot. Johdatusta etnologiatieteisiin. Toim. Lönnqvist, B., Kiuru, E., Uusitalo, E. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1999, s. 177—187.Barthes 2004 = Barthes, R. Mütoloogiad. Tallinn: Varrak, 2004.Baudrillard 1999 = Baudrillard, J. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tln, Kunst, 1999.Bourdieu 2003 = Bourdieu, P. Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tänapäev, 2003.Burke 2004 = Burke, P. Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 4/2004, lk 102—117.Deneke 1985 = Deneke, B. Realität und Konstruktion des Geschichtlichen. – In: Kulturgeschichte und Sozialgeschichte im Freilichtmuseum. Historische Realität und Konstruktion des Geschichtlichen in historischen Museen. Referate der 6. Arbeitstagung der Arbeitsgruppe “Kulturgeschichtliche Museen” im Museumsdorf Cloppenburg – Niedersächsisches Freilichtmuseum, herausgegeben von Helmut Ottenjann. Cloppenburg, 1985, S. 9—20.Dilthey 1997 = Dilthey, W. Hermeneutika tekkimine. – Rmt: Filosoofilise hermeneutika klassikat. F. D. E. Schleiermacher, Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger, Hans-georg Gadamer. Ilmamaa, 1997, lk 41—71.Eesti kultuuripoliitika 1995 = Eesti kultuuripoliitika. Euroopa Nõukogu Kultuurikomitees. 1. Mikko Lagerspetzi ja Rein Raua ülevaade. 2. Euroopa ekspertrühma aruanne. Tallinn: Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, 1995.Eco 1997 = Eco, U. Reis hüperreaalsusse. Vagabund, 1997.Edson & Dean = Edson, G., Dean, D. The Handbook for Museums. (Ilma ilmumisaastata.)Eesti elavik 2004 = Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Toim Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.Fuchs 1971 = Vanad Eesti pukktuulikud. Koostaja Fuchs, V. Tallinn, 1971.Fuchs 1976 = Fuchs, V. Hollandi tuulikud Eestis. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 156—183.Geertz 2003 = Geertz, Cl. Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast. Tallinn: Varrak, 2003.Giddens 1993 = Giddens, A. Modernity and Self-Identity. Self and Society in the Late Modern Age. Cambridge: Polity Press, 1993.Hallas-Murula 2005 = Hallas-Murula, K. Muuseumidest edu-Eestis. – Muuseum, nr 1 (17) 2005, Eesti Muuseumiühingu ajakiri, lk 5—8.Holst 1976 = Holst, J. Rehetuba pulmatoana. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 215—230.Hooper-Greenhill 1992 = Hooper-Greenhill, E. Museums and the Shaping of Knowledge. London, New York, 1992.Hooper-Greenhill 1996 = The Educational Role of the Museum. Edited by E. Hooper-Greenhill. London, New York, 1996.Huizinga 2003 = Huizinga, J. Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tallinn: Varrak, 2003.Indans 1997 = Indans, J. Freilichtmuseum und Zeit. – In: 18. Conference of the Association of European Open Air Museums. Estonia, Latvia, Lithuania 26.08—01.09.1997. Edited by Lang, M., Tamjärv, M., Võrno, Ü. Tallinn: Infotrükk, 1997, p. 50—58.Jansen 2001 = Jansen, E. Eestlasekäsitlus kultuuriloolises dialoogis. – Rmt: Kultuuride dialoog. Acta Universitatis Scientiarum Socialium et Artis Educandi Tallinnensis. A 20, Humaniora. Toim Aarelaid, A. Tallinn, 2001, lk 9—19.Johansen 1998 = Johansen, U. Wie sind die Esten? Einige behelfsmässige Beobachtungen über die Stereotype, über den Charakter und etnische Merkmale der Esten in den Augen der Russen Tallinns. – Rmt: Kultuuri mõista püüdes. Toim Anepaio, T. Jürgenson, A. Ajaloo Instituut. Scripta ethnologica 3. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1998, lk 115—129.Jong 1997 = Jong, A. de. You are lucky, the farmer has just returned! The role of the Open Air Museum in interpreting life of individuals as opposed to the history of architecture. – In: 18th Conference of the Association of European Open Air Museums. Estonia, Latvia, Lithuania 26.08—01.09.1997. Edited by Lang, M., Tamjärv, M., Võrno, Ü. Tallinn: Infotrükk, p. 180—188.Järve 1999a = Järve, M. Vaba aeg – Rmt: Argielu Eestis 1990ndatel aastatel. Elanikkonnaküsitlustel “Eesti 98” ja “Eesti 93” põhinev sotsioloogiline ülevaade. Toim Narusk, A. Tallinn: TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, 1999, lk 84—99.Järve 1999b = Järve, M. Kultuuritarbimise trendid 1990ndate aastate Eestis. – Rmt: Rahvakultuur ingliska ja internetiga. Koost Aarelaid, A. Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus, TPÜ RASI, TPÜ Nüüdiskultuuri Uurimiskeskus. Tallinn, 1999, lk 23—45.Kaiser 1985 = Kaiser, H. Objekte im Freilichtmuseum Volkskundliche Typen oder historische Sachzeugen? – In: Kulturgeschichte und Sozialgeschichte im Freilichtmuseum. Historische Realität und Konstruktion des Geschichtlichen in historischen Museen. Referate der 6. Arbeitstagung der Arbeitsgruppe “Kulturgeschichtliche Museen” im Museumsdorf Cloppenburg – Niedersächsisches Freilichtmuseum, herausgegeben von Helmut Ottenjann. Cloppenburg, 1985, S. 30—41. Kalmus & Vihalemm 2004 = Kalmus, V., Vihalemm, T. Eesti Siirdekultuuri väärtused. – Rmt: Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Toim Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 31—43.Kannike 1999 = Kannike, A. Kaks põlvkonda, üks rahvakultuur. – Rmt: Rahvakultuur ingliska ja internetiga. Koost Aarelaid, A. Rahvakultuuri Arendus- ja Kollituskeskus, TPÜ RASI, TPÜ Nüüdiskultuuri Uurimiskeskus. Tallinn, 1999, lk 49—65.Kannike 2002 = Kannike, A. Kodukujundus kui kultuuriloomine. Etnoloogiline Tartu-uurimus. Tartu, 2002.Kannike 2004 = Kannike, A. Eraelu etnograafia: muuseum avaliku ja privaatse piiril. – Rmt: Muuseum ja tegelikkus. Eesti Rahva Muuseumi 45. konverents, Tartu, 14.—15.4.2004. Ettekannete kokkuvõtted. Tartu: ERM, lk 18—19.Karma 2004 = Karma, T. Personaliseeritud heaolu eeldused industriaalühiskonna muutumisel riskiühiskonnaks. – Rmt: Haridus ja majandus 2004. Rahvusvahelise teaduskonverentsi materjalid. Tallinna Tehnikaülikool, Humanitaarteaduskond, Kõrgem Majanduskool. Tallinn, 2004, lk 29—32.Kirch jt 1997 = Kirch, A., Kirch, M., Tuisk, T. vene noorte etnilise ja kultuurilise identiteedi muutused aastatel 1993—1996. – Rmt: Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Koost Järve, P. Projekt VERA. Tallinn: Tartu ülikool, Avita, 1997, lk 47—67.Korkiakangas 1999 = Korkiakangas, P. Muisti, muistelu, perinne. – In: Kulttuurin muuttuvat kasvot. Johdatusta etnologiatieteisiin. Toim. Lönnqvist, B., Kiuru, E., Uusitalo, E. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1999, s. 155—176.Koslov 2004 = Koslov, V. Valikute aeg. – Rmt. Haridus ja majandus 2004. Rahvusvahelise teaduskonverentsi materjalid. Tallinna Tehnikaülikool, Humanitaarteaduskond, Kõrgem Majanduskool. Tallinn, 2004, lk 33—35.Kõnno 2001 = Kõnno, A. Ideoloogilise kirjelduse semiootika. – Rmt: Acta Semiotica Estica I. Tartu, 2001, lk 52—81.Kõresaar 1999 = Kõresaar, E. Vaip – tekki muodi asi. Etnoloogiline esemeuurimus. Studia Ethnologica Tartuensia 2. Tartu, 1999.Kõresaar 2003 = Kõresaar, E. Mälu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk. – Rmt: Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Kõresaar, E., Anepaio, T. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk 7—32.Lang 1995 = Lang, M. Estnisches Freilichtmuseum als eine Widerspiegelung der Geschichte und der volkstümlichen Baukunst Estlands. – In: Acta scansenologica. Redaktor Czajkowski, J. Sanok, 1995, S. 27—56.Lang 1996 = Lang, M. Eesti Vabaõhumuuseumi kujunemine kaasaegseks muuseumiks. – Rmt: Eesti Vabaõhumuuseum. Ideest tegudeni. Toim Lang, M., Saron, J., Võrno, Ü., Tamjärv, M. Tallinn, 1996, lk 48—62.Lang 2000a = Lang, M. Eessõna asemel ehk Eesti Vabaõhumuuseum kahe “Suitsutare” vahel. – Rmt: Suitsutare 2. Valitud artiklid 1975—1999. Toim Lang, M., Saron, J., Tamjärv, M. Tallinn, 2000, lk 4—33.Lang 2000b = Lang, M. Die Interpretation des Lebens durch den Weihnachtsspiegel. Aus den Erfahrungen der Weihnachtsveranstaltungen im Estnischen Freilichtmuseum. – In: Berichte aus dem Schleswig-Holsteinischen Freilichtmuseum. Festschrift für Carl Ingwer Johannsen. Red. Looft-Gaude, U., Paulsen, A., Rehr-Unrath, G. 2000, S. 58—64.Lang 2000c = Lang, M. Das Estnische Freilichtmuseum. Ein Opfer mehrmaliger Brandstiftungen. – In: Freilichtmuseum und Sachkultur. Festschrift für Stefan Baumeier zum 60. Geburtstag. Hrsg. Carstensen, J., Kleinmanns, J. Münster, New York, München, Berlin: WAXMANN, 2000, S. 261—266.Lang 2004 = Lang, M. Muuseum kui hüperreaalsuse looja. – Rmt: Muuseum ja tegelikkus. Eesti Rahva Muuseumi 45. konverents, Tartu, 14.—15.4.2004. Ettekannete kokkuvõtted. Tartu: ERM, lk 21—23.Leetmaa 2000 = Leetmaa, M. Pritsikuurid. – Rmt: Suitsutare 2. Valitud artiklid 1975—1999. Toim Lang, M., Saron, J., Tamjärv, M. Tallinn, 2000, lk 211—241.Lewis 1997 = Lewis, P. The sense of the past. Going too far or never far enough? – In: 18th Conference of the Association of European Open Air Museums. Estonia, Latvia, Lithuania 26.08—01.09.1997. Edited by Lang, M., Tamjärv, M., Võrno, Ü. Tallinn: Infotrükk, p. 153—159.Linnus 1976 = Linnus, J. Vabaõhumuuseumi rajamise kavatsusi Eestis. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 41—50.Linnus 1996 = Linnus, J. Vabaõhumuuseumi rajamise kavatsusi Eestis enne Teist maailmasõda. – Rmt: Eesti Vabaõhumuuseum. Ideest tegudeni. Toim Lang, M., Saron, J., Võrno, Ü., Tamjärv, M. Tallinn,1996, lk 8—16.Lord 1998 = Lord, B., Lord, G. D. The manual of museum management. London: The Stationary Office, 1998.Lotman 1999 = Lotman, J. Semiosfäärist. Vagabund, 1999.Lotman 2001 = Lotman, J. Kultuur ja plahvatus. Varrak, 2001.Löfgren 1999 = Löfgren, O. Kultuuri anatoomiast. – Rmt: Skandinaavia kultuurianalüüs. Studia Ethnologica Tartuensia 3. Toim Järs, A., Kannike, A., Pärdi, H. Tartu, 1999, lk 13—36. Lõhmus jt 2004 = Lõhmus, M., Lauristin, M., Salupere, R. Inimesed kultuuriväljal: aktiivsus ja eelistused. – Rmt: Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Toim Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 97—127.Maslow 1943 = Maslow, A. H. A Theory of Human Motivation. – Psyhological Review. 50. P. 370—396. Masso 2003 = Masso, A. 3.4. Eesti sidusus ja killustatus väärtuste peeglis. – Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2003. Inimarengu trendid ja ühiskondliku kokkuleppe vajadus. Tallinna pedagoogilise Ülikooli Rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute Instituut. Tallinn, 2003, lk 68—72.Metsaorg 1999 = Metsaorg, L. Rocca al Mare looduse õpperada. Tallinn: Tallinna Lilleküla Keskkool, Eesti Vabaõhumuuseum, Ida- ja Kesk-Euroopa Keskkonnakeskus, 1999.Mikita 2001 = Mikita, V. Loovad kultuurid või loovad inimesed? – Rmt: Acta Semiotica Estica I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 82—97.Nigul 2004 = Nigul, A. Elulaad Eestis. – Rmt: Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Toim Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 83—95.Niinikangas 1998 = Niinikangas, V. Kultuuriuurimine üldpildi visandajana. – Rmt: Kultuur ja analüüs. Artikleid kultuuriuurimisest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 38—40.Nordenson 1991 = Nordenson, E. Skansen during 100 years. – In: Report 15th Meeting 1991. Skansen 1891—1991 Sweden. Association of European Open-Air Museums. Edyted by Janson, M., Zeuner, Chr. Kristianstad, 1993, p. 50—55.Ots 1998 = Ots, L. Kultuuri uurimine ja kultuuri õpetamine. – Rmt: Kultuur ja analüüs. Artikleid kultuuriuurimisest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk64—75.Palmaru 2003 = Palmaru, R. Juhatus kommunikatsiooniteooriatesse. Tallinn: Akadeemia Nord, 2003.Pärdi 1996 = Pärdi, H. Muuseum – kultuurinähtus ja kultuuriuurimise allikas. Tartu Ülikooli magistritöö etnoloogiast. Tartu, 1996.Raagma 1999 = Raagma, G. IV Eesti säästva arengu rahvuslikust strateegiast. 4.4. Konkurentsivõimeline Eesti. – Rmt: Eesti 21. sajandil. Arengustrateegiad, vivioonid, valikud. Koost Oja, A., toim Raukas, A. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999, lk 209—218.Raid 1976 = Raid, N. Sutlepa kabel. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 89—107.Raisma 2002 = Raisma, M. History in a Glass Box. A museological concept of the Museum of Recent Occupations in Estonia. Amsterdam Academy of Arts, Reinward Academy, 2002. Magistritöö.Randviir 2001 = Randviir, A. Kultuuri semiootilisest uurimisest. – Rmt: Acta Semiotica Estica I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 33—51.Roede 1991 = Roede, L. The open air museum – as early contribution. – In: Report 15th Meeting 1991. Skansen 1891—1991 Sweden. Association of European Open-Air Museums. Edyted by Janson, M., Zeuner, Chr. Kristianstad, 1993, p. 69—72.Roots 2002 = Roots, H. Organisatsioonikultuuri tüübid. Tallinn: Sisekaitseakadeemia kirjastus, 2002.Rui Olds 1996 = Rui Olds, A. Sending them home alive. – In: The Educational Role of the Museum. Edited by E. Hooper-Greenhill. London, New York. 1996, p. 76—80.Saar Poll 2001 = Saar, A. Muutused väärtushinnangutes aastail 1990—1999. Uuringu aruanne. Detsember 2001. Saar Poll. [WWW]  HYPERLINK "http://www.saarpoll.ee" http://www.saarpoll.ee (21.03.2005).Saar Poll 2003 = Elanikkonna kultuuritarbimise uuringu aruanne. Kevad 2003. Saar Poll. [WWW]  HYPERLINK "http://www.saarpoll.ee" http://www.saarpoll.ee (21.03.2005).Saron 1976 = Saron, J. Talupoegade tarbevarast Saaremaal 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 196—214.Saron 1982 = Saron, J. Interjööride kujundamise probleeme vabaõhumuuseumides. – Rmt: Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi 25. aastapäevale pühendatud teaduskonverentsi teesid, ametkondlikuks kasutamiseks nr 014. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium, Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, 1982, lk 30—34.Saron 1988 = Saron, J. Raudkiviehitis Muhu Saarel 20. sajandi algupoolel. – Rmt: Etnograafiamuuseumi aastaraamat, 36. Tallinn, 1988, lk 43—61.Saron 1996 = Saron, J. Muuseumi rajamise rasked aastad 1940—1958. – Rmt: Eesti Vabaõhumuuseum. Ideest tegudeni. Toim Lang, M., Saron, J., Võrno, Ü., Tamjärv, M. Tallinn, 1996, lk 21—30.Saron 2000 = Saron, J. Muutunud Muhu elu. – Rmt: Suitsutare 2. Valitud artiklid 1975—1999. Toim Lang, M., Saron, J., Tamjärv, M. Tallinn, 2000, lk 104—135.Saron & Irik 1997 = Maaehitised Eesti Vabaõhumuuseumis. Kataloog. Tekst Saron, J., joonised Irik, J. Tallinn: Huma, 1997.Šola 1997 = Šola, T. Essays on museums and their theory. Towards the cybernetic museum. Helsinki: Suomen museoliitto, 1997.Šola 2005 = Šola, T. Kvaliteedist pärimusinstitutsioonides. – Muuseum, nr 1 (17) 2005, Eesti Muuseumiühingu ajakiri, lk 9—11. Zippelius 1991 = Zippelius, A. Zwischen Aufklärung und Nationalromantik – auf der Suche nach den Wurzeln der europäischen Freilichtmuseen. – In: Report 15th Meeting 1991. Skansen 1891—1991 Sweden. Association of European Open-Air Museums. Edyted by Janson, M., Zeuner, Chr. Kristianstad, 1993, p. 29—46.Talving 2002 = Talving, H. Sassi-jaani aeg, inimesed, sündmused. – Rmt: Suitsutare 3. Valitud artiklid. Tallinn, 2002, lk 127—182.Talving 2005 = Eesti tuulikud. Vanu fotosid aastaist 1867—1944. Koost Talving, H. Tallinn: Tänapäev, 2005.Taylor 2000 = Taylor, Ch. Autentsuse eetika. Tallinn: Hortus Litterarum, 2000.Tihase 1997 = Tihase, K. Meenutusi elust, ilust ja Eesti Vabaõhumuuseumi rajamisest. Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus, 1997.Tomps 1996 = Tomps, F. Eesti Vabaõhumuuseumi algusest avamiseni. – Rmt: Eesti Vabaõhumuuseum. Ideest tegudeni. Toim Lang, M., Saron, J., Võrno, Ü., Tamjärv, M. Tallinn, 1996, lk 34—38.Torop 1999 = Torop, P. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 1999.Troska jt 1976 = Troska, G., Saron, J., Tomps, F. Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum 1957—1972. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk. 9—35.Tuubel 2002 = Tuubel, V. Muuseumi ja kooli koostöömudelid. Tartu Ülikooli magistritöö pedagoogikast. Tartu, 2002.Uusitalo 1999 = Uusitalo, E. Empirian ja teorian välimaastossa: mitä etnologi tekee? – In: Kulttuurin muuttuvat kasvot. Johdatusta etnologiatieteisiin. Toim. Lönnqvist, B., Kiuru, E., Uusitalo, E. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1999, s. 203—217.Vihalem 2003 = Vihalem, A. Turunduse alused. Tallinn: Külim, 2003.Vihalemm 1997 = Vihalemm, T. Vene vähemuse väärtusorientatsioonid, referents-rühmad ja igapäevastrateegiad Eesti ühiskonnas 1991—1995. – Rmt: Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Koost Järve, P. Projekt VERA. Tallinn: Tartu ülikool, Avita, 1997, lk 27—46.Vihalemm & Masso 2004 = Vihalemm, T., Masso, A. Kollektiivsed identiteedid siirdeaja Eestis. – Rmt: Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Toim Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 45—55.www.Glückler = Glückler, I. Living History in der Öffentlichkeit. [WWW]  HYPERLINK "http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html#methoden" http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html#methoden (03.04.2005).www.Mensch = Mensch, van P. Towards a methodology of museology. PhD thesis, university of Zagreb 1992. [WWW]  HYPERLINK "http://www.xs4all.nl/~rwa/contents.htm" http://www.xs4all.nl/~rwa/contents.htm (04.12.2003).www.Robertshaw = Robertshaw, A. “A dry shell of the past”: Living history and the interpretation of historic houses. [WWW]  HYPERLINK "http://www.heritage-interpretation.org.uk/journals/j2c-shell.html" http://www.heritage-interpretation.org.uk/journals/j2c-shell.html (03.04.2005).www.Roth = Toth, S. F. Past into Present: Effective Techniques for First-Person Historical Interpretation. [WWW]  HYPERLINK "http://www.voicenet.com/~frstprsn/past/pip.htm" http://www.voicenet.com/~frstprsn/past/pip.htm (03.04.2005).www.SE21 = Strateegia Säästev Eesti 21, Tallinn, 2003. [WWW]  HYPERLINK "http://tpu.ee" http://tpu.ee (30.04.2003)www.Sturm = Sturm, A. Warum Living History? [WWW]  HYPERLINK "http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html#methoden" http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html#methoden (03.04.2005).Üprus 1976 = Üprus, H. Rocca al Mare minevikust. – Rmt: Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957—1972. Toim Vunder, E., Ernesaks, M., Saron, J. Tallinn: Valgus, 1976, lk 53—76. Et keskendun teksti mõistmise probleemidele, arvestab käsitlus üksnes Eesti elanikkonnaga. Eesti Vabaõhumuuseumi missioon on küll olla ka välisturistidele kohalikku maaelu tutvustav visiitkaart, kuid ekspositsiooni turistidele vahendamise küsimused viiksid teema erisuse tõttu käesoleva arutluse liialt laialivalguvaks. Ka Šola 1997; www.Mensch Vt selle kohta näiteks Hooper-Greenhill 1996; Lord 1998. Oma Eesti Vabaõhumuuseumis töötamise aja jooksul on mul õnnestunud tutvuda Läti, Leedu, Ukraina, Venemaa, Poola, Ungari, Slovakkia, Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa, Hollandi, Suurbritannia, Iirimaa, Austria ja Kanada tähtsamate teaduslike vabaõhumuuseumide ja nende töö korraldusega. Ka käesolevas magistritöös on kasutatud materjale erinevate konverentside ettekannetest (vt kirjanduse loetelu). Olen isiklikult liidu personaalliige 1993. a alates ning esinenud konverentsiettekandega 1999. a Saksamaal ja 2001. a Ungaris. Kahjuks ei saanud nimetatud autor käesoleva magistritöö valmimise ajaks oma monograafiat valmis ja seega pole võimalik sellele toetuda. Ei ole avaldatud ka 2003. a Euroopa Vabaõhumuuseumide Liidu 21. konverentsi ettekandeid, kus S. Rentzhog tutvustas lühidalt oma teose ülesehitust. Teosele viidatakse läbi A. Zippeliuse artikli (Zippelius 1991: 29—46). Rootsi Skansenile eelnes maailma esimese vabaõhumuuseumina 1881. a Oslos kuningas Oskar II toetusel loodud muuseum, mis keskendus Norra vana ja omanäolise puitarhitektuuri säilitamisele. Kuid oma laiapõhjalise kommunikatiivse idee poolest peetakse siiski Skansenit selle valdkonna muuseumidele teedrajavaks ja just sellest räägitakse kui maailma esimesest vabaõhumuuseumist (Roede 1991: 69—72). Skansenile järgnesid üsna pea Kopenhaageni (1901) ja Helsingi Seurasaari (1909) vabaõhumuuseum. Skansenis endas on tänaseks kujundatud ka atraktiivne linnaekspositsioon ning muuseum tervikuna on saanud väga armastatud vaba-aja perekondlikuks jalutuskohaks. Eestist oli teiste hulgas kongressil kohal Jakob Hurt oma folkloorikoguga ja pigem oli selle mõte seotud rahvusmuuseumi asutamisega (Indans 1997: 51). J. Linnus viitab: Manninen, I. Eesti vabaõhumuuseum. – Nädal, “päevalehe” piltidega erileht. 1924, 5. mai; Miks vabaõhu museum Tallinna? – “Postimees”, 1925, 14. november. Vt selle kohta Saron 1996. Samal ajal NSV Liidu koosseisu kuulunud Läti vabaõhumuuseum oli asutatud juba iseseisva Läti Vabariigi tingimustes 1924. a. Vaid muuseumi asukoht metsapargis on võtnud võimaluse käsitleda talu koos oma põldudega. Kahjuks tuleb tunnistada, et muuseumide osa on küsitluskavas olnud suhteliselt nõrgalt ette valmistatud ja seega annavad vastused professionaalsele muuseumitöötajale suhteliselt ebausaldusväärset infot. Samas on muud Eestis läbiviidud sotsioloogilised küsitlused (näiteks mahukas ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest (Eesti elavik 2004)) pööranud muuseumidele veelgi vähem tähelepanu. See väide tundub väga küsitav olema, sest tegelikus muuseumitöös on see rühm küll kõige raskemini muuseumisse saadav ja üldises külastuspildis ei torka nende olemasolu üheski muuseumis silma, ka vabaõhumuuseumis mitte. Toetun Ann Vihalemma tarbijagruppide ja pere elutsükli määratlustele (Vihalem 2003: 101—102). Näiteks tallinlaste kultuuritarbimise uuring 1998—1999 näitas, et loomaaias käimist rahakoti paksus ei mõjuta. Loomaaia pilet on aga muuseumide piletist kallim (Aarelaid & Tart 1999: 81). Küsimusele “Millistele vaba aja tegevustele sooviksite senisest enam aega pühendada?” on tähtsuse järjekorras vastatud: teatris, kontsertidel käimine, reisimine, raamatute lugemine, käsitöö ja liikumisharrastused (Järve 1999: 96). Näiteks kasutatakse seda organisatsiooni käitumise uuringuil organisatsioonikultuuri väljaselgitamiseks ja diagnostika tegemiseks (vahendatuna Roots 2002: 15—20).  Rokeach väärtuskäsitlus on mõnevõrra abstraktsem ja laialdasem, jagades väärtused terminaalseteks (rahu maailmas, tugev perekond, õnn, eneseaustus, mugav elu, lunastus, tõeline sõprus, sisemine harmoonia, kaunis maailm jne) ja instrumentaalseteks (ausus, õiglus, puhas keskkond, tehnika areng, jõukus, tervis, võimu omamine jne) (Kalmus & Vihalemm 2004: 31 jj). Need on hästi ühildatavad Maslow’ püramiidiga.  Ankeedis Mina. Maailm. Meedia pingerea tippu jääv väärtus (Kalmus & Vihalemm 2004: 32 jj) Anu Kannikese uuringud näitavad, et talumaju metsade ja põldude vahel on nimetatud kohaks, kust otsida rahvakultuuri. Ka Vabaõhumuuseum kuulub kanooniliste rahvakultuuri ettekujutuste hulka (Kannike 1999: 50—52). Karin Hallas-Murula peab keset ekspositsiooni toimuvate suvaliste vastuvõttude toimumist muuseumidele väga ohtlikuks tendentsiks (Hallas-Murula 2005). Ülalnimetatud eritingimuste olemasolu tõttu saab vabaõhumuuseumides siiski külastajate tellimusi nende tegelike eesmärkide järgi selekteerida. Mikko Lagerspetz ja Rein Raud väidavad, et nõukogude perioodil oli kultuurisfäär riigist sõltumatum kui paljud teised elualad. Näiteks varjatud poliitilist kriitikat oli võimalik esitada eelkõige kultuuri kaudu (Eesti kultuuripoliitika 1995: 20). EVM on toonud üle setu talukompleksi praegusele Vene Föderatsioonile kuuluvast Lõkovo külast ning Peipsi-vene vanausuliste majapidamise praegusest Kallaste linnast. Kahjuks on hooned rahapuudusel muuseumis veel üles ehitamata. Eesti 21. sajandi arengustrateegias on kodu jätkuvust peetud üheks tähtsamaks Eesti miljöö ja infrastruktuuri tagamise aluseks (Raagma 1999: 212—213). Teema autori H. Talvingu uurimus küüditatute varandusloenditest on ilmumas artiklite kogumikus “Suitsutare 4”.DFfžŸŁŽ  ž  … † ½   ē č %4(U(,)>)q/r/†6½6Š6Ż6į6ķ6e8f8†<‡<ŗ<»<Å<Ę<Ē<Ū<Ü<Ż<Ž<ś<ū<ųōėāėųōųŪŃŪĒōųĀ¹ų°ųō«ō«ō§ō«ō«ō«ōĀōĀōųōų›ų›‹€w€h0XmHnHuh0X0JmHnHujh0X0JUmHnHujh0XUmH%sH%hŅ=ø h0X6h0XhmH%sH%h0XOJQJh h0Xhh0XCJmH%sH%h0X56\] h0X5\h0X5CJ(\h0X5CJ,\h0Xh0XmH%sH%.$56789EFefw‰Ÿ¬­øĒČÉŹĖĢŁéW c śśśśśśśśśśśśśśśśņņņņņņśśššė$a$$dha$dhöCžČ$É Ėžžžžc s Ž   … † ‡ ˆ |½7i%"%ē'+Ø-`/2Ń48ō;±<śśųųóīģģčč莎ŽŽŽŽŽŽŽŽŽŽŽŽ $dh¤xa$)¤x)$a$,$a$$a$±<²<³<“<µ<¶<·<ø<¹<ŗ<»<Å<Ę<.=Ž=)>x>Ė>d?Ń??@³@A‰AģA^BõõóóóóóóóńóńėėėėėėäääėėŽŽĘn ĘĄn Ęn  $dh¤xa$ū<ü<ż< ===(=)=*=+=,=-=.=/=0=L=M=N=O=¼=½=¾=Ų=Ł=Ś=Ū=Ü=Ż=Ž=ß=ą=ü=ż=éŁĪĆ“Ć£“˜“ŁŁĪĪxŁĪĆ“Ćg“˜“ŁŁĪĪ jwh0XUmHnHu,jśh0X>*B*UmHnHph’uh0XmHnHuhY¶mHnHu j}h0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHujh0X0JUmHnHu,jh0X>*B*UmHnHph’u ż=ž=’=>> >#>$>%>&>'>(>)>*>+>G>H>I>J>V>W>X>r>s>t>u>v>w>x>y>z>–>—>éŁĪĆ“Ć£“˜“ŁŁĪĪxŁĪĆ“Ćg“˜“ŁŁĪĪ jkh0XUmHnHu,jīh0X>*B*UmHnHph’uh0XmHnHuhY¶mHnHu jqh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHujh0X0JUmHnHu,jōh0X>*B*UmHnHph’u —>˜>™>Ø>©>Ŗ>Ä>Å>Ę>Č>É>Ź>Ė>Ģ>Ķ>é>ź>ė>ģ>A?B?C?]?^?_?a?b?c?d?e?f?‚?ƒ?éŁĪĆ“Ć£“˜“ŁŁĪĪxŁĪĆ“Ćg“˜“ŁŁĪĪ j_h0XUmHnHu,jāh0X>*B*UmHnHph’uh0XmHnHuhY¶mHnHu jeh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHujh0X0JUmHnHu,jčh0X>*B*UmHnHph’u ƒ?„?…?ˆ?‰?®?Æ?°?Ź?Ė?Ģ?Ī?Ļ?Š?Ń?Ņ?Ó?ļ?š?ń?ņ?õ?ö?@@@8@9@:@<@=@>@?@@@A@]@éŁĢĆĢø©ø˜©©ŁĆŁ‚Ć‚kŁĢĆĢø©øZ©©ŁĆŁ‚Ć jSh0XUmHnHu,jÖh0X>*B*UmHnHph’uh0X0JmHnHuhY¶mHnHu jYh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHsH%ujh0X0JUmHnHu,jÜh0X>*B*UmHnHph’u#]@^@_@`@c@d@@‘@’@¬@­@®@°@±@²@³@“@µ@Ń@Ņ@Ó@Ō@į@ā@ć@ż@ž@’@AAAAAA"AōŻĶĄ·Ą¬¬ŒĶ·Ķō·ōjĶō¬¬YĶ·Ķō· jG h0XUmHnHu,jŹh0X>*B*UmHnHph’uhY¶mHnHu jMh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHsH%ujh0X0JUmHnHu,jŠh0X>*B*UmHnHph’uh0X0JmHnHu""A#A$A%AfAgAhA‚AƒA„A†A‡AˆA‰AŠA‹A§AØA©AŖAÉAŹAĖAåAęAēAéAźAėAģAķAīA B BōŻĶōĀ³Ā¢³—³ĶŽĶōŽōwĶjĀ³ĀY³—³ĶŽĶōŽō j; h0XUmHnHuh0X0JmHnHsH%u,j¾ h0X>*B*UmHnHph’uh0XmHnHuhY¶mHnHu jA h0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHujh0X0JUmHnHu,jÄ h0X>*B*UmHnHph’uh0X0JmHnHu! B BB;B*B*UmHnHph’uh0X0JmHnHuh0XmHnHuhY¶mHnHu j5 h0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHsH%ujh0X0JUmHnHu,jø h0X>*B*UmHnHph’u ^BĪB]CÆC0DŽDäD1EˆEŠE‹EŒEEŽEEE‘E’E“E”E•E–E—E˜E™EšE›EœEłłóółłóóńļļļļļļļļļļļļļļļļļļĘn Ęn ķBīBļB:C;C*B*UmHnHph’uh0X0JmHnHuh0XmHnHuhY¶mHnHu j)h0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHsH%ujh0X0JUmHnHu,j¬h0X>*B*UmHnHph’u ĪCĻCŠCDDD)D*D+D-D.D/D0D1D2DNDODPDQDkDlDmD‡DˆD‰D‹DŒDDŽDDD¬D­DéŁĪĆ“Ć£“˜“ŁŁĪĪxŁkĆ“ĆZ“˜“ŁŁĪĪ jh0XUmHnHuh0X0JmHnHsH%u,jšh0X>*B*UmHnHph’uh0XmHnHuhY¶mHnHu jh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHujh0X0JUmHnHu,j h0X>*B*UmHnHph’u ­D®DÆDĮDĀDĆDŻDŽDßDįDāDćDäDåDęDEEEEEEE*E+E,E.E/E0E1E2E3EOEPEéŁĢĮ²Į”²–²ŁŁ‚‚kŁ‚Į²ĮZ²–²ŁŁ‚‚ j h0XUmHnHu,jŽh0X>*B*UmHnHph’uh0X0JmHnHuh0XmHnHuhY¶mHnHu jh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHsH%ujh0X0JUmHnHu,j”h0X>*B*UmHnHph’u PEQEREeEfEgEE‚EƒE…E†E‡EˆE‰E¢EÆE#J$JLL:VTVUV‘]–]ƒh„hj j£jéŁĪĆ“Ć£“˜“Łƒ{w{n{`{W`{L{`{W{h0X6]mH%sH%h0X>*mH%sH%jh0X0JUmH%sH%h0X5mH%sH%h0Xh0XmH%sH%jh0XUmH%sH%h0XmHnHuhY¶mHnHu jh0XUmHnHujh0XUmHnHuh0XmHnHuh0X0JmHnHujh0X0JUmHnHu,jˆh0X>*B*UmHnHph’uœEEžEŸE E”E¢EÆE°E±E„I LĆTÄT$Zž]Ä`"b#bSgdknn~o“sĀv󂿿żżżżūżżńńńńńńńńńńńńńńńźńńdh¤x $dh¤xa$£j¤j¹jŗjxk¤kOqPqQqrr¶r·r“sĀv›ƒąƒį‡ä‡Kˆā”’•’Ø–Æ–Ō˜Ü˜ą˜ę˜ź˜÷˜ū˜™—„ ««'­(­²²żĀžĀ6Å;ÅWŹXŹ{Ī|ĪĻBŁCŁ”Ś¦Ś½įāGćöīöīåī×Ķī×ī×īÉīåī¶ÉīɬɄɄɄɄɄÉī×ī×ī×ī×īšī×ī×īÉ¬É„É“É h0X5\h0X6]mH%sH% h0X6]jh0X0JU$h0X5CJKHOJQJ\^JaJh0Xh0X0JmH%sH%jh0X0JUmH%sH%h0X>*mH%sH%h0XmH%sH%h0X5mH%sH%7ó‚Ė„Ģ„Ź‡Ė‡Ģ‡Ķ‡Ī‡Ļ‡Š‡Ń‡Ņ‡Ó‡Ō‡Õ‡Ö‡×‡Ų‡Ł‡Ś‡Ū‡Ü‡Ż‡Ž‡ß‡ą‡į‡ā‡ć‡õõõóóóóóóóóóóóóóóóóóóóóóóóńń $dh¤xa$ć‡ä‡õ‡KˆLˆMˆNˆ'»¼āćŸ• =¢—„G°H°o°p°Ś²gø<»Ł¼rĘėĪģĪżżżūūūńńńģåååååńńģńńńńńńńńdh¤xdh $dh¤xa$ģĪķĪīĪĻĻ>Ó Ó+ŌÄŌÕ¼×ŅŁ2ŽÜāŻāAćBć&ääåøåģę‰ē%čĆčõõšīźŻŻŲŃźźźźźĻĻĻĻĻĻĻĻĻĻ) & F¤x) & F) & F„Ź„›ž^„Ź`„›ž)¤x)dh $dh¤xa$GćIćJć&ä(ää„äģęķę‰ē‹ēŽēĆčÄč[é]é^é_éöé÷é&ė'ė\ģgī$X!FmocdefhikśūRS.8Ž—’ņāŽāŽņŽņŽāņŽāŽņāņŽņŽāŽ×ŽĻŽĻÅøÅŽĻŽĻ¦Ļ¦Ļ¦Ļœ‘œŽŒŽŒŽ h0X>*h0X6]mH%sH%h0XCJmH%sH%"jh0XCJUmHnHsH%uh0X5\aJmH%sH%h0XaJmH%sH%h0XmH%sH% h0X6]h0Xjh0XCJUmHnHujh0XUmHnHu0Ćč[éö鐟&ė¾ėUģVģWģXģYģZģ[ģ\ģgīhīÓó ų"ū‰ž$Ÿ żżżżżżżżżżżżööņņņņņņččččęę $dh¤xa$)¤x)dš¤xVWXGmnocdfilÅńśūRS.8<żłłėėłłćłłŪÖÖÖÖÖÖÖÖÖŌĻŹ) & F) & F)$a$$dha$ & Fdh$Ęhdh¤xa$)¤x<Na}Ž—“Ģēž’L“ŻŽßąBJ"##4#E#śśśśõšššššīīģģģģģģēććīŽŁŁ) & F) & F)¤x$a$)) & F) & F) & F’>ALN“•ąB##s#|#ƒ(„(õ(ö(n*o*p*‘0a3f3É5Ī5Š56Ø9¼:Õ:B;f;III I=IuIvImJœJ×MåM.P²PĻPäPśPīęÜęĢęīęÅĮ¼Į¼Į²Į²Į²ĮęĮÅĮ¢ĮÅĮę—ę—ę…ę…ęzęĮęĮÅĮę—ę—h0X6]mH%sH%"jh0XCJUmHnHsH%uh0X5\mH%sH%jh0XCJUmHnHujh0X0JU h0X>*h0X h0X6]jh0XUmHnHsH uh0XCJ mH%sH%h0XmH%sH%"jh0XCJUmHnHsH u0E#j#s#|#„#Ą#į#ü#$»%‘)p*‚*S+A,³,ö,Į-!.~.Ž.Ń/śśõššššéåååŚĻĻĻĻĻĻĻŚÄ $ & F dha$ $ & F dha$ $ & Fdha$)¤x) & F¤x) & F) & F) & FŃ/‘0Æ3^5_5É5Ļ5Š566÷7Ø97@FC„GII:I;IsRsO…P…Q……åśKž_žFŸKŸ€””’”¢eÆiÆjÆkÆ°#°$°Ą°Ę°¤±Ŗ±Š±ß±©µųķųķųéųŽųŽųŽųŽųéĪéĪéĪéĪéĪéĒé½é½éøéĒéųéĒéĒéĒé½é½é³§¢é³§é³é›é›é h0X5\ h0X\jh0X0JU\ h0X5 h0X>*jh0X0JU h0X6]jh0XCJUmHnHuh0X6]mH%sH%h0Xh0X5\mH%sH%h0XmH%sH%=4j"qåtQy“„P…Q…~……¬ń‘”—§œ” ¤E¦¦§Č©­p³¬·ŗÖĀ×Ā#Ć$Ćųųųųųųųšīųųųųųųųųųųųųųųųéī & F & Fdhdh¤x©µ®µ×Ā$ĆlÄ‚ÄHÅTÅzÅ{ÅÅŸÅˆĘŠĘ8Č9ČdĢfĢgĢUĶWĶžĶĪkŠlŠŃ Ń ŃŃ[Ņ\ŅóŅõŅöŅ÷ŅŽÓÓSŪwŪxŪaéŒéäģåģźšń™ń£ń„ń¶ńņņ—ņœņŗņĆņvūwūhžrž[ĒłõķõåõłõłõłõłõÕõĒÕõÕõĒõĒõµÕĒõÕõĒÕĒõĒõ°ķõåõ¦õłõłõłõłõłõłõ¦õłõķjh0X0JU h0X6"jh0XCJUmHnHsH ujh0XUmHnHujh0XCJUmHnHuh0X5>*\h0XmH%sH%h0X h0X6]=$Ć,Ä©Ę9Ē†Ē8ČĻČgÉ’É«ŹAĖĪĖdĢUĶžĶžĪ7ĻkŠŃ±Ń[ŅóŅŽÓ)ŌæŌVÕķÕ…Ö×ūōņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņņdh¤x)¤x×®×=ŲĪŲŁ]ŁŚSŪwŪxŪˆßxć&éļcō†ś[ÉW ś wMš!‡&5+żżżżżżżżóģģģģģģģóóóóóģģóóóódh¤x $dh¤xa$ĒŲ>Bw£­®µ%Ņ%Ó%ļ%8(9(),6,--8.=.„1¼1’3›3y5~5—5œ5‘6–6źF:GÄLĻL MMˆNYY“_™_öb÷bŠeüefgkgsixi’mXsZs[s_sitļtżt"u=uTuiuŗuČuóėēßēėóŌėŌėŌėĘėŌėĘė»ėóėóė»ė»ė»ėēė²ė²ėēØē”ēØē”ē”ē”ēė»ė»ėē”ē”ē”ē” h0X6]jh0X0JUh0X>*mH%sH%h0X6]mH%sH%jh0X0JUmH%sH%h0X5\mH%sH%h0X5>*\h0Xh0XmH%sH%h0X5>*\mH%sH%?5+Q1ž3Ø9[AčFéFźFėFģFüF:G;GKŁł#,ļųµæ{…ČŅāė”®<F•—LłõīõłõīõłõéõłõłõäõŁŃŁŃĘŃŁŃ½“ŃŁŃŁŃŁŃõŃŁŃŁŃłõīõ“ŃĘŃŁŃĘŃłõłõłõłõłõłõłõłõéõh0X5mH%sH%h0X\mH%sH%h0X6]mH%sH%h0XmH%sH%h0X5\mH%sH% h0X\ h0XH* h0X6]h0X h0X5\GH4›wŒzLæ>#ļµ{Čā”<LćK ƒ Ą u!§" #$õõõõõõõīõõīīīīīīīīīīīīīīīõõdh¤x $dh¤xa$LWćģK V ƒ Ž Ą Ģ u!„!"-"§"²"ć"÷" ##$)$Ą$Ė$%%P%[%°%Ä%=&M&ń&’&9';'Ļ'Ų't(€(Ō(ß(W)c)^*h*++½+Ź+,,O,Y,¢,¤,8-C--«->.L.¹.ŗ.Ž.ß.ą.łõłõłõłõłõłõłõīõćŪŅŪćŪćŪłõīõćŪĒŪłõłõĀõłõłõłõłõłõłõłõīõłõĀõłõłõłõŗõÆŗjūh0XUjh0XU h0XH*h0X6]mH%sH%h0X6mH%sH%h0XmH%sH%h0X5\mH%sH% h0X6]h0X h0X5\D$Ą$P%=&ń&Ļ't(Ō(W)^*+½+O,8-->./°/0Ā1Q2 3§3!445L6Ļ6õīõīīīīīīīīīīīīīīīīīīīīīīīīdh¤x $dh¤xa$ą.ö.÷.//c/d/ˆ/‰/Š/ /”/°/»/0§0Ā1Ģ1Q2[2 330333§3ø3!4*44§4Ū4ä45*5¶5ø5L6Y6Ļ6Ü6:7F7‰7”788Į8Ė8ž8 9Ś9ę9L:Z:O;[;’; ;š<°<0=D=½=É=>>o>p>q>Ģ>Ķ>śņīēīņīÜņśņīēīēīēīēīēīÕīēīēīēīÕīēīŠīēīēīēīēīēīēīēīēīŽēīēīēīÕīēīņī²ņśņj”h0XUh0XmH%sH%h0X5\mH%sH% h0XH* h0X6]jĪh0XU h0X5\h0Xjh0XU h0X0JFĻ6:7‰78Į8ž8Ś9L:O;’;š<½=Ü>¶?Ō@ĀA9BBCõCöC8ESEŽE«FGŗHųųųųųųųīųųųųųųųųųųä߯ßßßß$a$ $dh¤xa$ $dh¤xa$dh¤xĶ>Ü>ę>I?J?~??€?¦?§?¶?Å?1@2@@‚@ƒ@Ä@Å@Ō@Ż@EAFA‚AƒA„A²A³AĀAŹA’ABBBB*B+B9BCBkBlBÕBÖB×B2C3CBCLCõCöC÷CųC8E9ESETEUEŽEE«F¬FüõüķüāķÜķüõüķüŃķÜķüõüķüĘķÜķüõüķü»ķÜķüõüķü°ķÜķüõü؞ü؞üžü؞؞jh0X0JUh0XmH%sH%jųh0XUjIh0XUjh0XUj›h0XU h0X0JjŠh0XUjh0XU h0X5\h0X<¬F­FGžGŗH»HIIIšJńJ“K”K,L-LŚLŪL÷LųLuMvMŠMŃMüNOaObO>P?PžPŸP\Q]QERFRėRģR‡TˆT‰T’T¦TćTäT»U¼UćVäVÜWŻWĮXĀXZY[YĖYĢYȑȒȿȞȒČÉÉÉÉÉÉ ÉųšęšęŽęŚšęšęšĢšĢšĢšęšęšĮšęšęšęšĢšęšęšęŚšĮšęšęšęšęšęšęšęæšęš»³»³»³»³»jh–vUh–vUh0X6]mH%sH%jh0X0JUmH%sH%h0Xh0XmHsHjh0X0JUh0XmH%sH%h0XmH sH DŗHIšJ“K,LŚL÷LuMŠMaO>PžP\QERėR‡TćT»UćVÜWĮXZYĖY‘ȿȞČÉÉÉżųųųųųųųųųóųųųųųųųųųųųųųńńńńdh$a$ Dokumendis “EVM-i ekspositsiooniline programm 1998—2003” sõnastatud interpretatsiooni põhimõtete kokkuvõte on publitseeritud Lang 2000a: 28—30. Eesti kultuuri muutumist “muuseumikultuuriks” peab ohuks ka arengustrateegia Säästev Eesti 21 (www.SE21).PAGE PAGE 12SÕNUMVASTUVÕTJASAATJA KEEL AKTIIVNETÄHENDUS-KUJUNDAJAEDASTAJATEMEESKONDMUUSEUM Intellektuaalsed, esteetilised ja eneseaktualiseerimise vajadused Sotsiaalse tunnustuse vajadused Armastus- ja ühtekuuluvusvajadused Turvalisusvajadused Füsioloogilised põhivajadusedMassikultuurRahvakultuurÉÉÉÉ É ÉÉÉÉ!É"É#É$É*É+É6É7É>É?É@ÉAÉNÉOÉPÉQÉRÉSÉTÉżżżżżōīżōīżżżżżżżżżżżżżżżżż„h]„h„ų’„&`#$ É ÉÉÉÉÉÉÉÉÉ É!É#É$É*É+É6É7É>ÉAÉNÉQÉRÉWÉÉ—É«É·ÉĄÉĮÉÉÉŹÉĖÉĢÉĶÉŅÉŹ ŹKŹLŹrŹsŹ™ŹšŹ¾ŹæŹģŹķŹśŹūŹĖ Ė ĖõļõļėõļõąõļėÜŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌėŌh0XmH%sH%h–vhõ%*0JmHnHuh0X h0X0Jjh0X0JU4TÉUÉVÉWÉXÉYÉZÉqÉÉŽÉ—É”É«É¬É·ÉĄÉĮÉÉÉŹÉĖÉĢÉĶÉĪÉĻÉŠÉŃÉŅÉÓÉŌÉÕÉżżżżżżżżżūżżżūżżżżżżżżżżżżżżżÕÉģÉŹ ŹKŹLŹrŹsŹ™ŹšŹ¾ŹæŹģŹķŹśŹūŹĖ Ė Ė Ėżżżżżżżżżżżżżżżżżżó $dh¤xa$7 0&P 1h/R °‚. °ĘA!°"°# $ %°°Å°Å Ä}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170591}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170591}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170592}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170592}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170593}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170593}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170594}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170594}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170595}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170595}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170596}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170596}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170597}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170597}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170598}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170598}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170599}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170599}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170600}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170600}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170601}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170601}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170602}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170602}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170603}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170603}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170604}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170604}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170605}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170605}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170606}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170606}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170607}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170607}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170608}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170608}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170609}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170609}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170610}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170610}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170611}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© _Toc104170611¹DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© WWW.GlücklerąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© *http://www.glückler/ĮDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© WWW.RobertshawąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© .http://www.robertshaw/’DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© "http://www.arhitektuurimuuseum.eeąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© Fhttp://www.arhitektuurimuuseum.ee/ÓDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© http://www.saarpoll.eeąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© 0http://www.saarpoll.ee/ÓDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© http://www.saarpoll.eeąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© 0http://www.saarpoll.ee/éDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© \http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html#methodenąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© ¦http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html methodenDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© 'http://www.xs4all.nl/~rwa/contents.htmąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© Nhttp://www.xs4all.nl/~rwa/contents.htm}DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© Bhttp://www.heritage-interpretation.org.uk/journals/j2c-shell.htmląÉźyłŗĪŒ‚ŖK© „http://www.heritage-interpretation.org.uk/journals/j2c-shell.html1DŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© /http://www.voicenet.com/~frstprsn/past/pip.htmąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© ^http://www.voicenet.com/~frstprsn/past/pip.htmÆDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© http://tpu.eeąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© http://tpu.ee/éDŠÉźyłŗĪŒ‚ŖK© \http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html#methodenąÉźyłŗĪŒ‚ŖK© ¦http://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html methoden†-œJ@ń’J NormaallaadCJ_HaJmH sH tH d@d Pealkiri 1$¤š¤<@&&5CJ KH OJQJ\^JaJ mH%sH%f@f Pealkiri 2$ & F¤š¤<@& 56CJOJQJ\]^JaJ`@` Pealkiri 3$ & F¤š¤<@&5CJOJQJ\^JaJT@T Pealkiri 4$ & F¤š¤<@&5CJ\aJV@V Pealkiri 5 & F¤š¤<@&56CJ\]aJP@P Pealkiri 6 & F¤š¤<@&5CJ\aJB@B Pealkiri 7 & F¤š¤<@&H@H Pealkiri 8 & F¤š¤<@&6]V @V Pealkiri 9 & F¤š¤<@&CJOJQJ^JaJ6A@ņ’”6 Lõigu vaikefontVió’³V  Normaaltabel :V ö4Ö4Ö laö *kō’Į*Loendita $@$SK 1,@,SK 2 „š^„š,,SK 3 „ą^„ą,,SK 4 „Š^„Š,,SK 5 „Ą^„Ą,,SK 6 „°^„°,,SK 7 „ ^„ ,,SK 8 „^„,,SK 9 „€^„€6U@¢6 Hüperlink >*B*ph’<B@’< Kehatekst$a$mH%sH%0@¢0 PäisĘ9r 6)@¢±6 Leheküljenumber2>@Ā2 Tiitel$a$CJD@ŅD Allmärkuse tekstCJaJ<&@¢į< Allmärkuse viideH*@ @ Register 1„š„’^„š`„’@ @ Register 2 „ą„’^„ą`„’@ @ Register 3!„Š„’^„Š`„’@@ Register 4"„Ą„’^„Ą`„’@@ Register 5#„°„’^„°`„’@@ Register 6$„ „’^„ `„’@@ Register 7%„„’^„`„’@@ Register 8&„€„’^„€`„’@@ Register 9'„p„’^„p`„’>!ņ> Registri pealkiri(FP@’F Kehatekst 2)$dha$mH%sH%LV@¢”L Külastatud hüperlink >*B* ph€€2 @²2 Jalus+Ę9r HQ@ĀH Kehatekst 3,5CJ\aJmH%sH%DTMƒ_Ohi¶i”‰ ¢'¤©ż¹WĮ{ÅBŠƒõn!fuf€˜’˜i¦#§äįvš8"NöWæ¹×Q B]˜µ§Äś6ä  Ś k H Ø fOõ‘ķÅķęĖdÕgÓÖ+-/13jˆ¦ØŖ¬®å(Ov›É×å×Q’’’’&’’’’'’’’’#’’’’m’’’’n’’’’o’’’’4’’’’0’’’’7’’’’(’’’’F’’’’E’’’’O’’’’}’’’’’’’’z’’’’…’’’’r’’’’’’’’Ž’’’’’’’’’’’’‘’’’’é’’’’č’’’’+-/13jˆ¦ØŖ¬®å(Ov›É×åč ’’×QŌ’’’’$56789EFefw‰Ÿ¬­øĒČÉŹĖĢŁéWcsŽ…†‡ˆ| ½ 7i%ē#Ø%`'*Ń,0ō3±4²4³4“4µ4¶4·4ø4¹4ŗ4»4Å4Ę4.5Ž5)6x6Ė6d7Ń7?8³89‰9ģ9^:Ī:];Æ;0<Ž<ä<1=ˆ=Š=‹=Œ==Ž===‘=’=“=”=•=–=—=˜=™=š=›=œ==ž=Ÿ= =”=¢=Æ=°=±=„ADĆKÄK$QžTÄW"Y#YS^dbee~f“jĀmvóyĖ{Ģ{Ź~Ė~Ģ~Ķ~Ī~Ļ~Š~Ń~Ņ~Ó~Ō~Õ~Ö~×~Ų~Ł~Ś~Ū~Ü~Ż~Ž~ß~ą~į~ā~ć~ä~õ~KLMN'„»‡¼‡ā‡ć‡ŸŒ ”=™—œG§H§o§p§Ś©gÆ<²Ł³r½ėÅģÅķÅīÅĘĘ>Ź Ź+ĖÄĖĢ¼ĪŅŠ2ÕÜŁŻŁAŚBŚ&ŪŪÜøÜģŻ‰Ž%ßĆß[ąöąį&ā¾āUćVćWćXćYćZć[ć\ćgåhåÓź ļ"ņ‰õ$üŸVWXG m n o   cdfilÅńśūRS.8<Na}Ž—“Ģēž’L“ŻŽßąBJ4Ejs|„Ąįü»‘ p!‚!S"A#³#ö#Į$!%~%Ž%Ń&‘'Æ*^,_,É,Ļ,Š,--÷.Ø077F:„>@@:@;@<@=@v@w@lAmAœAAŃE.GJ©M–QUōX1\–^—^™^š^œ^ž^ ^”^£^¤^¦^õ^ö^4a"håkQp“x{P|Q|~||¬„ńˆ”Ž§“˜ ›E¦žČ ¤pŖ¬®±Ö·×·#ø$ø,¹©»9¼†¼8½Ļ½g¾’¾«æAĄĪĄdĮUĀžĀžĆ7ÄkÅʱĘ[ĒóĒŽČ)ÉæÉVŹķŹ…ĖĢ®Ģ=ĶĪĶĪ]ĪĻSŠwŠxŠˆŌxŲ&Žäcé†ļ[öÉłüWžś wMš‡5 Q&ž(Ø.[6č;é;ź;ė;ģ;ü;:<;<<<w?kClCˆC‰CkEGfHšH²I=K„N-O'PyP&QHQ0RĪRŖS&T!UQU›UVoVüVwW¦WÉZ€^’biiÜk nYqņrƒu yLl„µ‡OŠ„—¦—¹—ŗ—ż˜ļščœéœHIJUŝȝ7žAžBž˜ž™ž" # $ ^ a h | „ ą į ā ””f”g”¤I§³«ó®(±‘³p·‚ŗƒŗ„ŗ…ŗ†ŗ‡ŗˆŗ‰ŗŠŗ‹ŗŒŗŗŽŗŗŗ‘ŗ’ŗ“ŗ”ŗ•ŗ–ŗ—ŗ˜ŗ™ŗ£ŗ¤ŗT¾óĄŚĘŹ¬ĶßĻŚŅ÷ÕrŁFÜUß‚ąÜä0éĀéÄéĘéŚéź=ź›źČźQėRėąėŻģĖķŪīŽļhš§šūšLń¾ńfó0ō õEõ™õbö«ö`÷Ē÷GųČųxłćłVśÅśŗūŸüžżr’mh0H4›wŒz L æ > # ļ µ{Čā”<LćKƒĄu§ ĄP=ńĻtŌW^ ½ O!8"">#$°$%Ā&Q' (§(!))*L+Ļ+:,‰,-Į-ž-Ś.L/O0’0š1½2Ü3¶4Ō5Ā697B8õ8ö88:S:Ž:«;<ŗ=>š?“@,AŚA÷AuBŠBaD>EžE\FEGėG‡IćI»JćKÜLĮMZNĖN]OÉOŹOĢOĶOĻOŠOŅOÓOÕOÖOßOąOįOķOīOļOšOöO÷OPP P P PPPPPPPP P!P"P#P$P%P&P=PYPZPcPmPwPxPƒPŒPP•P–P—P˜P™PšP›PœPPžPŸP P”PøPŌPÕPQQ>Q?QeQfQŠQ‹QøQ¹QĘQĒQŌQÕQŲQ˜0€€8€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€0€€0€€˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜,0€é˜0€é˜)0€é˜)0€é˜)0€é˜)0€é˜)0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é˜0€é0€€0€€0€€0€€0€€0€€0€€˜0€¹40€€˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»4˜0€»40€€˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€€˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=˜0€¢=0€€0€€0€€0€€0€€˜0€u˜0€u˜0€u˜0€u˜0€u˜0€u 0€u˜0€<ˆ˜0€<ˆ˜0€<ˆ˜0€<ˆ˜0€<ˆ˜0€<ˆ˜0€<ˆ 0€u˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§˜0€Č§ 0€u˜)0€nʘ)0€nʘ )0€nʘ )0€nʘ )0€nʘ )0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ)0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nʘ0€nĘ0€€0€€0€€˜)0€”˜)0€”˜0€”˜0€”˜)0€”˜)0€”0€”˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜)0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜ )0ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜ )0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜ 0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜)0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ ˜0€ļ 0€”˜)0€ķA˜)0€ķA˜)0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA˜0€ķA0€”˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|˜0€Ń|0€”˜0€Wø˜)0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø˜0€Wø0€€0€€0€€0€€˜0€|<˜0€|<˜0€|<˜0€|<˜0€|<0€|<˜0€ģC˜0€ģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0 óģC˜ 0 óģC˜ 0 óģC˜ 0 óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0óģC˜ 0slC˜ 0slC˜ 0slC˜ 0slC˜ 0slC˜ 0slC˜ 0slC˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€0€€˜0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€˜)0€€0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€00Ó˜@0€€Iˆ00ؐ@0€€Iˆ00ؐ@0€€Iˆ00ؐ@0€€Iˆ00ØIČ00ąIČ00€IČ00€@0€€˜@0€€IČ00¤Iˆ00Xؘ0€€Iˆ0Ž0€€Iˆ0Ž0€€Iˆ0Ž0€€Iˆ0Ž0€€Iˆ0 Ž0€€Iˆ0 Ž0€€Iˆ0Ž0€€Iˆ0Ž0€€Iˆ0Ž0€€Ų˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€Iˆ0Ž˜0€€˜0€€˜0€€Iˆ0Ž˜0€€˜0€€Iˆ0ą˜0€€Iˆ0 Ž0€€Iˆ0"Ž0€€Iˆ0 Ž0€€Iˆ0&Ž0€€Iˆ0  Ž0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€Iˆ0 ą0€€Iˆ0"ą˜0€€Iˆ0$ą˜0€€Iˆ0&Ž0€€Iˆ0(Ž˜0€€Iˆ08Ž0€€Iˆ08Ž0€€Iˆ0¤˜€€ØDłw %%%%%(ū<ż=—>ƒ?]@"A BķBĪC­DPE£jGć’śP©µĒČuæÄRöŗLą.Ķ>¬F É Ė­²³“µ¶·øŗ»¼½æĆĒĖĶŠÓÖŁŪŻßįāēc ±<^BœEó‚ć‡ģĪĆč<E#Ń/lJ4j$Ć×5+=VÜvB©ƒÅÕhūH$Ļ6ŗHÉTÉÕÉ Ė®°±¹¾ĄĮĀÄÅĘČÉŹĢĪĻŃŅŌÕ×ŲŚÜŽąćęčé ĖÆĘ4Ū4Ü4ü45)5+5,5.5N5½5Ł5Ū5Ü5Ž5ž56$6&6'6)6I6W6s6u6v6x6˜6©6Å6Č6É6Ė6ė6B7^7a7b7d7„7Æ7Ė7Ī7Ļ7Ń7ń7898<8=8?8_8‘8­8°8±8³8Ó8ā8ž8999$9g9ƒ9†9‡9‰9©9Ź9ę9é9ź9ģ9 :<:X:[:\:^:~:¬:Č:Ė:Ģ:Ī:ī:;;W;Z;[;];};;©;¬;­;Æ;Ļ;<*<-<.<0<P<l<ˆ<‹<Œ<Ž<®<Ā<Ž<į<ā<ä<==+=.=/=1=Q=f=‚=…=†=ˆ=™k¼k½kq}–}—}īźėAė¹#ß#ö#c$‰$ $3p3Ģ3I44¦415‚5Ä5E6ƒ6²6’67*7k7Ö728×Qt’X”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•ĢX”’%t’•Ą•Ģ•ŒX’ŒX’ŒX’„X’„X’„X’„X’„X’„X’„X’€X’„ !(!•!“’•€š8šēź@ń’’’€€€÷šŽ%š~éš%š( š ššH¢ š# # š €Š#ššššNB š$ S šDæŃ’šššNB š% S šDæŃ’šššH¢ š& # š €Š&ššššH¢ š' # š €Š'ššššV2 š( # š € Š("ń怚šš š62 š) "ń怚ššP š* 3 šGpĖŌ”’"ń怚ššP š+ 3 šĖŌ”Ī’"ń怚ššJĀ š, # š H²'I3"ń怚šš6 š- "ń怚šš6b š. "ń怚šš6 š/ "ń怚ššhā š0 S š€Š0GĻø’’H˜: "ń怚 šššJ š1 # š ĖŸo’"ń怚 ššJ š2 # š ĖŸo’"ń怚šš6" š3 "ń怚ššh¢ š4 S š€Š4GœĶ’’H6` "ń怚ššš6 š5 "ń怚šš6b š6 "ń怚 ššZŅ š7 S š€ Š7Gą¦Hų4 ššš š6Ā š8 "ń怚ššD" š9  šH"ń怚ššDb š:  šGH"ń怚šš6R š; "ń怚ššJb š< # š G HŲ"ń怚 ššH¢ šE # š € ŠEššš šH¢ šF # š € ŠFššš šNB šG S šDæŃ’šššNB šH S šDæŃ’šššNB šI@ S šDæŃ’šššNB šJ@ S šDæŃ’šššNB šKĄ S šDæŃ’š!ššNB šL€ S šDæŃ’š ššN2 šO 3 š€ŠOæš(ššš62 šP  šæš'ššH¢ šm # š €Šmš&šššH¢ šn # š €Šnš%šššH¢ šo # š €Šoš$šššHB šp C šDæ’š#ššHB šq C šDæ’š"ššV2 šr # š €Šr"ń怚0ššš62 šs "ń怚/ššP št 3 šGpĖŌ”’"ń怚DššV šu C šG*?ĖŌ”Ī’"ń怚@ššJĀ šv # š H²'I3"ń怚8šš6 šw "ń怚7šš6b šx "ń怚9šš6 šy "ń怚>ššhā šz S š€ŠzGĻø’’H˜: "ń怚=šššJ š{ # š ĖŸo’"ń怚<ššJ š| # š ĖŸo’"ń怚Aššh2 š}Ą S š€Š}GFX¬HĮ3Iė"ń怚EšššP2 š~@ 3 šG~O’Hœā’I6'"ń怚6šš6" š "ń怚4ššP2 š€ 3 šGW™Hr˜ø’Iž "ń怚5ššh¢ š S š€ŠGœĶ’’H6` "ń怚Cššš6 š‚ "ń怚1šš6b šƒ "ń怚;šš62 š„ "ń怚?ššhŅ š… S š€Š…Gś’’HH{ "ń怚2ššš6Ā š† "ń怚3ššD" š‡  šH"ń怚Bšš6’ šˆ "ń怚.ššH¢ š # š €Šš)šššH¢ šŽ # š €ŠŽš*šššH¢ š # š €Šš+šššH¢ š # š €Šš,šššH¢ š‘ # š €Š‘š-šššNB š° S šDæŃ’š:ššNB š±@ S šDæŃ’šUššNB š² S šDæŃ’šTššNB š³€ S šDæŃ’šKššNB š“ S šDæŃ’šSššNB šµ@ S šDæŃ’šRššNB š¶ S šDæŃ’šNššNB š·€ S šDæŃ’šJššNB šø S šDæŃ’šQššHB š¹€ C šDæ’šIššHB šŗ C šDæ’šHššHB š»@ C šDæ’šPššHB š¼Ą C šDæ’šOššHB š½€ C šDæ’šGššHB š¾ C šDæ’šFššHB šæ@ C šDæ’šMššHB šĄĄ C šDæ’šLšš6" šĮ  šæšWšš6" šĀ  šæšVššNB šĆ€ S šDæŃ’šZššNB šÄ S šDæŃ’š|ššNB šÅ S šDæŃ’š{ššNB šĘ@ S šDæŃ’šzššHB šĒ€ C šDæ’šYššHB šČ C šDæ’šXššHB šÉ@ C šDæ’šyššHB šŹĄ C šDæ’šxššNB šĢ€ S šDæĪ’šbššTB šĶ c š$DæĪ×’šaššTB šĪ@ c š$DæĪ×’šwššTB šĻĄ c š$DæĪ×’švšš( šŠ šušš( šŃ šcšš( šŅ šmšš( šÓ štšš( šŌ šsšš( šÕ š`šš( šÖ šršš( š× šqšš( šŲ špšš( šŁ šošš( šŚ šnšš( šŪ šdšš( šÜ šišš( šŻ šjšš( šŽ š^šš( šß škšš( šą šlšš( šį š_šš( šā šešš( šć šfšš( šä šgšš( šå šhšš( šę š]šš~ šč ³ šB€ŠčGKuHļIŪgJ0*K ZL0*MĄvNd¹ š\ššš~ šé ³ šB€ŠéGŃ’’HDŹIóš’’J0*KĄł’’L0*MųN$  š[šššB šS šæĖ’ ?šoš`š0š7šzš…š čšéGŚHŚIŚ&Ū'ŪŪ‚ŪƒŪģŻ‰ŽŠŽ‹ŽŒŽŽĆß[ą\ą]ą^ąöą&ādfgij’LM“”É,Ź,Ė,Ģ,Ķ,@@—^š^œ^ž^”^8½dĮeĮfĮUĀVĀžĀ’ĀĆĆĆkÅĘ Ę Ę Ę Ę[ĒóĒōĒõĒöĒŽČČéœźœėœģœķœīœJKLMNOPQRSŝʝ$ % & ^ _ a b c d e f h i j k l m n o p q r s t u v w x y z | } ~  €  ‚ ×Q)HÜ#Št(L’’’ō 0t5laˆ1t7PŲøŒt8Ģµč…t3  X t-ČXt,ˆ8Xt.h<ˆģt<Ģģč¼t6P=øYt1ųŲč øt0˜ŲŲ ųt/8Hųt:„, Ht+¼lŲ <t2°żœģt9 żt4{lk<t*hxģt;œČ 0t#L’’’Ł8¬t'Ō˜t&$ ģt%°t$8ptEŠŒ htFčäštGŒ ¼tIdč¼tJd č tHŒ   tLŒ x\,tKdxč,tqHĢtp$ @ toĢTŌptn@ THptmT$ ptPō »č+ tO atŲ 84tŽ$ —č³tpœ1t¼“PÆt‘stˆ˜lTtsHÜ#ŠtrL’’’ō 0t‚laˆ1t…Ōwš+t†Ģµč…t  X t€čhØ t~˜Xx twČXtvˆ8Xtxh<ˆģt°,č·tƒP=øYt{ųŲč øtz˜ŲŲ ųty8Hųt„„1T™tu¼lŲ <t|°żœģt‡ żt{lk<tthxģt}Čxxčt¾œ<Åt½HœÅtŗ¼Œ Åt¹¼Åt·œ%œÅt³¼%¼ÅtĄHėœtæœė<t¶œė¤ėt¼ė¼#t»¼ėŒ #tøœėœ‹tµąėœėt“¼ė¼‹t²¼ėÄėt±“ė¼ėtĀl3šOtĮ@ 3ÄOtČxzčtĒØ zxtĆxxt逐Ōųt脐Ų ųtęÄZxtŽÄĀtįÄxĀtÕx,ĀtĶxZHŽtĢŲ ZxŽtŃxŲ,ŒtŪąŲ”ŒtāØ Œ\@tć\$Ųtä\Œ@tå,$ąŲtÜŒÄ@tŻxŒ,@tß\ŲŒtą$ÄŲtŅąŒ”@tŚŲÄŒtŁ\Œ@tŲÄŒx@t×,Œą@tÖ,ŲąŒtŌx$,ŲtÓÄŲxŒtŠÄ$xŲtĻŲ ¢x¾tĪx¢H¾tŹØ ¢xVtÉx¢čVtĘ¢x¢tÅx¢ø¢tÄx¢xöt’’!_Toc104170591_Toc104170592_Toc104170593_Hlt104170619_Hlt105172630_Hlt104170612 _Toc95477425_Toc104170594_Toc104170595_Toc104170596_Toc104170597_Toc104170598_Toc104170599_Toc104170600_Toc104170601_Toc104170602_Toc104170603_Toc104170604_Toc104170605_Toc104170606_Toc104170607_Toc104170608_Hlt100312243_Hlt100312244_Hlt100764189_Toc104170609_Toc104170610_Toc104170611_Hlt100512945 _Hlt99380010_Hlt102046629_Hlt102046630_Hlt102046641Łé»45=[=¢=¢=ä~õ~¼‡H§īÅo mAQ|×·ģ;ü;lCŹ„Ź„‡¦—™ŗĘé'ėc$É6É6É6ŲQ@@@ @@@@@@@ @čVĆ45=\=®=®=ó~Jį‡n§ĘUŽ ›A}|"øś;9<†CĖ„Ė„‡ø—¢ŗŁé(ė$Ź6Ź6Ź6ŲQ’’Ł²ŒN¼Ś²Ō.»Ū²T-ܲ¼ŲŻ²-Ž²(¼ß²Œć¼ą²Ģć¼į² ä¼ā²Lä¼ć²Œä¼ä²Ģä¼å² å¼ę²Lå¼ē²Ģå¼č²Lę¼é²Ģę¼ź²Lē¼ė²Ģē¼ģ²Lč¼M!M!Q!Ó(Ó(×(Ū(÷+÷+ū+]ffC<w<Œ<;=@>lBĒNŲQ    P!W!W!Ö(Ś(į(į(ś+,,dkkJ<~<“<B=G>sBÉNŲQ C*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€metricconverter€=*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags €PlaceType€=*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags €PlaceName€8 *€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€City€9*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€place€ †‚€1881. a€1924. a€1993. a€1999. a€2001. a€2003. a4 €ProductID Łčéö÷   #$48;<IJVW]cqs}‚…†ž«¬®Æ“µÄĘÉŹŅÓÖ׌Ūąįäåģīńņłśż+,/5@BHIQRUV\]`adeqsvw}‚Œ‘ž £¤¬­°±“µ¼½ĘĒŹĖÖŲŪÜēéļōüž!$%12?@KMPQ_`cdns|}ƒˆ‹Œ—˜¦§­³æĄŃŅÕÖęēźėīļōõ#$&'./349:<=@AGHKLNOTU_ahjuz‚ƒ™ ”£¤§Ø®Æ²³ĆÅŠŃŌÕŚßčéģķõöłś  +/569:HILM]^hilm}~„—™š£„©Ŗ°±“µ¹ŗ½¾ĮĀŹĖĪĻ×čīšōõūż !%')*-.<=SX`aghqrxy|}‹•œ ”Æ°½ĀĒČŅÖŪÜģķšś '(3478ABLMQW\adeopst‚‡Œ™š§Ø«¬“¹¾æĀĆŹĖĶĪÖŲŻŽįāåęńņųü  %&)*;=?@CDTaquxy†‡“” ”­®³“·ø¾æĀĆĘĒŌŁęķōõżž       " # & ' - 5 9 : D F J K R Z ^ _ n o y |  € … †   ž Ÿ ¢ £ ¦ § ­ ® ³ “ ¹ ¼ æ Ą Ė Ģ Ī Ļ Ņ Ó į ā ļ ń ż ž          , - < > A B E F P Q T Z ] ^ n r y ~  ‚ … † Œ   ‘ ” ¢ „ ¦ © Ŗ ­ ® ¼ ½ æ Ą Ä Å Č É ä å č é š ń ó ō ’       + , 0 6 9 : H I T U X Y ] ^ a b k l s t { |  € † ‡ Š ‹ ” • ˜ ™ £ „ Ŗ « ² ³ · » ¾ æ Ė Ģ Ō Õ Ų Ł į ę ī ļ ų ł ū ü      # $ - . @ H M N U W \ b e f n o { |  € „ ˆ  Ž › œ   ” ¤ Ŗ ± ² ¶ » Į Ä Ę Ē Š Ń Õ Ö į ā å ę ų ł ’  !*+57;<?@FGJKXY\]lt{|ƒ„ˆ‰–—š›¬­·¹ĮĀÅĘÉŹĶĪŌÕŲāģķłśüż  !"*+<=IN\]jnqr€ƒ„‡ˆ”™„¦©Ŗ³ø»¼ČŹĪĻŲŁßąźģńņö÷śū%.02378;<?@IJTU[`cdghxy{|†ˆ‰“”™šž£¤®ÆĮĘÓŌ×Ųäåēčšńłśž’  $%4589@AOTdepqyz|}‰ŠŽ•–š›¤„©Ŗ­®ø¹ČŹÖŪęźīšóō÷ųž’  !"&'+,/078ABEFMNQRbclmstwxƒ…ˆ‰’¢¬­·øĄÅČÉĻŠŅÓÖ×ćčńņõö #$78?@CDLMPQUV\]`ademnqryzˆ‰™š ”¤„Æ°³“»¼ĄĮÄÅÕÖŁŚģķųł’ ()/389;<BGJKNOXY[\gimnuvyz‚ƒ†‡—˜Ÿ£¤§Øµ¶¹ŗ½ÅĻŠ×ŲŪÜßąķīńņõž !)*67?@CDIN[\efklty~‚ƒ’“–—œ ”¬­µ¶ĀĆÉĪŃŅŲŁįāåęźėšńōõżž  $/478DQTUabfhjknoqruv{‡ˆ‹Œ‘”•™šžØ¬²³ŗ»ÄÅĶĪÖ׌Ūąįäåšńōõ#%()/079FGTU]^abqvyz†ˆ‘’—˜›œ·ø¼¾ĀÄĒČĪĻŅŲäåčéōõųł!"'(+,469:@EOPSTabjkno~ƒ†‡”˜›œ£¤Ø©¶ø¼½ĄĮĖĢŅÓÖׯŽįāņ÷śū!#&'/7=>STWX_`ijmnz{}~Ž“—œ£„Ø©Æ°³“ĄĮĆÄŅŌŲŁßąćäéźķīōõųłżž *+0145@AFHKLTUW¢£±²+,1278@BJKNOYZfkrsuv|}‰ŠŽ•–™š”©²³¶·ŗ»ČŹŌŁęēķīõöųł(*./23=>ABJ (),1=BNO[\dilmyzƒ„‡ˆ‘œ«²“ø½ĪĻŅ=?BCēīłśżž      & ' / 4 < V Z \ ^ _ h j o p s  … † Œ — ¢ ##(#5#6#9#:#F#G#T#U#`#b#d#l#t#v#~#ƒ#‡#ˆ###œ##¦#¬#Æ#°#“#µ#¹#ŗ#Ē#Č#Ė#Ģ#Ų#Ż#å#ę#ź#ė#ķ#ļ#ņ#ó#$$$Ø%“%µ%ŗ%æ%É%Ī%Ł%Ž%ē%ģ%ó%ō%ł%ś%& &&&'&(&,&-&/&7&<&=&A&B&H&M&[&\&e&f&m&o&x&`'c'd'm'n'r's'v'w'{'€'‰'Š''''£'§'Ø'®'Æ'²'³'ø'½'Å'Ę'É'K)L)O)P)* *******-*B*E*F*P*U*^*_*e*f*h*i*x*z**‚*†*‡***“*˜*µ*¶*¹*ŗ*Ā*É*Ö*Ū*Ž*ß*č*é*ļ*ń*õ*ś*ż*ž*+++ +&+,+9+:+D+E+H+I+V+W+b+c+g+m+o+p++€+Š+‹+–+—+›+ +¦+§+Ŗ+«+®+Æ+“+ŗ+Ā+Ė+Ī+Ļ+Ó+Ō+×+Ų+ć+ä+ī+ļ+õ+, ,,),+,/,3,6,;,?,@,D,E,H,M,[,\,_,`,k,l,w,x,{,},†,‡,‹,Œ,,,“,”,¢,£,°,ŗ,½,¾,Ā,Ć,É,Ź,Ī,Ō,ß,č,ń,õ,-- -- -!-+-,-2-8-C-D-F-G-V-W-]-^-b-c-o-p-v-{-„-…-‰-Š--Ž-›- -¦-§-³-¾-Ä-Ų-ē-č-ń-ņ-ų-ł-ü-ž-........(.).-.8.;.<.A.F.L.M.W.X.d.f.j.k.o.p.x.y.†.æ.Ī.ļ.ó.ō./////// /$/%/*/+/1/0104050>0?0E0F0H0P0S0T0W0X0a0b0j0k0q0r0{0}0‚0„0‰0Š000•0–00”0¤0„0­0®0ŗ0»0¾0æ0Į0Ā0Õ0Ś0Ž0ć0ę0ē0ź0ó0ž0’0111 1 1 11111"1#1.1/1;1<1@1A1G1L1T1U1[1\1`1a1f1g1k1l1o1p1~1Œ1”1•1›1œ1Ÿ1 1£1¤1Ŗ1«1®1Æ1³1·1ŗ1»1Ć1Ä1Ķ1Ó1Ž1ć1ē1ģ1ļ1š1’1222222#2.2/22232D2E2O2P2V2X2Z2[2^2_2e2f2p2q2u2v2~22„2…2ˆ2‰2‘2’2š2›2£2¤2Ø2Ŗ2¬2®2±2²2¹2¾2Ī2Ļ2Ņ2Ó2Õ2Ś2ć2č2ń2ņ2ų2ł23 333"3#3&3'3/30393:3<3=3E3G3L3Q3W3^3g3h3r3t3€3…33–3š3›3ž3Ÿ3£3¤3¦3§3«3¬3²3ō3ł3ż3444444444#4(48494>4?4F4H4K4L4S4U4Y4Z4•4–4™4š4¢4Ø4Ŗ4«4Æ4¢=®=±=µ=¶=¹=šAóAōABBBB#B$B2B3B8BæBĘBČBĢBĶBÓB×BÜBäBźBDDDDD D!D-D.D6D>DFDGDIDcDjD‘D˜D(E1EüEF$F+FōJKK K KKK$K%K+K,K4K5KAKBKJKKKYKZK]K^KfKgKkKlKtKuKzK{K‹KŒK—K˜KœKK”K¢K©KŖK°K±K³K“K·KøKĮKÄKŠKŃKßKąKšKĻPŌPÕPŁPŚPćPäPéPźPłPśPQQ Q QQQQQ"Q$Q+Q,Q1Q‘T–T W)W*W2W3WCWEYGYHYMYNYYYZYfYhYnYoYwYČYŃYÓYÕYÖYŚYŪYąYįYźYėYņYóY Z ZZZZZ"Z#Z'Z(Z4Z5Z@ZBZHZIZOZÕfŁfŪfßfąfźfėföf÷fłfśfżfžfggggg|i‚i¦iŖi«i¶ij j²j“jµj½j¾jČjåjõjöjkkkkkkkkkk$k%k2k3k8k:kFkGkSkĖlĻlŠlŽlīlölūlžl’lmm(m)m4m5m8m>mDmEmMm^mmmrm}m~m‰mŠmm•mmžm”m¦m°møm¾mĀmĢmĶmŁm€n‚nƒnŽnn™nšn¢n£n§nØnÆn°n¶n·nĆnÄnĘnĒnĻnünoooooooo+o,o4o6o9o:o@oAoMoNoWoXoaoboeofoooporoso}o~o†o‡oŒoŽo–o—o™ošo£o¤o¬o­oµo¶oĮoĆoĘoĒoÉołoüożopppppopvpwp{p|p‡pœpžpŸp§pØp¬p­p°p±pŗp»pæpĄpÉpŹpĶpĪpÓpŌpåpępļpšpöp÷pqqq qqqqqqq(q)q.q/q8q9qFqGqIqJqWqXqjqlqpqqqyqžq„q§qÆq°qæqĄqĖqĢqĪqĻqŌqÕqŚqŪqåqęqīqļqņqóqūqüqrrr rrrrr rYrarbrhrirsrÕrārćrųr sssss2s3s~@~G~H~M~N~Q~į~ė~ģ~ó~õ~CKNVW^ół—…œ…†ˆ†‰‰‰&‰M‰X‰Y‰\‰]‰b‰i‰l‰m‰t‰y‰|‰}‰€‰‰†‰‡‰Š‰‹‰’‰¶‰Ā‰ų‰Š“ŠŸŠŅ‹Ü‹ŠŒ“ŒŸŒ©ŒT[Š¹ĘŌÜź÷‰‘µ½-’3’4’;’J’U’ó“ü“=›L›Ä©Ź©Č«Ī«j®r®s®u®v®{®|®ˆ®‰®®®”®•®œ®®¢®æ®Ė®Ģ®Ö®€ÆˆÆ'°1°^°d°wµµ„¶’¶™¶§¶ŗŗ6¼;¼næyæoĄ}Ą~Ą‰ĄŠĄ“ĄŅĮÜĮŻĮćĮäĮģĮīÅżÅžÅĘčŠóŠ”ѦŃ|ŅŅSī[īQļ[ļ¼ńĢń•÷™÷š÷„÷†ų‘ų7;<AEJKO # & * SYZ\]`ĮÉźņĆĶĪĻŠŁŚįŠ”qu³ Ę Ē É Ź Ų Ł ä ū !!!!!!!!#!$!/!0!8!:!>!?!C!T)X)a*f*‹3‘3’3–3'51525;5<5B5C5M5N5U5V5\5]5d5e5i5é8÷8œ;§;Ø;³;“;»;ū;<,>1>¢CØC©C±C»EĆEDINI–MœMUUĆUÖU„W«WXXXXX%X²\ø\ŗ\Ą\³^¹^a a#a'accåcécĒfĶfągēgčgķgīgņgógūgüg’ghhhhh h"h*h+h8hĘhÓhŌhŻhŽhęhēhõhūhiiiiii$i–iØiBnJnŠpįpāpģpķpõpöpžpżqr4r?r0s;sss|sŁxßx×yįyāyäyåyóyōyžyzzzzF{O{Q{T{U{e{f{o{!(‘–”£؁«Ɓ……f‡k‡Žˆäˆ‰‰[‰j‰¶‘½‘8’?’č’ģ’ķ’ļ’M”U”\”a”h”m”ƕɕŹ•Ņ•F–K–˜˜$˜,˜T˜_˜`˜p˜q˜˜{š‡š‚œŒœ_ŸdŸiŸsŸ²Ÿ½ŸØ Ø ØØØØ©¬®¬³­½­¾­Ć­Å­Ģ­Ķ­Ļ­ū® Æń°ö°²² ²%²_·o·¶¹Ē¹IŗTŗ@»K»”»œ»”ŠŠžŠ§ŠØŠŖŠ«Š“ŠŲŲŲŲ­ŁµŁ¬Ū²Ū*å0å1å9å]ęeę™ę£ęēē—ēœē£ē«ēŗēĆēcékéĘņÉņŹņĪņĻņŁņhóró³ó»ó/ō7ō«ł·ł}žƒž…ž‡žˆž‹žÄ’Ź’Ė’Ō’Õ’ą’ĒŃ°ø© · ¹ ¼ ½ Å ū  ¬ ® Æ ø ¹ Ä Ö Ż Ž å ę ń ^jĒĻ‰‘4?@I“½¾æĄÅŠÄÉŹĢĶŲ&-.45=>GHNOUV`aijvw‚ƒ‡‰Ž”HRSYZb8#=#6%@%B%E%F%P%Q%S%T%W%‘+–+€44Ü5į5ā5å5ę5ė5<6D6F6M6N6P6Q6Y6[6]6^6a6ģ;ņ;ó;ś;ü;<Š@Ö@$F/F0F4FyO~OyS…S†S‰ST’T“TšTœT«T¬T²TŠZÓZŌZŁZŻZäZåZéZźZķZīZōZõZüZ [[Ķ[Ņ[ż[\f\k\n\s\^ ^^^^^^'^s^x^Ī^Ś^Ü^į^d_l_’bcccc"c#c0c1c4c5c9cDcNcPcTcUc\c]cacbchc„d®d}e„eˆeŒeØe°e»fæf‘hœhøhæhi*ioisiļiōiõiżi"j.j/j=jTj[j\jijljpjŗjĄjĮjČj kkk%k`klk~kŠkk™kļkōkõkżk ll-l4l5l>lWljlol{l|l†lØn°n±n¹nŗnĖnxsƒs„s†s‡sss›sœs¤s¦sÆs°søs%v1v2v@vXv_v`vmvŅyŲyŁyąyāyīyļyży+z.z0z5z6z:znzyz—{”{¢{¬{Å{Ķ{ń{ł{|| |&|{||‚|ˆ|>}C}Q}\}]}a}c}q}!~(~)~3~5~=~>~J~N~Q~R~\~]~e~„~Ø~©~“~µ~ø~¹~æ~Ą~É~Ź~Ļ~Ō~ą~į~č~•€œ€€ €”€«€¦©pƒuƒvƒ|ƒX„[„ńӄ ……………… …$…%…(…)…1…2…9…F…W…a…g…ž†‡Ɉш>ŠFŠƌ¼Œ!)x‘‡‘¦‘®‘½‘ő©’®’f“m“į“ꓦ—©—Ŗ—°—±—ø—ŗ—½—ŸŸŸŸ^ŸcŸżŸ     f„n„o„v„4¬:¬?¬J¬’¬­°"°$°/°&¼6¼8¼A¼B¼K¼L¼M¼O¼V¼W¼i¼j¼r¼t¼w¼x¼z¼{¼‚¼„¼Š¼‹¼™¼ؼ±¼²¼»¼¼¼Ą¼Č¼Ņ¼Ó¼Ż¼Ž¼ę¼ē¼ļ¼š¼ś¼ū¼½½ ½ ½½½½½#½$½)½*½,½-½7½8½>½?½J½L½O½P½R½q½}½~½•½–½Ÿ½”½„½¦½­½®½¹½ŗ½ɽŹ½Ż½ž½¾¾ ¾ ¾¾T¾_¾`¾f¾h¾j¾k¾v¾w¾¾€¾¾æææ&æ'æ*æ+æ4æ5æGæIæNæOæUæyæ}æ~æŽææ’æ“æ”æ¢æ¤æ„æ¶æŅæŁæŚæąæįæńæņæśæ›ĄžĄŸĄ§Ą©Ą­Ą®Ą»Ą¼ĄĀĄĆĄĒĄČĄĢĄ”Į„Į¦Į¬Į­ĮøĮ¹Į½Į¾ĮĘĮĒĮĶĮĪĮŁĮŚĮÜĮŻĮåĮęĮčĮźĮīĮšĮńĮóĮĀĀ Ā ĀĀĀĀĀĀĀĀĀ,Ā-Ā5Ā7Ā9Ā:Ā?Ā@ĀDĀEĀIĀJĀUĀĘĘĘĘĘ$Ę˜Ę¤Ę¦ĘŖĘ«Ę­Ę®ĘøĘ¹Ę½Ę¾ĘĄĘĮĘĶĘĪĘ×ĘŚĘąĘįĘćĘüĘĒĒĒĒĒĒĒĒĒĒ+ĒļĒłĒūĒČČ Č ČČČČČ%Č&Č+Č,Č.Č/Č4Č5Č<Č=ČFČGČNČTÉXÉZÉaÉbÉtÉuÉ~ÉɇɈɊɋɔɕɟɠÉØɩɭɮɳɵɷÉøÉĮÉĀÉÄÉÅÉĶÉĪÉŌÉÕÉŻÉŽÉųɳɏŹ ŹŹ(Ź)Ź.Ź/Ź1ŹūŹĖĖ Ė Ė ĖĖĖĖĖĖ Ė!Ė+Ė,Ė4Ė5Ė;Ė<ĖDĖFĖMĖNĖSĖ¬Ė“ĖµĖ¾ĖæĖÉĖŹĖÕĖÖĖąĖįĖķĖīĖšĖńĖüĖżĖĢ ĢĢĢĢĢ#Ģ$Ģ.Ģ/Ģ<Ģ=ĢCĢDĢJĢŠĢÖĢŲĢąĢįĢćĢ ĶĶĶĶĶ"Ķ#Ķ'Ķ(Ķ0Ķ1Ķ8Ķ9ĶFĶGĶYĶZĶeĶgĶpĶqĶwĶxĶ{Ķ|ĶĶ‚Ķ…Ķ†ĶŠĶ‹Ķ“Ķ”ĶŸĶ Ķ©Ķ¬Ķ®ĶÆĶŗĶõĶżĶžĶĪĪĪĪĪĪ,Ī-Ī6Ī7Ī<Ī>Ī@ĪAĪHĪJĪMĪNĪWĪŠĪ”Ī–ĪžĪŸĪ©Ī”ĻšĻœĻŸĻ Ļ„Ļ¦Ļ«Ļ¬Ļ°Ļ±Ļ¹ĻŗĻæĻĄĻÉĻŹĻŌĻÕĻŻĻßĻāĻćĻåĻęĻńĻņĻłĻśĻ’ĻŠŠŠ ŠŠŠŠŠŠŠ Š+Š,Š1Š2Š;Š<ŠIŠģŃŅŅŅŅŅŅŅŅ%Ņ'Ņ)Ņ*Ņ3Ņ4Ņ;Ņ<Ņ>Ņ?ŅCŅDŅOŅ\ŅfŅgŅiŅjŅrŅ†Ņ‘Ņ“Ņ”Ņ¢Ņ¦Ņ§Ņ®ŅÆŅøŅ¹Ņ½Ņ¾ŅĀŅĆŅÓŅŚŅāŅćŅźŅģŅīŅļŅ÷ŅųŅżŅžŅÓÓÓÓ,Ó-Ó2Ó3Ó<Ó=ÓDÓEÓRÓSÓ_Ó×ÓßÓąÓģÓķÓöÓ÷ÓżÓžÓŌŌŌŌŌŌŌKŌMŌNŌ^Ō_ŌjŌkŌmŌnŌqŌrŌ„Ō…ŌŽŌŌ•Ō–ŌœŌŌ¢Ō£Ō­Ō®Ō²ŌéŌłŌūŌžŌ’Ō Õ ÕÕÕÕ#Õ2Õ4Õ:Õ;ÕCÕDÕNÕOÕVÕWÕ^Õ_ÕoÕpÕxÕzÕƒÕ„Õ‰ÕŠÕ‘Õ’Õ–Õ Õ­Õ®Õ³Õ“ÕæÕĄÕĢÕĶÕÕÕÖÕŪÕÜÕŽÕßÕåÕęÕōÕ÷Õ’ÕÖÖ×× ×-×.×0פ׫׬×ø×¹×Ā×Ć×Č×É×Ō×Õ×Ųף×ę×ēך×ń×ŲŲ Ų ŲŲŲŲŲ$Ų%Ų0Ų1Ų<Ų=ŲGŲIŲPŲQŲ[Ų\ŲfŲgŲiŲjŲqŲrŲ|Ų~Ų‚ŲƒŲ…Ų†ŲŲŽŲ–Ų—ŲŸŲ Ų§ŲØŲŖŲ«Ų“ŲµŲĄŲĮŲČŲÉŲĪŲĻŲ×ŲŲŲēŲéŲšŲńŲśŲūŲŁŁŁŁŁŁŁŁ"Ł#Ł,Ł-Ł7Ł8ŁEŁFŁOŁPŁXŁYŁfŁgŁpŁrŁyŁzŁŁ¬ŁæŁĄŁĆŁÄŁĶŁĪŁŲŁŁŁŽŁŖŪµŪ·Ū¾ŪæŪĢŪĶŪŅŪÓŪŚŪŪŪćŪäŪńŪņŪūŪżŪÜÜÜÜÜÜ'Ü(Ü*Ü+Ü.Ü/Ü6Ü7Ü<Ü=ÜDÜFÜPÜQÜSÜ{Ż„Ż…ŻŻŻ‘Ż’Ż›ŻœŻ”Ż¢Ż¦ŻŪąąąįąšąńąįįįYābāŒā•ā–āžā ā¢ā£ā·āøā½āųāć ććććććä ä äääääää)äĶäÓä)å-å.å0å1å2å4å=å>åFåGåOåPåQåSå[å\åbåcåjålåqåråtå‚å‹åŒå–å—åŸå å¤å„å©åŖå­å®å·åēåöå÷å ę ęęę"ę(ę,ę-ę1ę2ę5ę6ę?ę@ęLęMęRęTęZę[ębęcęfęĮēÉēŹēĖēĶēÕēÖēßēįēéēźēųēłēčččččččččč&č'č2č3č8č9č=č>čBčCčHč0é3é4é8é9éCéĘéĻéŠéŁéŚéßéąéļé‰ģ—ģEķIķJķWķXķcķdķmķqķvķwķķ€ķķ”ķžķÖķŚķģķķķšķōķŪīąīčīķīŽļ‘ļ™ļœļ”ļ­ļ±ļ¹ļĄļŹļĖļŌļÕļÜļŻļēļčļüļš šš%š*š2š4š?š@šNšOšTšhšošwš~š™šŸš§š²šŗšÅšŹšךūšń ńńLńQńYń^ń¾ńÄńĢńŅń×ńßńäńšńńńōńõńņ ņņ!ņ1ņ5ņEņFņQņRņZņ_ņkņlņoņpņņƒņņņ—ņ˜ņ ņ”ņ¤ņØņµņ¶ņ¹ņŗņĒņÉņŻņŽņäņéņōņõņóóóó$ó&ó3ó4ó7ó?óIóJóUófómóuó|óĻóŻóēóīó÷óōō ōōōō’ō“ōžō õõõõEõJõMõQõTõYõ_õcõhõkõlõtõuõxõyõõ‚õ‡õˆõ˜õ™õžõŸõ„õ³õ¹õööö ööööööö!ö6ö8ö9ö;ö@öBöGöHöPöQöZö\ö`öv÷y÷¹÷æ÷Ē÷Ī÷Ö÷Ż÷ā÷ė÷š÷ž÷’÷ųųųųųųų#ų'ų3ų9ųGųTų\ųių{ų†ų„ł¬ł±ł“łµł¼łĄłŹłūłžł’ł ś śśśśśśś%ś&ś(śVś^śfśnś·ś½śÅśĖśÓśŁśŽśķśņś÷śū ūūūūū#ū+ū,ū0ū1ū4ū5ū=ūGūMūOūXūkūqūrūtūŗūĄūČūĪūüü ü-ü.ü9ü:üCüGüLüMüUüVücüjütüŸü§üÆü·ü¼üæüÅüČüÉüĪüŠüÖü×üåüęüóüōüųüłüüüżüż żżżżżż ż(ż)ż1ż2ż5ż6ż;ż?żBżCżHżIżLżMżSżTż]ż®żµż¶żĮżžżž žžžžžžž$ž&ž)ž1ž4ž:žBžDžGžHžLžPžSžTžXžYž\ž]žcžgžsžtžxž|ž‡žˆžŠž‹ž’ž“ž•ž–ž™žšž”ž„ž²ž¾žČžĢžĻžŠžŪžßžēžčžģžķžšžńžłž’ ’ ’’'’-’.’0’hnv|Œ›œŖ«°¶ĮĀĢŌäéłż"'3478GKWX_`hilp}~‚‘„¦¬±¼½ČĖÜŻģīūü’•Żįāčźėī÷łśż#$,-68<>@AFŽŸ’¢¤„Ø­$&56=?DEJOVlsuz‚„Œ˜ ¬±·¹ĮĆĖŅÜŻęēīļłś   / 7 < D F Q R ` a f z € ˆ Ž L Q Y ^  “ ”  ž ¤ æ Ē Ļ × é ī    " # - > F N V £ ° æ Ē Ł ß ą ė ģ ö 8 B C R S V \ k l o p z  ‚ ƒ ‘ ’ š › ¤ « Æ ° æ É Ó Ų Ż ˆŒŽ‘”•£¤§Ø®Æ“µø¹ĖŠÓŌßąćäż  #+034LM]^ijmsyz„…‰Š•›¢Ø³Žįāėģüż#*9>IJUVYaijmr}~ƒ„Ž”žæÅ<AINSVW\`cdijotwxz{€„…‹˜¢¦©Ŗµ¹ĮĀĘĒŹĖÓŻćåī Z`bcetu}~‡õöłż %.12<²øĄĒĻÖ()3<@žķó[p§­µ»ÅĖĻŌÕąćļš÷ WZ\ablmt  PUVZ[\]bdegnouwxy|~ƒ„ŠŅÖׯ߹ćģīļņ   !"+-1356;=HIMNOP[#)06\cdos{|„…Ž”•—˜ž¤Ŗ±½W]ekņū      % + 0 1 5 8 D E L P S T Z ^ d e p ‡ Ž ’ – ˜   ” Ø ! ! !!!!O!T!\!a!f!i!j!n!o!r!s!y!|!~!!„!…!’!™!Ÿ!Å!Ģ!Ķ!Ų!Ü!ä!å!ķ!ī!ö!÷!ż!ž!""""""&"" "”"„"­"°"±"µ"ŗ"Į"Ā"Ę"Ē"Ė"Ģ"Ņ"Ł"Ü"Ż"č"é"ķ"ń"ō"õ"ü"ż"###C#G#­#²# $$W$\$½$Ā$Ä$Å$Ē$Ņ$Ó$Ž$ß$č$Ļ&Ō&Ö&×&Ł&ē&č&ģ&ķ&ó&))6)<)@)G)L)Q)R)Y)Z)a)b)e)f)p)q)x)y))ƒ)‰)Š)•)*%*-*6*;*C*D*N*S*c*f*i*j*m*n*s*t*x*y*|*}*„*…*ˆ*‰*•*–*¦*­*³*Ł*ą*į*ģ*š*ų*ł*++ + ++++++!+'+.+:+:,@,H,N,P,S,p,v,w,,Į-Ę-Ī-Ó-".#.Ś.ą.č.ī.L/T/\/d/i/q/u/|/}/Š/Œ//‘/™/š/Ÿ/§/±/²/»/¼/Ć/Ä/Ī/Ļ/ć/ź/ó/0 0000&0'05060;0O0V0^0e0…0Š0Õ0å0„1Ŗ1Ą1Å12 2r2‡2½2É2Ģ2Ō2Ł2ß2ą2ē2ė2ī2ļ2ž2Ü3ę3é3ļ3ų3’3444444 4&4(424¶4Ä4Ē4Ń4Ł4Ü4Ż4ā4ę4é4ź4ī4ń4÷4ų4’455555"5#5*5Ō5Ü5ß5ć5ė5ļ5š5ō5ž5666666#6$6.6/6>6’6+7,78797B7O7T7U7[7\7c7ö8÷8ų8ś8ū89H:R::“:”:™:š:Ŗ:‡=ŗ=»=¼=Ć=Ä=Ī=>|?š?ņ?ū?ü?@@@„@‘@“@”@•@œ@@ @,A.A/A1AŚAÜA÷AłAuBvBwB{B|B„BŠBŃBŅBŁBŚBßBDD/D2DaDcDfDgDlDmDsD>E@EFEGEJEKETEžEŸE E§EØE³E/F0F\FEGFGGGNGOGZGķGōGõGHHH‡I‰I¦I§IćIåIčIéIņIóIūI»J¼J½JĀJĆJŠJćKåKźKėKõKöKųKÜLŽLĮMĆMČMÉMĖMĶMZN[N\NaNbNhNĖNĶN×NŲNŽNßNńNOOO"O#O-O.O7O]O^O_OdOeOmOŹOŹOĢOĢOĶOĶOĻOŠOŅOÓOÕOÖOŽOįOģOļOšOšOöOöO÷O÷OPPPP P P P P P PPPPPPPPPPPPPPP P P!P!P"P"P#P#PYPYPZPZPwPwPxPxPŒPŒPPP•P•P–P–P—P—P˜P˜P™P™PšPšP›P›PœPœPPPžPžPŌPŌPÕPÕPQQQQ>Q>Q?Q?QeQeQfQfQŠQŠQ‹Q‹QøQøQ¹Q¹QĘQĘQĒQĒQŌQŌQÕQŲQ#$49DŸ«­·øĘĢŲŁčéVcrs„ˆ{ | ¼ ½ 67hi$%),AH™œÜ ł X!\!¼!Ć!U#d#¬#Æ#ų&^'Ę'É'Ņ)Õ)Ä*Ö*Æ+¹+},†,- -…-‰-ł-ü-k.o.ļ.[/P0S0ē0ź0«1®122Ļ2Ņ2G3‘3’3ņ3»4Ä4¢=®=±=¤A„ADDĀKÄK#Q$QTžTĆWÄW!Y#YR^S^cbdbee}f~f’j“jĮmĀmvvņyóyŹ{Ģ{É~ä~ō~õ~JN&„'„ŗ‡¼‡į‡ć‡žŒŸŒ ” ”<™=™–œ—œF§H§n§p§Ł©Ś©fÆgÆ;²<²Ų³Ł³q½r½źÅīÅĘĘ=Ź>ŹŸŹ Ź*Ė+ĖĆĖÄĖĢĢ»Ī¼ĪŃŠŅŠ1Õ2ÕŪŁīŁ@Ś\ćfåhåŅźÓźļ ļ!ņ"ņˆõ‰õ#ü$üžŸUXF G l o Ž  blÄÅšńłūQS-.78;<MN`a|}Ž–—³“ĖĢęēżAK’ŅÜąABIJ 34DEijrs{|¤„æĄąįūüŗ» ‘ o!p!!‚!R"S"@#A#²#³#õ#ö#Ą$Į$ %!%}%~%%Ž%Š&Ń&'‘'®*Æ*],n,Č,Š,--ö.÷.§0Ø06777E:F:ƒ>„>@1@9@=@u@w@kAmA›AAŠEŃE-G.GJJØM©M•Q–QUUóXōX0\1\•^¦^ō^ö^3a4a!h"häkåkPpQp’x“x{{O|Q|}||«„¬„šˆńˆ“Ž”Ž¦“§“˜˜ › ›DE„ž¦žĒ Č ¤¤oŖpŖ«®¬®±±Õ·×·"ø$ø+¹,¹Ø»l¼…¼±¼7½ æŖæšĮTĀ…ĀżĀCĘ°ĘęĘZĒŪĶĪ%Ī\ĪmĪĻSŠvŠxŠ‡ŌˆŌwŲxŲ%Ž&ŽŒääbécé…ļ†ļZö[öȳɳüüVžWžłś  vwLM™š†‡4 5 P&Q&(ž(§.Ø.Z6[6ē;ģ;ū;ü;9<<<v?w?jClC‡C‰CjEkEGGeHfHļHšH±I²I " # ī ļ “µz{ĒČįā ”;<KLāćJK‚ƒæĄtu¦§ æĄOP<=šńĪĻstÓŌVW]^  ¼ ½ N!O!7"8"œ""=#>#$$Æ$°$œ%%Į&Ā&P'Q' ( (¦(§( )!)œ))**K+L+Ī+Ļ+9,:,ˆ,‰,--Ą-Į-ż-ž-Ł.Ś.K/L/N0O0‘0’0™1š1¼2½2Ū3Ü3µ4¶4Ó5Ō5Į6Ā68797A8B8ō8ö8ų87:U:::Ŗ;­;œ<Ÿ<¹=¼=>>ļ?ņ?’@•@+A.AŁAÜAöAłAtBwBĻBŅB`DcD=E@EE E[F^FDGGGźGķG†I‰IāIåIŗJ½JāKåKŪLŽLĄMĆMYN\NŹNĶN\O_OČOŹOŹOĢOĢOĶOĶOĻOŠOŅOÓOÕOÖOļOšOõO÷OPP PPPZPbPcPlPmPvPxP‚PƒP‹PP”PÕPQQ=QBQdQvQ‰QšQ·Q¹QÅQĒQÓQŲQ333333333333333333333333333q'r'5,5½5Ü56'6W6v6©6É6B7b7Æ7Ļ78=8‘8±8ā89g9‡9Ź9ź9<:\:¬:Ģ:;;[;;­;<.<l<Œ<Ā<ā<=/=f=†=)W)W¦§ˆ‘Zeö÷żžŸ W\½$Ē$Ļ&Ł&#.$.Å1Ę1’6+7õ8ö8ö88:S:ŗ=ŗ=>Ą>“@“@‹A÷AuBuBŠBŠBžEžEF\FEGEGWI˜I I»J»JZNZN]O]OŹOŹOĢOĢOĶOĶOĻOŠOŅOÓOÕOÖOļOšOšOõOöOöO÷O÷OPPPPP P P P P P P PPPPPPPPPPPPPPPP P P!P!P"P"P#P#P&PXPYPYPZPZPvPwPwPxPxP‹PŒPŒPPP”P•P•P–P–P—P—P˜P˜P™P™PšPšP›P›PœPœPPPžPžP”PÓPŌPŌPÕPÕPQQQQQ=Q>Q>Q?Q?QdQeQeQfQfQ‰QŠQŠQ‹Q‹Q·QøQøQ¹Q¹QÅQĘQĘQĒQĒQÓQŌQŌQŲQö8ŹOŹOĢOĢOĶOĶOĻOŠOŅOÓOÕOÖOļOšOŲQE1 fP É’’’’’’’’’É3Õ¼"’’’’’’’’’^~ķŽ—Ā=’’’’’’’’’ūOT!ZŅņ’’’’’’’’’ ˜,؆ˆ’’’’’’’’’•e×0% ’ ÓT—4¤ŲĄĶ’’’’’’’’’xC‡8Ųp9’’’’’’’’’škDVĶŒž’’’’’’’’’9=NąSN’’’’’’’’’S‘NŽ10Õ’’’’’’’’’kT Qüé2”’’’’’’’’’šPoX0č m’’’’’’’’’oU`büÄw’’’’’’’’’Š Duģ9.’’’’’’’’’h „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(oh „Ų „˜žĘŲ ^„Ų `„˜žOJQJo(oh „Ø „˜žĘØ ^„Ø `„˜žOJQJo(§šh „x„˜žĘx^„x`„˜žOJQJo(·šh „H„˜žĘH^„H`„˜žOJQJo(oh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(§šh „č„˜žĘč^„č`„˜žOJQJo(·šh „ø„˜žĘø^„ø`„˜žOJQJo(oh „ˆ„˜žĘˆ^„ˆ`„˜žOJQJo(§š„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜žo(.€„ „˜žĘ ^„ `„˜ž.‚„p„L’Ęp^„p`„L’.€„@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž.€„„˜žĘ^„`„˜ž.‚„ą„L’Ęą^„ą`„L’.€„°„˜žĘ°^„°`„˜ž.€„€„˜žĘ€^„€`„˜ž.‚„P„L’ĘP^„P`„L’.h„8„˜žĘ8^„8`„˜žOJQJo(‡hˆH·šh„„˜žĘ^„`„˜žOJQJ^Jo(‡hˆHoh„Ų „˜žĘŲ ^„Ų `„˜žOJQJo(‡hˆH§šh„Ø „˜žĘØ ^„Ø `„˜žOJQJo(‡hˆH·šh„x„˜žĘx^„x`„˜žOJQJ^Jo(‡hˆHoh„H„˜žĘH^„H`„˜žOJQJo(‡hˆH§šh„„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(‡hˆH·šh„č„˜žĘč^„č`„˜žOJQJ^Jo(‡hˆHoh„ø„˜žĘø^„ø`„˜žOJQJo(‡hˆH§š„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜žo()h„ „˜žĘ ^„ `„˜žOJQJo(‡hˆH·š„$ „˜žĘ$ ^„$ `„˜žo(.€ „@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž‡hˆH.€ „„˜žĘ^„`„˜ž‡hˆH.‚ „ą„L’Ęą^„ą`„L’‡hˆH.€ „°„˜žĘ°^„°`„˜ž‡hˆH.€ „€„˜žĘ€^„€`„˜ž‡hˆH.‚ „P„L’ĘP^„P`„L’‡hˆH.h „ „˜žĘ ^„ `„˜žOJQJo(oh „p„˜žĘp^„p`„˜žOJQJo(oh „@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜žOJQJo(§šh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(·šh „ą„˜žĘą^„ą`„˜žOJQJo(oh „°„˜žĘ°^„°`„˜žOJQJo(§šh „€„˜žĘ€^„€`„˜žOJQJo(·šh „P„˜žĘP^„P`„˜žOJQJo(oh „ „˜žĘ ^„ `„˜žOJQJo(§š„°„PžĘ°^„°`„Pž„@„ĄżĘ@^„@`„Ąż.„Š„0żĘŠ^„Š`„0ż..„`„ üĘ`^„``„ ü... „š„üĘš^„š`„ü .... „€„€ūĘ€^„€`„€ū ..... „„šśĘ^„`„šś...... „ „`śĘ ^„ `„`ś....... „0„ŠłĘ0^„0`„Šł........„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜žo()€„ „˜žĘ ^„ `„˜ž.‚„p„L’Ęp^„p`„L’.€„@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž.€„„˜žĘ^„`„˜ž.‚„ą„L’Ęą^„ą`„L’.€„°„˜žĘ°^„°`„˜ž.€„€„˜žĘ€^„€`„˜ž.‚„P„L’ĘP^„P`„L’.h „ „˜žĘ ^„ `„˜žOJQJo(oh „p„˜žĘp^„p`„˜žOJQJo(oh „@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜žOJQJo(§šh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(·šh „ą„˜žĘą^„ą`„˜žOJQJo(oh „°„˜žĘ°^„°`„˜žOJQJo(§šh „€„˜žĘ€^„€`„˜žOJQJo(·šh „P„˜žĘP^„P`„˜žOJQJo(oh „ „˜žĘ ^„ `„˜žOJQJo(§šh „ō „˜žĘō ^„ō `„˜žOJQJo(oh „Ä„˜žĘÄ^„Ä`„˜žOJQJo(oh „”„˜žĘ”^„”`„˜žOJQJo(§šh „d„˜žĘd^„d`„˜žOJQJo(·šh „4„˜žĘ4^„4`„˜žOJQJo(oh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(§šh „Ō„˜žĘŌ^„Ō`„˜žOJQJo(·šh „¤„˜žĘ¤^„¤`„˜žOJQJo(oh „t"„˜žĘt"^„t"`„˜žOJQJo(§š„h„˜žĘh^„h`„˜ž.„„PžĘ^„`„Pž..„Č„žĘ ^„Č`„ž1.7..„Ą„xżĘĄ^„Ą`„xż.... „ø„čüĘø^„ø`„čü ..... „° „XüĘ° ^„° `„Xü ...... „Ø „ČūĘØ ^„Ø `„Čū....... „ „8ūĘ ^„ `„8ū........ „ą„`śĘą^„ą`„`ś.........h „ō „˜žĘō ^„ō `„˜žOJQJo(oh „Ä„˜žĘÄ^„Ä`„˜žOJQJo(oh „”„˜žĘ”^„”`„˜žOJQJo(§šh „d„˜žĘd^„d`„˜žOJQJo(·šh „4„˜žĘ4^„4`„˜žOJQJo(oh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(§šh „Ō„˜žĘŌ^„Ō`„˜žOJQJo(·šh „¤„˜žĘ¤^„¤`„˜žOJQJo(oh „t"„˜žĘt"^„t"`„˜žOJQJo(§š„8„˜žĘ8^„8`„˜žo(.h „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(o‚„Ų „L’ĘŲ ^„Ų `„L’.€„Ø „˜žĘØ ^„Ø `„˜ž.€„x„˜žĘx^„x`„˜ž.‚„H„L’ĘH^„H`„L’.€„„˜žĘ^„`„˜ž.€„č„˜žĘč^„č`„˜ž.‚„ø„L’Ęø^„ø`„L’.„8„˜žĘ8^„8`„˜žo(.h „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(o„Œ „˜žĘŒ ^„Œ `„˜žo()h „Ø „˜žĘØ ^„Ø `„˜žOJQJo(o€„x„˜žĘx^„x`„˜ž.‚„H„L’ĘH^„H`„L’.€„„˜žĘ^„`„˜ž.€„č„˜žĘč^„č`„˜ž.‚„ø„L’Ęø^„ø`„L’.h „8„˜žĘ8^„8`„˜žOJQJo(·šh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(oh „Ų „˜žĘŲ ^„Ų `„˜žOJQJo(§šh „Ø „˜žĘØ ^„Ø `„˜žOJQJo(·šh „x„˜žĘx^„x`„˜žOJQJo(oh „H„˜žĘH^„H`„˜žOJQJo(§šh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(·šh „č„˜žĘč^„č`„˜žOJQJo(oh „ø„˜žĘø^„ø`„˜žOJQJo(§šh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(oh „Ų „˜žĘŲ ^„Ų `„˜žOJQJo(oh „Ø „˜žĘØ ^„Ø `„˜žOJQJo(§šh „x„˜žĘx^„x`„˜žOJQJo(·šh „H„˜žĘH^„H`„˜žOJQJo(oh „„˜žĘ^„`„˜žOJQJo(§šh „č„˜žĘč^„č`„˜žOJQJo(·šh „ø„˜žĘø^„ø`„˜žOJQJo(oh „ˆ„˜žĘˆ^„ˆ`„˜žOJQJo(§š•e×0ÓT—4É3ÕkT QE1 šPoXŠ DuūOT!^~ķoU`xC‡8 ˜,S‘NškD9=N’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’                  ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ržšb’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’                                                      –€ą ń)      ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’          å0X“õ%*$Q¼f–vY¶Ņ=ø&čö8ŗ=“@uBŠBžEEG»JZN]OÉOšOöO÷OPP PxPŒPP•PÕPQQ>Q?QeQfQŠQ‹QøQ¹QĘQĒQŌQŲQ’@€.W.WŒJ.W.WLDE²³ĢN×Q@@@L@œ@@¼@|@@@’’Unknown’’’’’’’’’’’’G‡z €’Times New Roman5€Symbol3& ‡z €’ArialA& ‡z!€’MS Shell Dlg?5 ‡z €’Courier New;€Wingdings"1 ˆšŠéh3KšJpœfÜķ• {Ö½„Ł {Ö½„Łš ““4dQ7Q7+ 2ƒQšÜHXš’?ä’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Y¶2’’ Dsfmg-sgmf Valter LangEESTI KUNSTI AKADEEMIAH          ž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0˜˜ “ĄŌąģü ( H T `lx€ˆä Dsfmg-sgmf Valter LangNormalEESTI KUNSTI AKADEEMIA3Microsoft Office Word@ģŗƒ@°½I•dÅ@BÉUæĢÅ@VW:Ę {Ö½ž’ÕĶ՜.“—+,ł®DÕĶ՜.“—+,ł®D hpˆ˜  Ø°øĄČ ßäTartu ÜlikoolŁ„Q7ę  Dsfmg-sgmf Tiitelą  8@ _PID_HLINKSäA˜ Ą:ŸShttp://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html methoden2`œhttp://tpu.ee/–3s™/http://www.voicenet.com/~frstprsn/past/pip.htm–@\–Bhttp://www.heritage-interpretation.org.uk/journals/j2c-shell.html–:l“'http://www.xs4all.nl/~rwa/contents.htm–:Shttp://www.rete-amicorum.de/publicationen/living_history/living_history_index.html methoden%nhttp://www.saarpoll.ee/–%nŠhttp://www.saarpoll.ee/–~`‡#http://www.arhitektuurimuuseum.ee/–1t„http://www.robertshaw/–A‘http://www.glückler/–4z–_Toc1041706114t–_Toc1041706104n–_Toc1041706094h–_Toc1041706084b–_Toc1041706074\–_Toc1041706064V–_Toc1041706054P–_Toc1041706044J–_Toc1041706034D–_Toc1041706024>–_Toc10417060148–_Toc10417060072–_Toc1041705997,–_Toc1041705987&–_Toc1041705977 –_Toc1041705967–_Toc1041705957–_Toc1041705947–_Toc1041705937–_Toc1041705927–_Toc104170591  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóōõö÷ųłśūüżž’     !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźž’’’ģķīļšńņóōõö÷ųłśūž’’’żž’     !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹž’’’ĢĶĪĻŠŃŅž’’’ŌÕÖ×ŲŁŚž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’āž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄFąŠv:Ęä€Data ’’’’’’’’’’’’ėį 1Table’’’’üźœWordDocument’’’’9ŌSummaryInformation(’’’’’’’’’’’’ĖDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’ÓCompObj’’’’’’’’’’’’r’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄF Microsoft Office Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q