ŠĻą”±į>ž’ CEž’’’B’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Įq` šæŃHbjbjqPqP%.L::/’’’’’’¤"Ŗ Ŗ Ŗ 8ā $"9¶.."PPPPPP”––––––$ļhWØŗ9PPPPPŗPPóHHHPPP”HP”HHHP" O”)Ź:ĘŖ V“Hx 09H’ (’H’H0PPHPPPPPŗŗ2PPP9PPPP"""ä ¤""" """’’’’ MUUSEUMI MAGUS VÕIMMariann RaismaLasin üks päev tunnis tudengitel kirjutada esimese sõna, mis neile assotsieerub sõnaga “muuseum”. Tulemused olid enam-vähem sellised, nagu ootasingi – vaikus, topised, tolmurull, vokk, krigisev põrand, valvuritädi, steriilsus… Tegemist oli noorte inimestega, kelle kogemustepagasis juba mitmed maailmanimega muuseumid. Millest tuleneb siis selline muuseumitõlgendus? Mainitud märksõnad on tänases kontekstis negatiivse mekiga, mille evimist ei peaks uhkuseks vast ükski kaasaegne muuseum. Lähtuvad need aga klassikalisest modernistliku muuseumi kontseptsioonist, kus muuseum ongi liikumatu, valmis ruum. Muuseum on midagi, mis kestab inimesest kauem. Tolm on vaid selle keskkonna tähtsusetu kõrvalnähe. Igavik on see põhjatu paik, kust tulevad ning kuhu suubuvad need lõputud kapad, vokid ja topised. Ning loomulikult vaikus. Vaikus forsseerib võõrandumist – museaalse keskkonna truimat kaaslast läbi viimase kahe sajandi. Seega - pärandikultuurist kõneldes räägime me alati tegelikult olevikust ehk nendest mineviku tõlgendamise kategooriatest, mida väärtustatakse tänasel päeval. Muuseumide nägu lähtub alati ühiskonna nõudmistest, väärtushinnangutest ja moest ning seda enam, kui teinekord nähagi oskame või tahame. Muuseum, ajaloo loojaMuuseum, modernismiajastu laps, sündis ja arenes 18.-19. sajandi vahetusel koos teiste uuele ühiskonnale vajalike institutsioonidega - valitsusasutuste, akadeemiate, raamatukogude, haiglate ja vanglatega. Muuseumile anti võimalus luua ja kehtestada – tema ülesandeks sai akumuleerida kogu senine teadmine, sulgeda ühte ruumi möödaniku jäljed ning kaitsta seda oma voorusliku loomuga. Muuseum muutus avatud, st võrdsust manifesteerivaks institutsiooniks. Ning mis veelgi tähtsam, muuseum muutus riikliku süsteemi osaks. Riik määras ennast kultuurilise vara omajaks ja haldajaks ning muuseum muutus üheks rahvusriigi olemuslikuks tunnuseks. Valgustusideoloogial põhinev usk mõistuse jõudu ning paremasse tulevikku, mis ühendatud maailma korrastamise tahtega, oli ideaalseks pinnaseks taolise muuseumi sünnile. Kannab ju modernismiaegne muuseum just valgustusest välja kasvanud ideaale - usku püsiväärtustesse ja -tõdedesse, objektikesksust, lineaarset ajakontseptsiooni. See on unistus süstematiseeritud maailmast. Muuseum on üks väheseid institutsioone, millel on õigus, lausa kohustus ajalugu luua ning seda interpreteerida. Massiivsed mälutemplid kõnelevad meile, mida ja kuidas mäletada; nad kehtestavad uusi, iseseisvaid, püsivaid väärtusi. Muuseumid ise on loonud mineviku, seega on neil õigus valitseda ka aja ja ruumi üle. Valgustusajastu mõtlejad, empiristid ja 19. sajandi objektivistid tõlgendasid muuseumi iseseisva, loova ja samas moralistliku institutsioonina. Põhimõtteliselt kandis ta samu väärtusi, mida omistati ka heale kunstile. Oli ju kunst samuti üks valgustamise vahendeid, mille tulemusel pidi kujunema harmooniline inimene. Goethe on kirjeldanud ideaalset muuseumi, et noorusele on see puhta teadmise igavene allikas; mehele tunnete ja heade põhimõtete tugevdaja ja kokkuvõttes on see mõistlik igaühele. Kuldsed sõnad…Ka 20. sajandil on usk muuseumi-institutsiooni kui väärtuste loojasse püsinud. Näiteks võiks sajandi keskel tuua Charles de Gaulle`i kultuuriministri Andre Malraux` imaginaarse muuseumi idee, mis tugines usul Lääne kultuuri võimu. On ju muuseumid muutnud oluliselt meie arusaamist minevikust ja nägemist – objektide estetiseerimise ja intellektualiseerimise kaudu võõrandatakse esemed nende loomulikust keskkonnast lõplikult. Uue meediumi, fotograafia abil kõikehõlmava, nn piirideta muuseumi loomise kaudu püsib ka muuseumi kui institutsiooni roll ning laieneb hoopis uutesse sfääridesse. Tänasel päeval on see nii virtuaalses keskkonnas, aga ka kunsti populariseerimise kaudu igapäevameedias suuresti realiseerunud.Suurtel kunstimuuseumidel oli sel ajal ka tegelikkuses väga oluline kultuuripoliitiline roll. Olgu näiteks toodud New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum (MOMA), mis kujundas 1950.-1960. aastatel Lääne ühiskonna hea maitse ning hea kunsti normid ning ekspositsioonistandardid või siis Stedelijki Muuseumi Amsterdamis, mis kujundas Euroopas avatud ja tulevikku suunatud kaasaegse kunstimuuseumi nägemust. Muuseum, kunsti nekropolMuuseumi kui surnud ning mõttetu institutsiooni tõlgendused on enamasti seotud pöördeliste ja revolutsiooniliste aegadega. Kõige söakamalt on sel teemal sõna võtnud futuristid Tomaso Marinetti suu läbi, kes manifesteerisid, et nende eesmärgiks on „vabastada ühiskond muuseumide ikkest, mis katavad maad kui lugematud kalmistud. Milleks mädaneda? Süüdakem raamatukogud ja pöörakem ümber jõed, et uputada muuseumid.” Ent kes ei tahaks olla teisitimõtleja? Juba üle poole sajandi varem realistlik kriitik Duranty on kuulutanud „kui mul oleks olnud tikud, oleks ma pannud selle katakombi (st Louvre`i) põlema tuleviku kunsti nimel.” Taoliste mõtteavaldustega on ikka ja jälle välja tuldud, alates impressionistidest kuni tänaste ägedahingeliste kunstiradikaalideni. Tavaliselt seotakse modernistliku muuseumiideega hegeliaanlikku muuseumitüüpi, kus kunst on elust eemaldatud, depolitiseeritud. Muuseum kui kindel varjupaik, millesse kunst on turvaliselt peidetud. Kunstiteoreetik Donald Crimpi sõnade järgi tuleb kunstil sellest eraldatuse tsoonist, sümboolsest vanglast, välja murda - saamaks taas sotsiaalselt ja poliitiliselt oluliseks. See on sama idee, mida püüdsid realiseerida juba vene avangardistid, kes püüdsid murda piire kunsti ja elu vahel, sest „kõik, mida tehakse, on kunst”. Seega polnud vaja muuseumi-institutsiooni, kunst tuli tuua väljaspool kanoonilist muuseumiruumi. Veelgi konkreetsemalt on väljendanud muuseumi mõttetuse ideed museoloog Tomislav Šola - traditsiooniline muuseum ongi oma olemuselt surnud, sest ta kujunes välja modernistlikus ühiskonnas. See on paratamatu, ehk teisisõnu loomulik protsess. Postmodernistlik ajastu vajab lihtsalt uut tüüpi pärandiinstitutsioone. Muuseum, ühiskonna peegelStrukturalistide ning poststrukturalistide ideed puudutasid teravalt ka muuseumeid. Kui varem oli muuseume peetud neutraalseteks pärandiga tegelevateks iluasutusteks, siis alates 1960. aastate lõpust -1970. aastatest lisandub muuseumi tõlgenduste hulka uus tasand – muuseum kui ideoloogiline vahend, mis realiseerib valitsevate klasside võimu. Muuseumit määratleti kui ühiskondlikku distsiplinaarasutust, mis toetab klassistruktuuri ning Lääne ühiskonna huve. Prantsuse marksist Louis Althusser on nimetanud meediat ja kultuuriasutusi „ideoloogiliseks riigiaparaadiks” – need on institutsioonid, mis tegutsevad nähtamatult. Teine kategooria, nn „repressiivne riigiaparaat” – politsei, kohus, sõjavägi – on juba selgelt jõumeetoditega kapitalistlikku süsteemi taastootjad. Muuseumi tugevus seisnebki tema nähtamatuses – oma näilise perifeersuse tõttu tundub see usutav, veenev ning ideoloogiavaba. Aktuaalseks muutus tematika, kus arutati kultuuripärandi, ajalooteadvuse ja mälu kasutamist võimu kehtestamiseks; seda on nii totalitaarsetes kui demokraatlikes süsteemides. Muuseum kui sotsialistliku / kapitalistliku ühiskondliku korra, aja ja progressi maailmavaadet hoidev ideoloogiline vahend muutus ühtäkki mõjukaks ja saladuslikuks. Siit tuleneb ka muuseum ja poliitika olemuslik seotus – muuseum on poliitiline vahend. Olgu selleks näiteks kasvõi Louvre`i avamine prantsuse rahvale sümboolselt revolutsiooni aastapäeval. Uue Prantsuse Muuseumi ambitsioon oli olla nn „võitjate” muuseum, eksponeerides vana re~iimi kontrollivormide dekadentsi ja türanniat, ning uue vabariigi uusi väärtusi. Revolutsioon muutis muuseumi omavolilisest võimusümbolist instrumendiks, mis läbi oma kodanike harimise pidi täitma oma riigi kollektiivset heaolu. Ükskõik, millised näited me ka ei võtaks - Napoleoni megamuuseumi loomine, Hitleri Führermuseumi idee, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide külma sõja raames peetud võidurelvastumine muuseumipoliitikas, muuseum kui institutsioon peegeldab selgele kultuuripoliitilisi otsuseid. Muuseum pole asi iseeneses, elevandiluust torn, kuhu saab pakku pugeda. Põgeneda pole kusagile. Muuseumide ja võimu seotus väljendub kõige paremini ajaloomuuseumides, mis on seotud rahvuslikkuse tõusuga 19. sajandil. Rahvuslikkuse tõus, samuti uute riikide teke nõudis ajalugu, mis seda toetaks. Selle idee taustal tekkisid rahvusmuuseumid ning riiklikud ajaloomuuseumid, mille eesmärgiks oligi uue riigi rahvusliku ajaloo presentatsioon lineaarse joonena aegade algusest kuni tänase päevani. Teisalt põhjendab see ka hinnanguid teiste ühiskonnakordade kohta, kus seesama helge tulevik annab võimaluse luua kultuuride hierarhia, milles mõned kultuurid on „arenenumad” kui teised. Kunagiste ja praeguste suurriikide etnograafiamuuseumid on ühed selgemad kolonialismi mälestusmärgid. 19. sajand oli ju lisaks muuseumisajandile ka kolonialismi õitsengu sajand. Riigid, kel oli agressiivseim anastuspoliitika, omavad ju teatavasti ka suurejoonelisimaid etnoloogiamuuseume. Kas pole mitte irooniline paradoks? Ka balti-sakslaste kogudes oli põhjarahavaste kõrval väike nurgake eksootilise kohaliku kraami tarbeks. See on alus, millest kasvas välja üle-eelmise sajandi rahvusliku kultuuri kogumine. Kogumise impulsiks oli romantismiajastu vaimust kantud eksootikaihalus; seesama kuriositeetide kabinettidele omane ärev õhin, mis vaimustus uuest ning arusaamatust, soov omandada killuke primitiivsest teisest reaalsusest. Muuseum ja võimKui mitte otseselt, siis kaudselt mõjutas poststrukturalistide pärandianalüüs muuseume uutele tegudele – ehk siis ümber mõtestama oma identiteeti ning tõestama, et nad on suutelised looma iseseisvaid väärtusi. See on päädinud muuseumi ja ühiskonna järjest tihedamas seoses – lausa umbsõlmes! Tänasel päeval ei hirmutata muuseume enam äärmusliku kõikehõlmava ideoloogilise survega, vaid pigem meelitatakse neid uute võimupositsioonidega kultuuri- ja meelelahutusturul. Tänane muuseumimaastik vastab hästi kogu praeguses ühiskonnas levinud mentaliteedile - püsima jäämiseks on vaja sarnaneda. Kaasaegne muuseum niivõrd ei avasta ega loo, vaid tegeleb pigem publiku soovide täitmisega. Ta ei pööra tähelepanu mitte niivõrd teostele ega ka toodetele, vaid imagole, kujundile ja kättesaadavusele. Küsimus on vaid, kas atraktiivsuse janus ei kaota muuseum oma nägu ja iseloomu? Muutused ei tulene mitte niivõrd nende sisemisest motivatsioonist, vaid neid kannustab võiduiha. Sest kui sa pole inimeste vabaaja tegevuskavades, siis pole sind olemaski! See lõputu võidujooks teiste meelelahutusmeediumitega peaks esile tooma seda, mille poolest muuseum on eriline, mitte seda, mille poolest ta sarnaneb kogu muu meelelahutus- ning vabaajatööstusega. Me elame pärandiajastul. Ehk võimegi me seda tituleerida kui uut valgustusaega – mis ei usu enam niivõrd paremasse tulevikku, kuivõrd paremasse minevikku. Toimub massiline keskkonna musealiseerimine; muuseumid asenduvad paljuski teemaparkide, pärandipaikade ning -keskustega – toimub pärandi „rakendamine”, ning selle kaudu ka mälukultuuri muutumine – kas seda nimetada mandumiseks või uueks tõusuks, on juba uus diskussiooniteema. Muuseumid surutakse turule ja kohandatakse turuväärtustega. See on ka põhjus, miks trendikaimaks märksõnaks saab ajaviide – just selle kaudu pakub ühiskond muuseumile seda magusat võimu. Muuseumist on saanud kaubaartikkel, mille eesmärgiks on luua uus, särav, simulaakrumitel põhinev ning illusiooni loov maailm. Seega on täna muuseumikultuuris toimumas põhimõtteline muutus, millele on ka mitmed kultuuriteoreetikud viidanud. Nimelt selle protsessi käigus on muuseumidel oht kaotada sisu. Kaotades kokkupuute päris asjaga, kui kaob see raskesti defineeritav imetlus, siis kaotab muuseum ka oma identiteedi. Selle meelespidamine on teinekord aga keerukas, kuna järjest uusi kogemusi kultiveerivas ühiskonnas "#$å ę ÷ ’ b ģ ķ "#.4ŃīļżYzŖÉZ‚”»Žłūü ;l‚źģö#&:bn{ !(9X,:OS[‹“­!#*3;Lmnõöėßė×ė×ė×ėßė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×Ģ×Ģ×ė×ė×ė×ė×ė×ė×Į¶×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×ė×h'h÷?+mH%sH%h(ih÷?+mH%sH%h!h÷?+mH%sH%h÷?+mH%sH%hOƒh÷?+mH%sH%h>Oƒh÷?+5mH%sH%h¶]Öh÷?+5mH%sH%h¶]Öh÷?+mH%sH%he8³h÷?+mH%sH%h?@Až’’’ż’’’Dž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄF  Æ)Ź:ĘF€1Table’’’’’’’’'’WordDocument’’’’’’’’.LSummaryInformation(’’’’2DocumentSummaryInformation8’’’’’’’’’’’’:CompObj’’’’’’’’’’’’r’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄF Microsoft Office Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q