Eesti keel / Ajalugu / Eesti muuseumide ajalugu / Tartu Ülikooli muuseumid


„Tartu Ülikooli muuseumid – kaasaegse muuseumi algus Eestis”

Eesti vanimad muuseumid on vahetult seotud 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooliga, mis on etendanud tähelepanuväärset rolli siinse paikkonna intellektuaalse pale kujundamisel. Eesti esimeseks muuseumiks selle institutsionaalses tähenduses on 1803. aastal asutatud Tartu Ülikooli Kunstimuuseum (Museum der Kunst der Universität Dorpat), mis on pidevalt tegutsenud rohkem kui 200 aastat.
Kuna valgustusajastu ideaaliks peeti igakülgselt haritud inimest, kujunesid 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi alguskümnendid uute muuseumide, pildigaleriide, loodusteaduste kabinettide jm asutamise kõrgajaks. Lisaks avalikele muuseumidele rajati õppe- ja teadustöö eesmärkidel ülikoolide juurde loodusteaduste, arstiteaduse-, kunsti- jm kogusid. Need koondati kas omaette asutusse nagu Tartu Ülikooli Kunstimuuseum või vastava teaduskonna haldusesse nagu 1802. aastal filosoofiateaduskonna juurde loodud Naturalienkabinetti, mis on ülikooli geoloogia- ja zooloogiamuuseumi eelkäija. Muuseumide asutamise kõrgajal oli Euroopa äärealal paikneva Tartu ülikooli kunstimuuseumi rajamine juba 1803. aastal väga varajaseks ning innovaatiliseks ettevõtmiseks, mis edestab ajaliselt isegi mitmeid kuulsaid muuseume.

KUNSTIMUUSEUM
Valgustusajastu haridusprogrammis oli oluline koht kunstiõpetusel. Ideaalina nähti universaalmuuseumi, mis annaks võimalikult ülevaatliku pildi paljude maade ja rahvaste kunstist ajalises läbilõikes. Nende põhimõtete järgi muretses ülikooli kunstimuuseumi rajaja prof Karl Morgenstern muuseumile gravüüre, joonistusi, maale, skulptuure, münte-medaleid, gemmivalandeid, ning nn kunstipäraseid esemeid. Kogude komplekteerimise üks rõhuasetusi oli reprodutseerival graafikal, mis võimaldas tutvustada Euroopa maalikunsti paremikku ja tuntud graafikute originaalloomingut. Üldise antiigihuvi kasvuga tõusis samatähtsaks müntide-medalite ning gemmivalandite kogu, sisaldades nii originaale kui nende kipsist tõmmiseid. Kunstimuuseum sai silmapaistvaid annetusi balti aadlikelt, ülikooli kasvandikelt ja professoritelt. Suurimad annetajad olid prof Morgenstern, kes pärandas ülikoolile 3000 kunstiteost ning Väimela mõisnik O. M. von Richter, kes kinkis üle saja Egiptuse muistise. Muuseumi kogud sisaldasid 1830. aastate lõpuks juba üle 14000 kunstieseme.
Seoses kogude kasvuga ning eriti antiikskulptuuride kipsjäljendite komplekteerimise algusega otsustati 19. sajandi keskpaigas kunstimuuseum spetsialiseerida ainult antiikkunstile. Uuele profiilile mittevastavad varad (graafika, joonistused, maalid) anti üle teistele ülikooli asutustele. Alustati antiikoriginaalide, eelkõige kreeka vaaside aga ka pronks- ja marmorskulptuuride kogumist.
Kunstimuuseumi uus profiil vastas nüüd järjest kasvavale antiikkunsti ja klassikalise arheoloogia osatähtsusele ülikooli õppetöös, samuti 19. sajandi II poolel Euroopas levinud muuseumide kitsama spetsialiseerumise trendile. 1862. avati kunstimuuseum kõikidele külastajatele. 1868. kolis muuseum oma praegusesse asupaika ülikooli peahoone tiibhoones, mille saalid kaunistati Pompeji stiilis seinamaalidega. See oli Eestis esimene, spetsiaalselt muuseumi ekspositsiooni jaoks loodud interjöör, mis hästi säilinuna on tänapäeval haruldaseks 19. sajandi keskpaiga ruumikujunduse näiteks.
20. sajandi alguseks oli kunstimuuseumil juba silmapaistev originaalide kollektsioon, mis Esimese maailmasõja tõttu evakueeriti Sise-Venemaale. 1915. aastal viidi Voroneži kõik muuseumi originaalid: 228 antiikkeraamika eset, 5000 münti-medalit, 23 pronks- ja marmorskulptuuri, 126 egiptuse muistist ning üle saja maali. 1920. aastal sõlmiti Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel Tartu rahuleping, mis sätestas kõikide Tartu ülikooli varade tagasitoomise, kuid Venemaa ignoreeris seda. Alates 1988. aastast käivad taas läbirääkimised ülikooli kunstivara tagastamise üle, kuid see hinnaline kogu on tänaseni Voronežis.
1919. aastast alates kuulus kunstimuuseum filosoofiateaduskonna koosseisu Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi nime all. 1920. aastatel kinkis Raadi mõisnik R. K. von Liphart ülikoolile osa oma kunstikollektsioonist sh ligi 6000 gravüüri ja joonistust, skulptuure jm, mis pani aluse muuseumi uutele originaalkogudele. 1960. aastatel muutus kunstimuuseum taas iseseisvaks ning laiemale avalikkusele suunatuks, kusjuures külastajate arv aastas jõudis isegi 100000-ni. Lisandusid vene ikoonide ja eesti kaasaegse maalikunsti kogud.
Juba 1970. aastatel oli Klassikalise Muinasteaduse Muuseum avardanud oma tegevuspiire antiigist kaugemale ning 1998. aastal otsustati taastada muuseumi esialgne nimi – Tartu Ülikooli Kunstimuuseum. 2001. aastal renoveeriti Pompeji stiilis näitusesaalid ning kujundati põhjalikult ümber 130 aastat muutumatuna püsinud skulptuuride väljapanek. Sellest ajast alates saab ühes näitusesaalis näha nii eesti kunsti, vanagraafikat, ikoone jm ning antiikkunstiga saab süvendatult tutvuda avafondis.

GEOLOOGIAMUUSEUM
1802. aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna juurde loodud looduslookabinet (Naturalienkabinett) sisaldas geoloogia, zooloogia ja botaanika kogusid. Esimesed geoloogilised kollektsioonid saadi juba sama aasta kevadel. Looduslookabinetti juhatasid üldise loodusteaduse ja botaanika professorid. Juba 1803. aastal osteti suur kollektsioon (1920 museaali), kuhu kuulus ka muuseumi esimene meteoriit - nn Pallase raud.
Tänu rikkalikele annetustele kasvas museaalide hulk jõudsalt. Looduslookabinetile kinkisid oma isiklikke kollektsioone vene suurvürst Konstantin Pavlovitš, hilisemad professorid J. Fr. Eschscholtz, O. M. L. von Engelhardt, maadeuurija A. J. von Krusenstern jt. 1820. aastal rajati eraldi loodusteaduse ja mineraloogia õppetool ja kabinet, kuhu anti üle looduslookabineti mineraloogilised ja paleontoloogilised kogud. Kabineti direktoriks määrati O. M. L. von Engelhardt. Tänu Engelhardtile kahekordistusid geoloogilised kogud- 1836. aastaks ulatus museaalide arv juba 11370-ni. Aastatel 1854-1887 töötas mineraloogiaprofessorina C. Grewingk, kelle ajal kasvasid geoloogilised kogud võrdselt tänu nii tema juhitud ekspeditsioonidele kui ka annetustele ulatudes 39 000 ühikuni.
1922. aastal sai geoloogiakateedri juhatajaks esimese eestlasena H. Bekker. Eesti Vabariigi algusaastatest peale hakati suuremat tähelepanu pöörama Eesti stratigraafilise ja paleontoloogilise ainestiku süstemaatilisele uurimisele. Geoloogiamuuseumis hakkas oluliselt suurenema Eestist pärit materjali hulk ning oluliselt kasvas ka kollektsioonide hinnalisima osa teaduslik kirjeldamine. H. Bekker koostas Eestit käsitleva püsiväljapaneku ja 1922. aasta sügisel avati geoloogiamuuseum uuendatuna kõigile külastajatele.
1930. aastal valiti geoloogia ja paleontoloogia professoriks, geoloogiakabineti ja -muuseumi juhatajaks A. Öpik. Oma paleontoloogiliste töödega käsijalgsetest ja trilobiitidest pälvis A. Öpik rahvusvahelise tuntuse.
Eesti inkorporeerimise järel NSVL-i rajati 1948. aastal ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut ja geoloogiamuuseum viidi üle Tallinnasse selle alluvusse. Alles 1976. aastal toodi geoloogiamuuseum tagasi Tartu Ülikooli ning tagastati osa geoloogilistest kogudest. 1991. aastal sai geoloogiamuuseum tagasi suurema osa oma ajaloolistest kogudest, kuid originaalid jäid endiselt Tallinna.

ZOOLOOGIAMUUSEUM
Zooloogiakabineti ja zooloogiamuuseumi eelkäija on Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna juures asunud looduslookabinet (Naturalienkabinett). Kogusid täiendati loodusteaduste professori juhtimisel läbi viidud ekspeditsioonidel. 1809 -1822 juhatas kabinetti ülikooli botaanikaaia rajaja, prof C. C. F. Ledebour. 1820. aastast alates hakkas zooloogiat õpetama Tartu ülikooli kasvandik, professor J. F. Escholtz, kes O. von Kotzebue juhitud ümbermaailmareisist osavõtjana muretses looduslookabinetile rikkalike kollektsioone.
1822 eraldati looduslookabinetist zooloogilised ja paleontoloogilised kogud ning kujundati neist iseseisev zooloogiakabinet (zooloogiamuuseum). 26. juulil (7.augustil) määrati selle direktoriks prof Eschscholtz ning seda peetakse zooloogiamuuseumi sünniks. 1823 võttis Eschscholtz uuesti osa O. von Kotzebue ümbermaailmareisist, kus ta kogus ja osalt ka kirjeldas ligi 2400 loomaliiki. Suurem osa zooloogiakabineti kollektsioonidest hävis aga 1829 ülikooli peahoones puhkenud tulekahjus.
1843 asutati eraldi zooloogiakateeder ja selle esimeseks professoriks kutsuti K. E. von Baeri õpilane, A. E. Grube. Grube oli kutseline zooloog, kes asus täiendama zooloogilisi kogusid, rajas erialaraamatukogu ning soodustas teaduslikku uurimistööd. Tema ajal kinkis kabineti eradotsent A. Schrenk muuseumile lindude koljude ja limuste kodade kogud. 1859-79 juhatas zooloogiakabinetti professor G. A. A. Flor, kes pühendus nokaliste süstemaatika uurimisele. Zooloogiamuuseumis asuv Flori entomoloogiline kogu sisaldab 11815 putukat. Lisaks olemasolevatele süstemaatilistele kogudele rajas direktor M. G. C. Braun veel võrdlevanatoomilise ja embrüoloogilise õppekogu, pöörates peatähelepanu muuseumi kogude kasutamisele õppetöös. Zooloogiakabinet korraldati ümber zooloogiamuuseumiks ning koostati võrdleva anatoomia ja embrüoloogia ekspositsiooni.
Seoses Esimese maailmasõja ajal ülikooli varade evakueerimisega Sise-Venemaale said zooloogiamuuseumi kogud rängalt kannatada. 1920 liideti zooloogiamuuseumiga 1899. aastal asutatud zootoomiakabinet ning samal aastal kolis muuseum ülikooli peahoonest oma praegusesse asukohta Vanemuise tänaval.
1922-1948 juhtisid zooloogiamuuseumi vaheldumisi professorid J. Piiper ja H. Riikoja, kes vaatamata piiratud ressurssidele täiendasid kogusid ja laiendasid uurimistööde valdkonda. Muuseumi konservaator M. Härms pani aluse zooloogiamuuseumi linnukogudele ning koostas Eesti lindude nimekirja. Teise maailmasõja puhkemisel oli muuseumil juba ülevaatlik süstemaatiline ja loomariigi arengut käsitlev ekspositsioon ning rida võrdluskogusid. Linnunahkade ja selgrootute kogu ulatus umbes 100 000 säilikuni.
Teises maailmasõjas said muuseumi fondid ja ekspositsioon kahjustada. Hävis suur osa väärtuslikust selgrootute kogust ning rida hinnalisi märgpreparaate. Sõjapurustustest taastatud muuseum avati E. Kumari initsiatiivil uuesti 1946.
Ajavahemikul 1948-1964 allus zooloogiamuuseum ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudile Tartus. 1964 muutus muuseum taas Tartu ülikooli zooloogiakateedri osaks. Muuseumi fondid (195 000 säilikut) ja ekspositsioon (5000 säilikut) on õppebaasiks üliõpilastele, õpilastele ja kõigile loodushuvilistele. Muuseumile on annetatud silmapaistvaid kollektsioone nagu Lehtse mõisniku F. A. Hoyningen-Heynetiliste liblikate kogu (20000), Eestimaa Provintsiaalmuuseumi 3358 ja Loodusuurijate Seltsi 13470 näidisega Eesti liblikate kollektsioonid, C. Krauspi Eesti limuste kollektsioon (9520), M. Härmsi limuste kodade kollektsioon (10000), A. Rosenbergi oligotseensete fossiilide luude ja hammaste ning koljude kogu (20 000 näidist), S. A. Buturlini 1/-isendiline linnunahkade kollektsioon jt.
2005. aastal loodi Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumi, zooloogiamuuseumi ja botaaniliste kogude baasil ülikooli Loodusmuuseum.

ÜLIKOOLI AJALOO MUUSEUM
Asutatud 1976 teadusajaloo muuseumina on muuseumi kogude hinnalisemaks osaks aparaadid, instrumendid, seadmed ja teaduslikud kollektsioonid, mida on kasutatud ülikooli teaduslikus tegevuses selle asutamisest alates. Tänu Tartu ülikooli laialdastele sidemetele 19. sajandil, on kollektsioonides esindatud paljud tuntud teadusaparatuuri valmistanud firmad nagu Zeiss, Leitz, Schick (mikroskoobid); Sartorius (kaalud); Askana (mõõteriistad); Dolland (optika); Kohl (laboririistad) jne. Muuseumi kogudes on 58000 säilikut, püsinäitus annab ülevaate Tartu ülikooli ajaloost, teadlastest, teadussaavutustest, üliõpilasorganisatsioonidest jm alates aastast 1632 kuni tänapäevani.
Esialgu asus ülikooli ajaloo muuseum ülikooli peahoone keldrikorrusel, kus 1981 avati näitus "Tartu Ülikool 1632-1918". Samal aastal kolis muuseum ülikooli endisesse raamatukogu hoonesse Toomemäel. Muuseum asub 13. sajandil ehitatud Tartu Toomkiriku hoones, mis on läbinud mitmeid ehitusperioode.Seoses ülikooli taasavamisega 1802 rekonstrueeriti lagunenud kiriku kooriosa raamatukogu tarbeks. 1985 toimunud ulatuslik restaureerimine andis muuseumi saalidele praeguse ilme ning alates 2005. aastast on avatud vaateplatvomid kiriku tornide varemetel.
1. jaanuaril 2005 ühendati ülikooli ajaloo, kunsti ja loodusmuuseum asutusse Tartu Ülikooli Muuseumid, kuid kõik muuseumid on säilitanud oma ajaloolise nime ja asupaiga.

Inge Kukk