ŠĻą”±į>ž’ āäž’’’ąį’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Įq` šæT#bjbjqPqP%*$::–ģ{&’’’’’’¤Ą Ą Ą "ā ž ž ž  zSzSzS8²S4ęS\ tčNTNT"pTpTpTpTŹ:U<vU JsLsLsLsLsLsLs$vhox¾psiž >WpTpT>W>Wpsž ž pTpTŁsPjPjPj>W ž pTž pTJsPj>WJsPjPjŽ_q«ž ž *rpTBT ³¶«n#ĘzSFb$ r^rģļs0tr-yji|-y *r-yž *r4–Uv VTPj`VD¤Vš–U–U–Upspsęij–U–U–Ut>W>W>W>W   ä$ö.„$   ö.   ž ž ž ž ž ž ’’’’ Arheoloogiamälestiste kaitse EestisAndres TvauriArheoloogiamälestiste registreerimise algus ja esimesed kaitseilmingud (kuni aastani 1920)Esimene teadaolev Baltimaade muististe kaitsega seostatav seostatav sündmus jääb aega, mil Eesti ala kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. 1666. aastal andis kuningas Karl XI hooldusvalitsus Rootsis välja maailma esimese muinsuskaitseseaduse. Eelkõige nõuti selles kuningate ja valitsejatega mälestusmärkide kaitsmist. Rootsis ja Soomes toimus selle määruse mõjul mälestiste registreerimine, kuid selle rakendamisest Eestis pole andmeid.1700. aastal alanud Põhjasõja tulemusena läksid 1721. aastal Eesti- ja Liivimaa (tänapäeva Põhja-Läti) Vene keisririigi koosseisu. Siinsetel aladel alates 13. sajandi ristisõdadest valitsev baltisaksa aadelkond ja linnakodanikud said aga suure autonoomia Vene keskvõimust. Kultuurimõjutused tulid jätkuvalt läänest Saksamaa kaudu. 18. sajandi teise poole valgustusideoloogia andis tõuke kultuurielu mitmekesistumisele – haritlastel tekkis huvi oma kodukoha looduse, rahvakommete ja minevikumälestiste vastu. Varaseim huvi kinnismuististe vastu ilmnes nende ilmumises kirjasõnasse. Eelkõige äratasid tähelepanu ja imestust Eesti muistsed ringvalllinnused. Näiteks ilmus mainitud sarjas “Topographische Nachrichten” mitu kirjeldust Eesti suurimast, Varbola ringvalllinnusest (Andreae 1785; Mellin 1788). Kaevati ka kalmeid, kuid nende puhul keskendus huvi rohkem sealt leitud esemetele (nt Hupel 1781). Ka kartograaf Ludwig August Mellini 1798. aastal valminud Liivimaa atlase kaardidel on märgitud tollal tuntud muinaslinnused (nt Kärla Lihulinn Saaremaal, Muhu ja Varbola linnus).Esimese professionaalse ja süstemaatilise esituse Baltimaade arheoloogiamälestistest avaldas Tartu Ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse 1842. aastal (Kruse 1842), olles selleks kogunud ainest Balti provintsides ise ringi reisides.Baltisaksa haritlased olid küllaltki tihedates sidemetes saksa “Vaterlandiga” ja said sealt ideid, mida nad oma Balti “Heimatlandis” rakendada püüdsid. Valgustusliikumise mõjutusel kasvanud huvi arheoloogia ja ajaloo vastu süvenes ja laienes 19. sajandil veelgi, mida soodustas romantismiajastule iseloomulik huvi oma maa ajaloolise mineviku vastu. 1830. aastatel algas muinasteaduse alaste uurimuste ja kirjutiste määr suurenema, eriti selge tõus selles osas toimus 1860. aastatel (vt Buchholz 1896).Oluline roll arheoloogiamälestiste uurimisel oli baltisaksa teaduslikel seltsidel. Teistele Baltimaade seltsidele oli eeskujuks 1834. aastal asutatud Riia Muinasuurimise Selts, mis avaldas muuhulgas 1840. aastal esimese juhendi arheoloogiliste kaevamiste läbiviimiseks muinaskalmetel (Brackel 1840). Ehitustegevuse käigus leitud muistsetest esemetest, skelettidest jms on rohkesti teateid seltsi 1840. aastast ilmuma hakanud arvukates publikatsioonides. Tegemist oli siiski vaid muististe uurimisega. Mälestiste kaitsmise vajadust hakati laialdasemalt teadvustama alles 19. sajandi lõpukümnenditel. Baltisaksa teadusseltside ühiskondlik funktsioon oli eriti alates 1880.–1890. aastatest, mil algas Balti provintside venestamine, baltisaksa identiteedi säilitamine ja tugevdamine (Põltsam 1997, 11). Seetõttu keskendus nende tegevus eelkõige keskaegsete ehitus- ja kunstimälestiste säilitamisele. Tallinnas 1842. aastal loodud Eesti Kirjanduse Ühingu juurde loodi 1896. aastal kodumaa muinsuste hoidmise sektsioon, millest sai esimene praktilise muinsuskaitse organisatsioon Eestis. Viimase tegevus oli üpris aktiivne, kuid see keskendus keskaegsete ehitus- ja kunstimälestiste konserveerimisele (Kuldna 2003, 27). Üht-teist muinsuskaitse vallas tegi ära ka ÕES, kelle sekkumisel seisati 1904. aastal Tartus linnamüüri jäänuste lõhkumine, 1907. aastal tegeleti Tartu Toomkiriku varemete säilitamise küsimustega (Tuulse 1938, 42). Pärnu Muinasuurimise Selts tegeles keskaegsete objektide lokaliseerimisega kanalisatsioonitööde käigus (Põltsam 1997, 15). Varasemate perioodide ja üldse põlisrahvastega seotud muististele pöörati tähelepanu vaid Õpetatud Eesti Seltsi liikmete poolt.Eesti muinsuskaitse tähtsündmuseks 19. sajandil oli Abja kooliõpetaja Jaan Jungi (1835–1900) Eesti muististe registreerimise kampaania 1880. aastatel. Jung kogus teateid eelkõige arheoloogiamälestistest enamuse Eestit katva kirjasaatjate võrgustiku kaudu. Töö tulemusena ilmusid trükist ka mitme maakonna muististe kirjeldused (Jung 1898; 1910). Mõjutuse muististe registreerimiseks sai Jung Soomest. 1880. aastal kohtus ta Soome arheoloogide J. R. Aspelini ja Hjalmar Appelgreniga. Tõenäoliselt teine mõjur oli Jakob Hurda rahvaluule korjamise kampaania. 1896. aastaks oli Eesti muististe kohta saadud kokku 428 teadet.Vene Keisririigis ei jõudnudki enne selle lagunemist 1917. aastal tekkida arvestatav riiklik muinsuskaitsesüsteem. Venemaa muinasteadusliku uurimise keskuseks ja ainukeseks muinsuskaitsealaseks riiklikuks institutsiooniks oli aastast 1859 Peterburis tegutsenud Keiserlik Arheoloogia Komisjon (<?5@0B>@A:0O @E5>;>38GA5A:0O ><<8AAiO), kes korraldas leidude paigutamist keskmuuseumidesse (nt Ermitaaz Peterburis). Esimene algatus muinsuskaitseseaduseaduse kehtestamiseks tehti 1869. aastal Moskva Arheoloogiaseltsi (asutatud 1864) poolt esimesel ülevenemaalisel arheoloogiakongressil. Vastava seaduse projekt ka koostati, kuid see jäi paarikümneks aastaks toppama Impeeriumi võimukoridoridesse. Põhilisi vastuseisu tekitas seadusandlikes organites muinsuskaitsega seonduvad kitsendused eraomandi kasutamisel. Alles 1889. aastal andis keiser Aleksander III välja ukaasi, mille järgi pidi mälestistel kaevamiseks hankima loa Keiserlikult Arheoloogia Komisjonilt. Luba oli vajalik siiski ainult riigi-, õigeusukiriku ja kogukondade maadel asuvate muinasjäänuste kaevamiste puhul (0?H8= 2002, 79 82). Kuna Balti kubermangudes sellise maa osakaal oli väike, oli ka 1889. aasta määruse mõju tegelikult tühine. Eramaadel asuvad muistised olid ikkagi kaitsetud omanike omavoli vastu. 1898. aastal käivitas Keiserlik Arheoloogia Komisjon uue muinsuskaitseseaduse väljatöötamise. Taas edenes see protsess ülivaevaliselt. Lõplikuks kinnitamiseks jõudis see Venemaa riigiduumasse alles 1913. aastal ja järgmisel aastal alanud Esimese maailmasõja tõttu jäigi see vastu võtmata (0?H8= 2002, 83–85).Venemaa Balti provintsides kehtis autonoomia Vene keskvõimust, nn Balti erikord. See oleks tegelikkuses võimaldanud korraldada ametlikku muinsuskaitset ka kohapeal. Alles 20. sajandi alguses hakati muinsuskaitseorganisatsiooni vajalikkust teadvustama (nt Pirang 1909), kuid alles vahetult enne maailmasõda võtsid Baltimaade teaduslikud seltsid, eesotsas Venemaa Balti Provintside Ajaloo ja Muinasaja Uurimise Seltsiga Riias eesmärgiks luua Baltimaade provintsiaalarheoloogi (Landesarchäologe) ametikoht (Feuereisen 1914). Ettevalmistused olid jõudnud juba üpris kaugele, oli isegi otsustatud kutsuda sellesse ametisse tollal üks paremaid Baltikumi muinasteaduse tundjaid, dr Max Eberti Saksamaalt Köningsbergi Ülikoolist. Ebert saabuski selleks 1913. aastal Riiga (Feuereisen 1930, 61). Alanud maailmasõja tõttu jäi see plaan ellu aga viimata.19. sajand oli aeg, mil arheoloogia ja ajalooteadus tekkisid ja kujunesid. Mälestiste kaitse vajadust üksikjuhtudel küll teadvustati, kuid praktilisi samme mälestiste kaitseks astuti vaid erandjuhtudel ja peamiselt kui ohtu sattusid keskaegsed ehitusmälestised. Muinsuskaitse jäi täielikult teadusseltside kaudu organiseeritud eraalgatuse tasemele.Arheoloogiamälestisi, peamiselt kivikalmeid, hävis 19. sajandil palju. Sajandi jooksul said eesti talupojad isiklikult vabadeks ja algas maade väljaostmine mõisnikelt. See kõik tõi kaasa maakasutuse ja ehitustegevuse intensiivistumise, põldude raadamise, maaparanduse ja muu muistiseid ohustava tegevuse. Lõhuti ka muinaslinnuseid, näiteks Muhu linnuse vall lõhuti tublisti 1894–1895 Muhumaad ja Saaremaad ühendava Väikese väina tammi ehitusel. Muinsuskaitse Eesti Vabariigis 1920–1940Muinsuskaitse aastatel 1920–1936Järgmine, Eesti muististe registreerimise kampaania oli samuti seotud Soome mõjuga. 1921. aastal koostas A. M. Tallgren kava, mille kohaselt pidi kogu maa kihelkondade kaupa saama muinasteaduslikult kirjeldatud selleks kohapeale saadetud tööjõu poolt. Selle töö tegid 1920. aastate jooksul ära üliõpilased, kellele riik selleks väikest stipendiumi maksis.Arheoloogiamälestiste registreerimine ja nende olukorra kontrollimine kohapeal tõstis kohe päevakorda vajaduse seni säilinud mälestisi ka kaitsma hakata. Esimese ettepaneku muinsuskaitse seaduse koostamiseks tegi A. M. Tallgren 1921. aastal Haridus- ja Sotsiaalministeeriumile, pidades eeskujudena silmas Soomes ja Skandinaavias kehtinud seadusi (Schmiedehelm 1935, 2). Seaduse lõplik väljatöötamine Haridusministeeriumis aga venis, hoolimata korduvalt saadetud märgukirjadele, millele olid alla kirjutanud ka mitmed teaduslikud seltsid ja organisatsioonid (Schmiedehelm 1935, 2).Lõpuks, 1925. aastal võttis riigikogu vastu Eesti alal senistes oludes uudse muinasvarade kaitse seaduse (Riigi teataja 111/112, 1925). Seaduse vastuvõtmisele eelnesid tulised vaidlused Riigikogu komisjonides, kus peamiseks vaidlusteemaks oli seaduse põhjustatavad kitsendused eraomandi kasutamisel (Laid 1936, 164).1925. aasta muinasvarade kaitse seaduse järgi olid kinnismuististena kaitse alla võetavad muuhulgas:eelajaloolised asulad, vanad kalmud ja matmispaigad, maalinnad, linnamäed ja tornimäed, ohvrikivid, kirjaga kaetud kinnised kivid ja kaljud;legendaarsed ja ajaloolised mälestuskohad, nagu “Kalevisängid”, lahinguväljad, karistusasemed;endiste kindluste, losside, kloostrite, kirikute ja kabelite varemed;loodusmuinasvarad, nagu ohvripaigad, hiiepuud ja pühad aallikad;kõik muud niisugused inimeste tehtud või looduslikud esemed, mis säilitavad rahvuslikke või teaduslikke mälestusi endisajast.Arheoloogiamälestiste kaitse osas rakendati Eestis esmakordselt põhimõtet, et kõik kinnismuistised tuleb säilitada; kaevata võib neid vaid teaduslikul otstarbel eriteadlase juhatusel, milleks on nõutav igakordne luba Haridus- ja Sotsiaalministeeriumilt. Irdleidude kohta sätestati, et kõik leitavad esemed, mis on nii vanad, et nende omanikku ei teata, kuuluvad riigile. Muinasleidude eest pidi riik nõudmise korral maksma leidjale tasu leiu antiikväärtuse suuruses, samuti pidi riik maksma kahju eest, mis võis tekkida maaomanikule kinnismuistise kaevamise korral või ettevõtjale muinsuskaitse huvides ehitustööde seismajätmise puhul. Seadus sätestas, et kaitstavad mälestised kantakse Haridusministeeriumi poolt peetavasse muinasvara registrisse. Eraomanduses olevate vallas- ja kinnismälestiste kohta kehtestati rida kitsendavaid kaitseabinõusid: väljaveo keeld, riigi ostueesõigus muistise müümise korral, pärandi jagamise kitsendus, vajadusel muistise omandamine riigile sundvõõrandamise teel, muististe ilme muutmiskeeld, parandustööde järelvalve, kaevamis- ja ehitustööde seismapanek ja keeld. 1925. aasta muinasvarade kaitse seadus sätestas ka Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi juurde nõuandva organina muinsusnõukogu kokkukutsumise. Selle ülesandeks oli ettepanekute tegemine muinasjäänuste kaitse alla võtmiseks või selle alt vabastamiseks, loa andmine kaevamisteks, tasu määramine leidude eest jms. Muinsusnõukogu otsused jõustusid pärast nende kinnitamist haridus- ja sotsiaalministri poolt.1925. aasta seaduse ellurakendamisel selgus varsti, et seadus oli puudulik, eriti selles osas, mis käsitles registreeritud kinnismuististe kaitset. Seaduses ettenähtud üldsõnalist muistise muutmise keeldu oli vaja kinnismuististe eri rühmade osalt täpsemalt sõnastada, kuna need muistiseliigid nõudsid erinevat kohtlemist. Nii antigi juba 1926. aastal välja “Haridus- ja sotsiaalministeeriumi sundmäärus registreeritud kinnismuinasvarade kaitseabinõude käsitamise kohta” (Riigi Teataja, 47, 1926). Selles oli täpsemini kui seaduses sätestatud ka see, milliseid toiminguid ja millistel tingimustel muistisel võib teha.Üle riigi asuvate rohkete kinnismuististe korrashoid ja järelvalve, leiuteadete kontrollimine ning muististe registreerimine, arheoloogiliste päästekaevamiste tegemine jm nõudsid tööjõudu, mida muinasvarade kaitse seadus polnud ette näinud. Haridus- ja Sotsiaalministeeriumil puudusid töötajad, kes selle ülesandega oma erialalise ettevalmistuse poolest toime oleksid tulnud (Laid 1936, 165–166). Juba 1928. aastal tegi Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond Ülikooli valitsuse kaudu Haridus- ja Sotsiaalministeeriumile ettepaneku täiendada senist muinsuskaitsekorraldust vastavate ametikohtade, eelkõige muinsuskaitse inspektori ametiposti, loomisega. Algatus jäi tookord teostamata. Ainuke spetsiaalne mälestiste kaitsega tegelev organ oli Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev muinsusnõukogu. Selle koosseis püsis kogu vaadeldava ajajärgu samana. Nõukogu juhatajana toimis ministeeriumi teaduse- ja kunstiosakonna juhataja Gottlieb Ney. Liikmetena olid ülikooli muinasteaduse, kunstiajaloo ja ajaloo professorid Harri Moora, Sten Karling ja Hans Kruus ning ERMi direktor Ferdinand Leinbock (Linnus). Ajavahemikul 1925–1935. aastani käis muinsusnõukogu koos 44 korda, st vähemalt neli korda aastas (Schmiedehelm 1935, 3).1925. aastal vastu võetud muinasvarade kaitse seaduse teiseks oluliseks puuduseks oli see, et temas ette nähtud kitsendused olid rakendatavad ainult ametlikult kaitse alla võetud muististe puhul. Vaid osa eravalduses olevaid muistiseid sai tegelikkuses kaitse alla võetud; paljud omanikud ei olnudki huvitatud muististest teada andmisest. Seega oli seaduse tegelik efekt puudulik. Hoolimata seaduses ilmunud puudustest, andis see esmakordselt õigusliku aluse muinsuskaitsetööks, mille esmaseks väljundiks oli kõigi seni teadaolevate arheoloogiamälestiste võtmine riikliku kaitse alla. 1921. aastast alates tehtud eeltöö võimaldas esitada juba esimesele muinsusnõukogu koosolekule riikliku kaitse alla võtmiseks 1102 arheoloogiamälestist (Schmiedehelm 1935, 4). 13. aprillil 1931 oli kaitse all 1163 kinnismuistist (Laid 1931). 1. juunil 1935 oli kaitsealuseid arheoloogiamälestisi 1290, nende hulgas 814 kalmet või matusekohta, 102 muinaslinnust, 178 ohvrikivi, 55 ohvriallikat ja 27 hiiepuud. Asulakohti oli kaitse all kõigest 8 (Schmiedehelm 1935, 4)1936. aasta 1. aprilliks, pärast ligi 11-aastast muinasvarade kaitse seaduse kehtimist, oli Eestis kaitse all 1327 esiajaloolist kinnismuistist, 380 ajaloolist kinnismuistist ning 841 vallasmuistist või nende kogu (Laid 1936, 165). Niisiis oli kaitsealuste arheoloogiamälestiste hulk 11 aasta jooksul suurenenud 225 objekti võrra. Hulk ei ole suur, kuid tuleb arvestada, et arheoloogid sel ajal muistiseid spetsiaalselt ei otsinud – peaaegu kogu juurdekasv tuli juhuslikult leitud muististe arvelt. Samas ei võetud kaitse alla kõiki teada olevaid arheoloogiamälestisi. Arvestades muinasvarade kaitse seaduses sätestatud kitsendusi eraomandi kasutamisele, võeti kaitse alla ainult need, “mis säilinud niivõrra hästi, et nende teaduslik kaevamine end ära tasub” (Schmiedehelm 1935, 5).Arheoloogiliste kaevamiste korraldamine oli tollal eelkõige TÜ Arheoloogia Kabineti ülesanne. See oli ka keskseks uurimisasutuseks, mis väljakaevamiste korraldamiseks eraldi luba ei vajanud. Küll aga pidid kaevamisloa Haridus- ja Sotsiaalministeeriumilt taotlema omavalitsuste või eramuuseumid. Luba anti kui sellega oli nõus Muinsusnõukogu ja kui Arheoloogia Kabinet ei soovinud sellel muistisel ise kaevata. Peale kaevamiste lõppu pidi kaevamised korraldanud asutus hiljemalt kahe kuu jooksul esitama aruande koos leiunimekirja ja leidude piltidega. Leiud pidi saatma TÜ Arheoloogia Kabinetile, kes need inventeeris ja seejärel otsustas, kas neid tuleb säilitada ülikoolis või võib need deponeerida vastavasse muuseumi.Haridus- ja Sotsiaalministeerium tegi ka muinsuskaitse alast selgitustööd. Seda, tõsi küll üpris väheses mahus. 1929. aastal üllitas ministeerium trükise Hoidke kodumaa muistseid mälestusmärke! See brosüür saadeti kõikidele koolidele ning suurematele mullatöid teostavatele ettevõtetele (Schmiedehelm 1935, 9). 1931. aastal avaldati ka saksa- ja prantsusekeelsed lühiülevaated Eesti riikliku muinsuskaitse tutvustamiseks rahvusvahelisel areenil (Ney 1931a; 1931b). Muinsuskaitsealase selgitus- ja rahvaharidustööga tegelesid aktiivselt ka Tartu Ülikooli arheoloogid, näiteks pidid nii H. Moora kui E. Laid muinasteaduse alaseid täienduskursusi kooliõpetajatele (Schmiedehelm 1935, 9). Ka oli ülikoolis muinasvarade kaitse seaduse ja sellega seotud määruste tundmine kohustuslik kõigile muinasteaduse eeleksami tegijaile, seega kõikidele ajalooüliõpilastele, kellest enamik asus hiljem tööle ajalooõpetajana (Schmiedehelm 1935, 9). Tegelik arheloogiamälestiste kaitsetöö tehtigi neil aastail TÜ Arheoloogia Kabinetis, mis korraldas päästekaevamisi, kinnismuististe ja juhuleidude registreerimist ja isegi muinsuskaitse propagandat. Seda tehti teadustöö huvides arheoloogide poolt omaalgatuse korras.Olulise ülevaate arheoloogiamälestiste olukorrast annavad 1927. aastal osas Setumaa Venemaa piiriäärsetes valdades ja 1928 aastal Muhumaal ja Saaremaa idapoolseimates kihelkondades tehtud inspektsioonid, kus kõikide kaitsealuste kinnismuististe olukorda kontrolliti. Setumaal selgus, et 16 registreeritud muistisest olid puutumatuna säilinud vaid kaheksa, kuna ülejäänud olid suuremal või vähemal määral lõhutud. Nende viimaste osas toimetati politsei poolt juurdlus, mis aga ei viinud süüliste karistamiseni, sest selgus et need olid lõhutud ajavahemikul 1922–1925, s.o enne muinasvarade kaitse seaduse kehtima hakkamist. Kõikidele Petseri maakonna kinnismuististe omanikele saadeti aga hoiatuskiri. Lääne-Eesti saartel oli olukord tunduvalt parem: kontrollitud 40 muinasjäänuse hulgas oli lõhkumisjälgi, enamasti väiksemaid kaheksal muistisel (Schmiedehelm 1935, 7). Mitmesuguste varanduseotsijate poolt muististel ettevõetud ebaseaduslikud kaevamised olid tol ajal üldiselt tõsiseks probleemiks. Mõnel aastal liikusid mööda Eestit isikuid, kes enamasti olid pärit Narva linnast, ja kullaotsimisega lausa elatist püüdsid teenida (Schmiedehelm 1935, 9).Muinsuskaitse aastatel 1936–1940Eerik Laidi andmetel tõusis senise muinsuskaitsekorralduse uuendamine päevakorda 1934. ja 1935. aastal, seoses “meie rahvusliku elu ümberkorralduse ning aktiviseerumisega” (Laid 1936, 166). Selle väljendi taga on Konstantin Pätsi poolt aastal 1934 Eesti Vabariigis kehtestatud autoritaarne reziim, nn vaikiv ajastu, mille käigus kuulutati riigis välja kaitseseisukord, saadeti laiali riigikogu ning suukorvistati ajakirjandus. Seadusandlik algatus uue muinsuskaitseseaduse koostamiseks tuli seekord Haridusministeeriumilt. Lisaks muinsuskaitsele tõusis päevakorda ka muuseumide töö ühtlustamise ja korraldamise küsimus. Haridusministeeriumis koostatud esialgne muuseumide seaduse projekt, mis käsitles nii muinsuskaitse kui muuseumide tegevust, oli arutlusel 1935. aasta mais kokku tulnud rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogus. 1936. aasta 12. augustil antigi riigivanema dekreedina välja uuendatud muinasvarade kaitse seadus (Riigi Teataja, 67, 1936). Uus seadus oli senisest põhjalikum ja ajakohasem, kuid põhiseisukohtadelt sama mis varasemgi seadus. Muinsuskaitset korraldasid uue seaduse järgi Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakond ning selle alluvuses toimivad muinsuskaitse inspektor, maakonna muinsushooldajad ja muinsuskaitse usaldusmehed. Mõlemad viimatinimetatud ametid olid palgata auametid. Viimased kolm ametikohta olid võrreldes endise seadusega uued. Asjatundjatest koosneva nõuandva organina sätestati Haridusministeeriumi juurde Muinsuskaitse Nõukogu (varasem nimetus Muinsusnõukogu), mille ülesanded jäid samaks, kui eelmiseski seaduses. Muinsuskaitse inspektori koht loodi Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna kosseisu. Tema ülesandeks sätestati muinsuskaitse tegelik korraldamine ning juhtimine, sellealaste kavade ja aruannete koostamine ning koos maakondade muinsushooldajatega ja muinsuskaitse usaldusmeestega otsese järelvalve teostamine kohtadel. Sätestati ka, et kõik pärast 19. juunit 1925 leitud või leitavad juhuleiud, mis nii vanad, et nende omanikku ei teata, lähevad riigi omandiks. Kui kaevamine oli ette võetud teatava muuseumi otsesel ülesandel, siis võis leiu paigutada sellesse muuseumi. Nõudmise korral pidi riik maksma leidjale tasu leiu täieliku antiikväärtuse suuruses, mille määras Haridusministeerium Muinsuskaitsenõukogu ettepanekul. Riigi kulul tehtud kaevamistel saadud leiu eest polnud tasu ette nähtud. Kui ehitus-, põllu- või kaevetööde juures tuleb välja kinnismuistis, oli töö teostaja kohustatud töö peatama ja leiust kohe teatama Haridusministeeriumi teaduse ja kunstiosakonnale, kes pidi saatma kohale asjatundja. Otsene muistise hävitamise, kahjustamise ja ilme muutmise keeld puudutas kahjuks vaid registreeritud kinnismuistiseid. Kaitsealustel muististel keelati küll mitmesugused neid kahjustavad tööd (nt maaharimine, kaevamine, ehitiste püstitamine, hiiepuude raiumine), kuid mingeid sanktsioone nende sätete rikkumise puhul ei seadustatud. Loa arheoloogilisteks kaevamisteks pidi andma haridusminister muinsuskaitsenõukogu ettepaneku põhjal ja aruande kaevamiste kohta pidi esitama muinsuskaitsenõukogule.1936. aasta muinsuskaitseseadust tuleb näha samas kontekstis 1935. aastal vastu võetud arhiiviseaduse ja looduskaitseseadusega. Neil aastatel ajakohastati kogu kultuuri- ja looduspärandi kaitset puudutav seadusandlus. Eerik Laidi hinnangul oli Eesti sellega seoses jõudnud vastava seadusandluse osas maailma esirinda (Laid 1936, 168).Kuna kogu riigi pärandi kaitset korraldas vaid üks ametnik, muinsuskaitseinspektor, olenes temast palju. Sellesse ametisse määrati inimene, kes tollal võimalikest variantidest oli kõige sobivam. Inspektoriks sai 1936. aastal Eerik Laid, kes oli omandanud Tartu Ülikoolis magistrikraadi nii arheoloogias (1927), kui etnograafias (1932). Laid asus innukalt tööle oma uuel ametipostil. Õpetlik ja ajastu vaimu mõistmise seisukohast oluline on lugeda tema muinsuskaitsealaseid seisukohavõtte ajakirjanduses. Ainelise kultuuripärandi säilitamise põhjenduseks tõi Laid selle hindamatut teaduslikku väärtust (Laid 1938, 16). Korduvalt rõhutas Laid muinsuskaitse ideoloogilist tähtsust riiklik-rahvusliku identiteedi kasvatamisel “… muinsuskaitsel pole mingit otsest väärtust omaette, vaid see seisab erikorraldusena meie maa kultuuriliste ning ühiskondlikkude huvide teenistuses” (Laid 1936, 201). Ta kirjutas, et ajaloomälestiste kaudu õpime me tundma, “kuidas meie esivanemad juba vähemalt meie ajaarvamise algusest peale on olnud selle maa asukaiks ning peremeesteks. Meil on igipõline ajalooline õigus sellele maale. […] Õppides tundma meie esivanemate kalmete inventari näeme, kuidas eestlaste kultuur on juba vanemaist aegadest peale omapärane ja iseseisev. […] Narva jõgi ja Peipsi järv ühelt poolt ning Läänemeri teiselt poolt on juba aastatuhandeid olnud piiriks iseseisvale ja elujõulisele kultuuritervikule” (Laid 1938, 17). “Me mõistame, et Eesti praegune kultuuriline, majanduslik ja ka poliitiline iseseisvus pole mitte juhuslik nähtus, ainult erakordseist olukordadest tekitatud, vaid et see on loomulik olukord, sündinud aastatuhandeisse ulatuva eesti rahva organisatoorse ning loova töö tulemusena ja maa geopoliitilisest asendist soodustatuna” (Laid 1938, 19).1930. aastatel leidis osa avaliku elu tegelastest, et ajaloolisest ajast pärinevate losside, mõisahoonete, kloostrivaremete, kabelite ja teiste “võõraste poolt meie maa vallutamise ajastul” ehitatud hoonete säilitamine pole vajalik. Sedalaadi, marurahvuslikule muinsuskaitsenägemusele oli Eerik Laid vastu, põhjendades ajaloolise aja mälestiste säilitamise vajadust sellega, et “need on eelkõige teadusliku ja kunstilise väärtusega “materjal”, mida meie oma rahvuslik teadus kui ka üldine teadus kasutab” (Laid 1938, 22).Riikliku muinsuskaitse teostamine oludes, kus kogu riigis oli selle teostamiseks vaid üks palgaline ametnik, polnud võimalik ilma rahvaalgatuse kaasamiseta. E. Laid nentis juba ametisse asudes, et riiklik muinsuskaitse ei saa täita piisavalt tõhusalt oma ülesannet kodanike teadliku kaasabita. Laid oli seisukohal, et muinsuskaitse teostamine sõltub suurel määral riigi ja rahva vahelisest usaldusest (Laid 1936, 201).Kokkuvõte 1925–1940Enne 1925. aastat puudus Eestis üldse igasugune riiklik muinsuskaitse. 1925. ja 1936. aasta muinsuskaitseseadused ei olnud kaugeltki täiuslikud. Need ei toiminud peaaegu üldse ehitusmälestiste kaitse seisukohalt – näiteks Tallinna vanalinnas lammutati neil aastail mitmeid hästi säilinud keskaegseid hooneid. Samas arheoloogiamälestiste kaitse toimis 1920.– 1930. aastatel päris hästi. Vaadeldes tolleaegset muinsuskaitse praktikat, võib öelda, et Eesti muinsuskaitse oli arheoloogiamälestiste keskne, täpsemalt muinasaegsete mälestiste keskne. Selle üheks põhjuseks oli, et arheoloogial olid Eestis veidi vanemad traditsioonid kui kunsti- ja arhitektuuriajalool. Teine põhjus oli noores rahvusriigis valitseva ideoloogia, mille kohaselt “muistset iseseisvusaega” peeti väärtuslikuks ning keskaega mitte. Muinasvarade registreerimise, kogumise ja säilitamise peamiseks eesmärgiks oli soodustada Eesti ajaloo ja kultuuri uurimist (vt Laid 1936, 201). Lisaks muinasaegsete mälestiste eelistamisele olid muinsuskaitse peamiseks probleemiks vähesed rahalised ja inimressursid praktilise kaitsetöö teostamiseks. Eerik Laid tõdes ise, et muinsuskaitseinspektor üksi pidi olema nii oma eriala juht, järelevalvaja, adminstraator kui kantseleiametnik. Tema tegevusvaldkond hõlmas nelja teadusala – arheoloogiat, kunstiajalugu, ajalugu ja etnograafiat. Oli selge, et üks inimene ei võinud kõigil neil aladel olla ühtviisi pädev (Laid 1936, 168).Uus riigikord, uued omandisuhtedEesti NSV TA Ajaloo Instituut arheoloogiamälestiste kaitse korraldajana 1946–1949.Nõukogude ja Saksa okupatsioonid ja ajavahemikul 1940–1944 üle Eesti rullunud lahingud olid mõjunud laastavalt Eesti senisele muinsuskaitsekorraldusele ja arvukalt mälestisi oli hävinud või kannatada saanud. Eelkõige oli lakanud olemast Eesti Vabariik oma välja kujunenud seaduste ja institutsioonidega. Tapetud, küüditatud või põgenenud oli ka arvestatav hulk rahvastikust. Ka Eerik Laid oli Eestist lahkunud. Ainus okupatsioonide eelsest ajast säilinud arheoloogiaalane asutus, mis veel põhiliselt sama töötajaskonna ja tööga jätkas oli Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinet eesotsas Harri Mooraga.Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja nõukogude korra taaskehtestamist 1944. aastal, maa riigistati ja suur osa eelkõige suuremate talude omanikest kas mõrvati või küüditati koos peredega Siberisse. 1940.–1950. aastate jooksul viidi põllumajanduses läbi kollektiviseerimine, mille tulemusel senised talud asendusid sotsialistlike majanditega. Selle tulemusel jäi ka valdav osa mälestistest kolhooside ja sovhooside territooriumile. See muutis kardinaalselt seniseid muinsuskaitsetöö aluseid.1946. aasta algul moodustati Eesti NSV Teaduste Akadeemia, mille süsteemi kuulunud Ajaloo Instituudi arheoloogiasektori loomine algas 1947. aastal. Samal aastal vastu võetud TA üldkogu otsuses soovitati arheoloogiasektorit arheoloogilise uurimistöö ja muinsuskaitse koordineerijaks ja juhendajanaks Eesti NSVs (Lõugas 1991, 10). Seeläbi sai TA AI arheoloogiasektor esimeseks muinsuskaitsestruktuuriks pärast Eesti taasokupeerimist.Kuna seoses uue riigikorra kehtestamisega olid senised seadused asendunud Nõukogude Liidus kehtivatega, tekkis muinsuskaitse seisukohalt õiguslik vaakum, sest NSV Liidus muinsuskaitseseadus puudus. Muinasvarade kaitse määruse väljatöötamist alustati AI arheoloogiasektoris 1947. aastal. 1948. aasta alguses oli määruse projekt valmis ja kinnitati Eesti NSV TA AI Teaduslikus Nõukogus. Määrus jäi aga vastu võtmata, sest vahepeal toimusid muutused NSV Liidu seadustes (Lõugas 1991, 10–11). Nimelt 1948. aasta sügisel võttis NSV Liidu valitsus vastu määruse kultuurimälestiste kaitse parandamise abinõude kohta, millega sätestati ka muinsuskaitse korraldus. Kaitse ülesanded pandi liiduvabariikide valitsustele ning kohalikele TSN täitevkomiteedele. Teadusasutused ei pidanud siitpeale kaitse organiseerimisega tegelema. 1949. aastal kehtestati see üleliidulise määruse kohalikele oludele kohandatud versioon koos juurdekuuluva kultuurimälestiste kaitse põhimäärusega ka Eesti alal (Eesti NSV Teataja, 1949, 7, 43, 114). Selle kohaselt oli järelvalvet teostav organ Kultuurhariduslike Asutiste Komitee. Kaitse alla võtmise pidi aga otsustama ja kaevamisload välja andma Ajaloo Instituut (Lõugas 1991, 11).Lisaks muinasvarade kaitse määruse projekti väljatöötamisele olid pärastsõjaastatel tähtsamad ülesanded muinsuskaitse alal uue mälestiste nimekirja koostamine, ohtu sattunud mälestiste välja selgitamine ja kaevamine ning muinsuskaitse usaldusmeeste võrgu taastamine. Nende aastate uurimis- ja muinsuskaitsetöö tugines põhiliselt sõjaeelsetel aastatel kogutud andmebaasile. Esimese ülevabariikliku muististe nimekirja avaldamiseni jõuti alles 1952. aasta sügisel, kui võeti vastu Eesti NSV MN määrus nr 863 “Eesti NSV arheoloogiliste ja ajalooliste mälestusmärkide kinnitamise kohta”. Uute muististe süstemaatilisel väljaselgitamisel ei jõutud neil aastatel kuigi palju edasi. Arheoloogia sektoril puudus nii vastavkaader kui transport. Siiski reageeriti kõigile väljakutsetele (Lõugas 1991, 12–13). Kuna Kirde-Eestis olid toimunud rasked lahingud ja nüüd hakati sinna rajama suuri tööstuskäitisi ja kaevandusi, sattusid Virumaa arheoloogiamälestised otsesesse ohtu. Virumaal ja pärast tehti esimesed sõjajärgne arheoloogiainspektsioon 1946.–1948. aastail Virumaa põlevkivibasseini, kus kaevati läbi ka mitu avariiolukorda sattunud kalmet (Lõugas 1991, 13).1946. aastast alates asuti taastama ka senist muinsuskaitse usaldusmeeste võrku. Kuigi paljud senised usaldusmehed olid kas lahkunud maalt, kolinud mujale, hukkunud, või arreteeritud nõukogude repressiivorganite poolt, olevat usaldusmeeste hulk 1949. aasta lõpul ulatunud 360 inimeseni (Maamägi & Vassar 1950, 36). Kuna muinsuskaitse korraldamine läks 1940. aastatel lõpul Ajaloo Instituudilt üle nõukogude võimuorganitele, kes sellise rahvaalgatusliku süsteemi olemasolust polnud huvitatud, ei hakanud usaldusmeeste võrgustik enam reaalselt toimima. Selle tegevuse välistasid ka 1949. aastal toimunud küüditamine ja tsiviilelanikkonna, eriti haritlaskonna vastu suunatud repressioonide hoogustumine pärast 1950. aasta märtsis Moskvas koostatud stsenaariumi järgi läbi mängitud Eestimaa Kommunistliku (bolsevike) Partei VIII pleenumit. Kergendust tõi alles diktaator Jossif Stalini surm 1953. aastal.Muinsuskaitse propageerimise võimalused Stalini võimuperioodil olid äärmiselt piiratud, kuid mõnda õnnestus siiski teha. Näiteks avaldas Ajaloo Instituut 1948. aastal H. Moora toimetatud brosüüri Muinasvarade kaitseks. Võimaluse korral kirjutati kaevamistest ajalehtedes ja H. Moora ja M. Schmiedehelm esinesid ka ringhäälingus (Lõugas 1991, 15).Kultuuriministeerium arheoloogiamälestiste kaitse korraldajana 1949–1993Vastavalt 1949. aasta määrusele vastutas muinsuskaitse eest Eesti NSV kaks paralleelset institutsiooni. Ehitusmälestistega tegeles Eesti NSV Riiklikule Ehituskomiteele alluv Vabariiklik Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioon. Arheoloogia, ajaloo- ja kunstimälestised kuulusid aga Kultuurhariduslike Asutiste Komitee (hilisem Eesti NSV Kultuuriministeerium) tegevusvaldkonda. 1949. aasta määruse lisaks oli “Kultuurimälestusmärkide kaitse põhimäärus” (Eesti NSV Teataja, 1949, 7, 43, 116), mis sätestas praktilise muinsuskaitse korralduse. Varasemate, Eesti Vabariigi aegsete seadustega võrreldes, uudne oli säte, et eriti suurt tähtsust omavad mälestised tuli kanda üleliidulise tähtsusega mälestiste nimekirja. Arheoloogiamälestiste osas tähendas see ka seda, et kui vabariikliku kaitsealla võetud muististe kaevamisteks andis loa Eesti TA Ajaloo Instituut, siis üleliidulise tähtsusega muististe uurimiseks tuli luba taotleda NSV Liidu Teaduste Akadeemialt. Kui Moskvast nõuti üleliidulise tähtsusega mälestiste nimekirja, arutati seda 1950. aasta alguses AI arheoloogia sektori koosolekul. H. Moora tegi diplomaatliku otsuse – esitada nimekirja need linnused, mida vene kroonikates on nimetatud: Tartu, Varbola, Otepää, Keava, Muhu. Tähendas ju “üleliiduline tähtsus” tollal tähtsust vene ajaloo seisukohalt. See üleliidulise tähtsusega muististe nimekiri jäi Eestis paarikümneks aastaks muutumatuks (Lõugas 1991, 12).1956. aastal võeti vastu “Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus Eesti NSV territooriumil asuvate riikliku kaitse alla kuuluvate kultuurimälestusmärkide arvelevõtmise, kaitse organiseerimise ja kaitse kontrolli tugevdamise kohta” (Eesti NSV Teataja, 1956, 16, 171). Selles nõuti riigi ja mälestiste haldajate vaheliste kaitselepingute ja kaitsekohustiste sõlmimist ning muinsuskaitse usaladusmeeste võrgustiku organiseerimist. Veel nõudis määrus, et kultuurimälestised kantaks majandite maakorraldus- ja metsakasutusplaanidele,  see nõue esines ka hilisemates nõukogudeaegsetes muinsuskaitsemäärtustes. 1956. aasta määrusega kaasnes ka uus põhimäärus kultuurimälestiste kaitse kohta, mis aga arheoloogiamälestiste osas varasemast määrusest ei erine.1961. aastal kehtestati Eesti NSV seadus kultuurimälestiste kaitse kohta (Eesti NSV Teataja, 1961, 23, 80). Tegemist oli üldse esimese vastavalaadse seadusega Nõukogude Liidus. Kultuurimälestiste lammutamine, muutmine vms selline tegevus oli seaduse järgi lubatud vaid muinsuskaitseorganite loal. Kultuurimälestiste kuritahtliku hävitamise eest oli ette nähtud kriminaalvastutus. Uudne oli seaduse sätestatud võimalus võtta “kompleksiseloomuga” kultuurimälestised koos kaitsetsooniga riikliku kaitse alla muinsuskaitsealana. Muinsuskaitset pidi korraldama Eesti NSV Kultuuriministeeriumi juurde loodav Ajaloo- ja Revolutsioonimälestiste Kaitse Nõukogu. Otsest vastutust mälestiste säilimise eest pidid kandma siiski asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide juhatajad, samuti eraisikud, kelle valduses või kasutada oleval territooriumil mälestised asuvad. Nähti ette muinsuskaitse usaldusmeeste võrgustiku taastamine. Selle seadusega koos kinnitati ka uued mälestiste nimekirjad.1964. aastal võeti vastu veel Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus kultuurimälestiste kaitse korraldamise kohta Eesti NSV-s, millega kehtestati mälestiste kaitsmise praktiline kord. Arheoloogiamälestiste väljaselgitamist, kaitse alla võtmist ja kaitset pidi määruse järgi organiseerima Eesti NSV Kultuuriministeeriumi struktuuriüksuse kaudu, mis oli nüüd ümber nimetatud Muuseumide ja Kultuurimälestiste Inspektsiooniks.1977. aastal võttis ENSV Ülemnõukogui vastu “Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi seaduse ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta” (Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 1977, 51, 647). Põhiliselt kordas see 1961. aasta seadust. Peamise muutusena oli mälestiste hierarhia süvendamine: need liigitati üleliidulise, vabariikliku ja kohaliku tähtsusega mälestisteks. Suurem osa muististest võetigi pärast seaduse kehtima hakkamist 1970. ja 1980. aastatel kaitse alla kohaliku tähtsusega muististena. 1977. aasta seaduses oli esmakordselt sätestatud ka kriminaal- või adminstratiivvastutus (hoiatus või rahatrahv) mälestise kahjustamise eest.Kuigi muinsuskaitsealane seadusandlus Nõukogude Eestis sai kehtestatud ja jätkuvalt ajakohastatud juba 1940. aastate lõpust alates, oli praktiline arheoloogiamälestiste kaitse pikka aega väga kehvas seisus. Tööstuse ja põllumajanduse arendamisel hävitati hulgaliselt avastamata arheoloogiamälestisi. Muististe väljaselgitamiseks või isegi kaitse all olevatel muististel silma peal hoidmiseks olid selleks ette nähtud rahad ja isikkoosseisud jätkuvalt liiga vähesed. 1963. aastal loodi vastavalt 1961. aasta seadusele Kultuuriministeeriumi juurde Muuseumide ja Kultuurimälestiste Kaitse Inspektsioon, mille koosseiusuks oli ka inspektor arheoloogia alal. 1960. aastatel oli Arheoloogiamälestiste kaitse selle Kultuuriministeeriumi üheainsa inspektori õlgadel, kes lisaks 2000 arheoloogiamälestise kaitsmisele pidi korraldama veel 600 ajaloomälestise kaitset (Selirand 1964). Olukord oli seega umbes sama kui 1930. aastate lõpus, või hullemgi veel, sest mälestiste hulk oli lisandunud. 1970. aastal asus Inspektsiooni inspektorina arheoloogia alal tööle Juta Kornav (1942–1994), kes töötas sel ametipostil kogu asutuse olemasolu aja.Olukord tööjõu osas paranes 1976. aastal, kui Muuseumide ja Kultuurimälestiste Kaitse inspektsiooni juurde moodustati Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodiline Nõukogu. Viimase tegevusvaldkonda kuulus sisuline muinsuskaitsetöö, nagu uute mälestiste väljaselgitamine, ehitus- ja maaparandusprojektide kooskõlastamine, päästekaevamised ja registrite pidamine. 1978. aastal asusid sinna tööle ka kaks vastselt ülikooli lõpetanud arheoloogi – Ants Kraut arheoloogiamälestiste osakonna juhatajana ja Ain Mäesalu teadurina. Pärast seda, kui Ants Kraut asus 1982. aastal tööle Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodilise Nõukogu juhatajana, sai 1983. aastal arheoloogiamälestiste sektori juhatajaks Heiki Valk. Aastatel 1990–1993 juhatas arheoloogiamälestiste sektorit Anton Pärn, kes oli 1986. aastal tulnud asutusse tööle teadurina.1961. aasta kaitsealuste arheoloogiamälestiste nimekirjad olid valminud kabinetis põhiliselt 1930. aastate kaitsenimekirjade põhjal. Välitöid uute muististe väljaselgitamiseks enne 1960. aastaid peaaegu ei tehtudki. 1967. aastal algatas NSV Liidu Kultuuriministeerium kava koostada paljuköiteline koguteos “NSV Liidu rahvaste ajaloo- ja kultuurimälestised”. Esmalt pidi selleks aga ainest korjatama ja kõik teadaolevad mälestised välja selgitama. 1969. aastal saadeti Moskvast liiduvabariikidele esimesed sellekohased metoodilised juhendid. Ka Ajaloo Instituudis hoogustati just selle määruse alusel oluliselt välitöid senitundmatute arheoloogiamälestiste väljaselgitamiseks (Lõugas 1985). Tegemist ei olnud siiski Moskvast pealesunnitud ideega – algatus langes Eestis viljakasse pinnasesse. Noor arheoloogide põlvkond, kes 1960.–1970. aastatel olid ülikooli lõpetanud, mõistis kiiresti uute muististe aktiivse, maastikul toimuva otsimise vajadust. Oli tekkinud vajadus päästa veel mis võimalik. Nimelt 1960. aastatel toimunud suuremahuline maaparandus hävitas ilmselt rohkem muistiseid kui oli hävinud varasematel aastasadadel kokku. Arheoloogiamälestiste otsimise eestvedaja oli Vello Lõugas, kes tõi selle kohta kasutusele ka väljendi “kolmas Üle-Eestiline kinnismuististe registreerimine“ (nt Lõugas 1987). Kui esimese, J. Jungi poolt 1880. aastatel korraldatud registreerimise käigus koguti andmed kohtadelt kirjasaatjate vahendusel ja teise, A. M. Tallgreni algatusel käivitatud registreerimise ajal käisid üliõpilased kihelkonnad läbi, siis seekord seati eesmärgiks, et erialase ettevalmistuse saanud arheoloogid käivad läbi kogu maa ja võtavad arvele kõik vähegi säilinud muistised. Alustati nendest piirkondadest, mis olid jäämas ette ehitustegevusele või ekstensiivsele maaparandusele (peamiselt Kirde- ja Põhja-Eesti). Töö käigus avastati ja päästeti teadusele tuhandeid uusi muistiseid, eriti asulakohti, kalmeid ja lohukive. See on näha ka kaitsealuste arheoloogiamälestiste hulga kasvus. Kui 1960. aastate lõpuks oli Eestis kaitse all 1976 arheoloogiamälestist, siis aastaks 1985 oli see arv juba 5477 (Lõugas 1985). Muutusid ka arheoloogiamälestiste kaitsealla võtmise põhimõtted. Kui varem oli riikliku kaitse vääriliseks tunnistatud vaid paremini säilinud muistised, siis nüüd võeti kaitse alla kõik äratuntavad muistised nende seisukorrast olenemata.Muinsuskaitsealade loomise võimalus oli sätestatud juba 1961. aasta seaduses. Esimene muinsuskaitseala loodi aga alles 1979. aastal Tallinna lähedal Rebala küla ümbruses. 1970. aastate esimesel poolel läbiviidud muististe registreerimine Jõelähtme, Kostivere ja Rebala külade ümbruses näitas, et see piirkond on säilinud muististe poolest erakordselt rikas: umbes 5 ( 5 km suurusele alale jäi üle 300 kinnismuistise. Sai selgeks, et kaitsta ei tule siin mitte ainult üksikmuistiseid, vaid kogu looduskeskkonda, milles need muistised kunagi tekkisid. Looduslikuks taustaks oli Rebala piirkonnas haruldane maastikutüüp – loopealsed. Plaani teostamise poole astuti esimene samm 1975. aastal, mil Ajaloo Instituut ja Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu Ajaloo Kateeder tegid Eesti NSV Kultuuriministeeriumile ettepaneku luua 5803 hektaril tollastel Kostivere sovhoosi maadel Rebala riiklik agraarajalooline kaitseala. Tegelikult loodi 1979. aastal hoopis 1338 ha suurune kohaliku tähtsusega kaitseala. Rebala muististe kaitset see aga ei taganud, sest nõukogude rahvamajanduse arendamise nimel võidi muistiseid vabalt hävitada. Nii näiteks eraldati Rebala kaitsealast 1981. aastal 178,5 ha suurune ala, mis pidi minema forforiidikaevanduste laiendamiseks. 1982. aastal alustati sel alal Vello Lõugase juhendamisel arheoloogilisi päästekaevamisi, mille käigus avastati ootamatult varase metalliaja põllupeenrad. Väärtuslikud leiud muutsid olukorda. Isegi Eesti TA president Karl Rebane pöördus valitsuse poole palvega jätta 50 ha ala, kus avastatud muistised paiknevad, kaevandamata. Esmakordselt põrkusid nii teravalt kokku arheoloogiapärandi kaitse ja tootmine (Paaver 1984). Rebala kaitseala päästis alles Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal1980. aastatel peeti arheoloogiamälestiste kaitsetöö üheks olulisemaks ülesandeks seni tundmata arheoloogiamälestiste avastamist, sest registreerimata muistised olid ehitus- ja maaparandustööde tõttu pidevas hävimisohus. Tõsine probleem oli ka kaitsealuste muististe heakord. Enne maaharimise mehhaniseerumist avatud muistised kattusid pärast kolhooside ja sovhooside loomist alates 1940. aastate lõpust puude ja võsaga, põldude läheduses olevad kalmed risustati põldudelt korjatud kividega (Valk 1986).1950. ja 1960. aastatel olid seadustest tulenenud arheoloogiliste päästekaevamiste mahud veel väikesed. Kaitsealuseid muistiseid jäi ehitustöödele ette harva. Esiteks oli tollal kaitsealuseid muistiseid ka palju vähem, kui 1970.–1980. aastatel. Teisalt ei peetud veel näiteks keskaegse linna kultuurkihti süstemaatiliseks arheoloogiliseks läbiuurimiseks piisavalt väärtuslikuks. Päästekaevamiste maht suurenes oluliselt 1970. aastatel, seda esmalt hoogustunud ehitustegevuse tõttu Tallinna ümbruses. Näiteks 1974. aastal toimusid suured päästekaevamised Iru soojuselektrijaama alla jäänud kalmetel ja põllujäänustel, alates 1978. aastast Tallinn–Narva maantee alla jäävatel muististel Kuusalus. Aastatel 1982–1984 kaevati läbi Tallinn–Narva maantee alla jäävad kivikirstkalmed Jõelähtmes, aastatel 1985–1989 toimusid suuremahulised päästekaevamised Tallinn–Tartu maantee ehitusele ette jäänud Lehmja asulakohal. 1980. aastatel tekkis vajadus suurteks päästekaevamisteks ka mujal Eestis, näiteks võib mainida Uderna asulakoha Tartu maakonnas. Valdavalt juhatasid neid kaevamisi Ajaloo Instituudi arheoloogid, kuid alates 1978. aastast hakkasid päästekaevamisi juhatama ka Kultuuriministeeriumi Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodilise Nõukogu arheoloogid. 1978. aastat võibki pidada murranguliseks aastaks, mil arheoloogiliste päästekaevamiste vajadus ühiskonnas laiemalt teadvustati.Kuni 1980. aastateni ei pidanud isegi arheoloogid oluliseks keskaegsete linnade kultuurkihi kaitset. Näiteks Tallinna Vanalinna rajati 1950.–1960. aastatel mitmeid uusehitisi, mille vundamendikaevandites vaid põgusaid tähelepanekuid tehti, kui sedagi. 1970. aastatel hakkasid osa arheoloogidest, eelkõige arhitektuurimälestiste kaitse süsteemis töötanud ka keskaegsete linnade arheoloogilise uurimise vajadust teadvustama. 1980. aastatel sõltus Eesti keskaegsete linnade arheoloogilise kultuurkihi saatus eelkõige arheoloogide endi aktiivsusest. Hoolimata seaduse olemasolust, seda poleks täidetud ilma arheoloogide otsese vahelesegamiseta. Ametnike ja ehitusorganisatsioonide juhtide teadvusse polnud arheoloogiliste uuringute vajadus veel jõudnud. Seetõttu oli 1980. aastatel lausa reegliks, et näiteks Tartus hakati ehitusobjektidele suure kiiru ja tüliga arheloogilisi kaevamisi organiseerima alles siis, kui arheoloogid juba alanud mullatööd peatasid ja sellest ajakirjanduses lärmi lõid. Näiteks Tartus võib selliste näidetena ära mainida Tartu Ülikooli Botaanikaaia palmihoone ehituse 1981. aastal ja Kaubahalli ehituse alguse 1985. aastal. Arheoloogid teadvustasid 1980. aastatel päästekaevamiste vajadust, kuid organisatsiooniline baas nende teostamiseks veel puudus. Peamiselt sooritati ka linnades päästekaevamisi Ajaloo Instituudi või Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis alates 1970. aastatest tööle võetud arheoloogide poolt. Sellised, viimasel hetkel organiseeritud ja kiiruga teostatud päästekaevamised jäid sageli metoodiliselt puudulikeks ja kohati hävis ka palju väärtuslikku kultuurkihti. Probleemiks oli kindlasti ka linnaarheoloogiale spetsialiseerunud arheoloogide puudumine. Arheoloogid tõstatasid 1980. aastatel korduvalt spetsiaalse arheoloogiliste päästekaevamistega tegeleva asutuse loomise vajaduse. Vastava riikliku asutuse loomisele ei jõutudki. 1988. aastal loodi Eesti Muinsuskaitseseltsi juurde väikeettevõte AGU-EMS, mis hakkas teostama ka arheoloogilisi päästekaevamisi. 1991. aastal loodi Tallinnas AS Tael, mille põhitegevusalaks on arheoloogilsed uuringud. Tartus sai arheoloogiliste kaevamiste põhiliseks teostajaks Tartu Linnamuuseumi juurde asutatud mittetulundusühing “Arheoloogia ja ehitusajaloo grupp AEG”.Nõukogude perioodi kokkuvõtteksNõukogudeaegne muinsuskaitse Eestis oli Nõukogude Liidu oludes eeskujulik ja alates 1960. aastatest rahuldav ka Euroopa kontekstis. Kindlasti oli selle taustal 1920.–1930. aaastatel tehtud töö. Nii mõnedki arheoloogid on tagantjärgi avaldanud arvamust, et 1980. aastatel saavutas vähemalt arheoloogiamälestiste kaitse Eestis hea taseme, eriti arvestades tollaseid poliitilisi ja majanduslikke olusid (nt Lõugas 1987).Arheoloogiamälestisi ohustasid neil aastakümnetel eelkõige ekstensiivne põllumajandus ja ehitustegevus. Selles suhtes kõige hullem aeg oli tõenäoliselt 1960.–1970. aastatel, kui kolhooside suurtel maaparandusobjektidel hävis ligikaudsete arvutuste kohaselt umbes samapalju muistiseid, kui neid oli hävinud kõikidel varasematel aegadel kokku.Arheoloogiamälestiste kaitse Eestis 1993. aastast alatesSeadusandlik baas ja muinsuskaitse korraldusEesti taasiseseisvumine 1991. aastal tähendas täispööret sotsialistlikult plaanimajanduselt läänelikku turumajandusse. Lisaks riiklike struktuuride ümberkorraldusele muutusid maa omandisuhted. Suur osa maadest tagastati õigusjärgsetele omanikele, sellega seoses sattus ka suurem osa arheoloogiamälestistest eraomanike maadele.Eesti iseseisvudes ei toimunud muutused riiklikus muinsuskaitsesüsteemis kohe. Tänaseni kestev ajastu Eesti muinsuskaitse ajaloos algas 1993. aastal, mil loodi Muinsuskaitseamet nõukogudeaegsete Kultuuriministeeriumi Muuseumide ja Kultuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni, Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-metoodilisest nõukogu, Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi ja Vabariikliku Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni töötajate ja arhiivide kokkukoondamise teel.Vastavalt Muinsuskaitseameti põhimäärusele on muinsuskaitseameti põhiülesanneteks: muinsuskaitse juhtimine ja järelvalve; kultuurimälestiste väljaselgitamise, arvestamise, uurimise, kaitse, kasutamise, konserveerimise, restaureerimise, sellealase informatsiooni kogumise, säilimise ja levitamise korraldamine;kultuurimälestiste registri pidamine ja kultuuriväärtuste väljaveo taotluste läbivaatamine.1994. aastal võeti Riigikogu poolt vastu Eesti Vabariigi Muinsuskaitseseadus. Kaitse põhimõtted ja kaitstavad mälestised on selles põhimõtteliselt samad, kui varasemas nõukogudeaegses seaduses. Muutused tulenesid asjaolust, et muutunud oli Eesti riiklik korraldus ning õigus- ja majandussüsteem. Uue seaduse järgi hakkasid muinsuskaitset korraldama Kultuuriministeerium (Muinsuskaitseameti kaudu) ja kohalikud omavalitsused. Valla- või linnavalitsuste kohustuseks on pidada arvestust oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja muuhulgas kontrollida mälestistega seotud tööde ja vastavate projektide kooskõlastatust muinsuskaitseametiga. Andmed mälestise kohta kantakse Muinsuskaitseametis peetavasse kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Muististe hierarhia kaotati. Uuendusena seevastu oli võimalus võtta kultuuriväärtusega objekti ajutise kaitse alla, et kindlaks teha selle vastavus mälestise tunnustele. Mälestist on keelatud hävitada või rikkuda. Kui tööde käigus avastatakse arheoloogiamälestis, inimluid või juhuleide, on tööde teostaja kohustatud tööd seiskama ning viivitamatult informeerima muinsuskaitseorganeid. Nimetatud leidude leidmise korral on muinsuskaitseametil õigus peatada tööd.Mälestise säilimise peab tagama omanik. Muinsuskaitseamet koostab omanikule (valdajale) kaitsekohustuse teatise, milles määratakse kindlaks omaniku (valdaja) kohustused mälestise säilimise tagamiseks, samuti toetused ja soodustused. Avalik-õigusliku isiku omandis oleval kinnisasjal asuva kinnismälestise juurde on igaühel vaba juurdepääs. Eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub või kelle kinnisasja tavakohane juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni.Kultuuriväärtusega leiud, sh arheoloogilist väärtust omavad leiud, kuuluvad riigile. Kultuuriväärtusega leid loetakse ajutise kaitse all olevaks selle leidmise hetkest. Leidja peab leiust viivitamatult teatama vastavatele riigiasutustele. Kultuuriväärtusega leiu leidjal on õigus saada tasu asja pooles väärtuses. Tasu ei maksta isikule, kelle kohustuste hulka kuulub nimetatud asjade otsimine või väljakaevaamine, samuti mälestiste uurimine või järelvalve nende üle.1994. aasta muinsuskaitseseaduses ilmnesid aja jooksul puudused ja lüngad, mistõttu Kultuuriministeerium esitas 2000. aastal Riigikogule uue seaduse teksti ning tegi ettepaneku tunnistada olemasolev seadus kehtetuks. Sisuliselt oli siiski tegemist olemasoleva seaduse muutmisega – seadus vaid kohandati Eestis kiiresti muutunud majanduslikele oludele ja õigusruumile. Seaduse vaim ja kehtiva muinsuskaitseseaduse põhimõtted jäid eelnõu kohaselt muutmata. 2002. aastal võttiski Riigikogu vastu uue muinsuskaitseseaduse. Otseselt arheoloogiamälestiste osas ei olnud varem kehtinud seadusega võrreldes olulisi muutusi. 1994. aasta muinsuskaitseseaduse puuduseks oli, et see ei sätestanud haldusvastutust muinsuskaitseseaduse rikkumise eest juriidilisele isikule. Nii lisatigi uuele seadusele peatükk, kus sätestatakse karistused muinsuskaitseseaduse rikkumise eest ning vastavate väärtegude menetlemise kord.Uue muinsuskaitseseaduse vastuvõtmine ei olnud seotud Eesti ettevalmistamisega Euroopa Liitu astumiseks, sest Euroopa Liidu õigusaktidega kultuuripärandi kaitse valdkonda reguleeritud ei ole. Küll aga on 2002. aasta muinsuskaitseseaduses arvestatud Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni nõuetega, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud 1996. aastal.Uute muististe väljaselgitamine ja arvele võtmineArheoloogiamälestisi on Eestis seisuga 31. detsember 2004 riikliku kaitse alla võetud 6557. Võrdluseks võib tuua pindalalt 7 korda Eestist suurema Soome, kus arheoloogiamälestisi on kaitse all 17 000. Seega suhteliselt on Eestis üle kahe ja poole korra rohkem muistiseid kui Soomes.Kõigist muististeliikidest on arheoloogiamälestised ilmselt kõige mitmekesisemad ja arheoloogiamälestise mõiste ka kõige laiem. Siia kuuluvad praktiliselt kõik äratuntavad inimtegevuse jäänused, millest vanimad on ligemale 11 000 aastat vanad. Arheoloogiamälestiste ajaline piir on tulnud muinasteaduse arenedes tänapäevale üha lähemale. Veel 1930. aastatel kaitsti ja uuriti arheoloogiliselt eelkõige muinasaegseid mälestisi, mis pärinesid ajast enne 1250 pKr. Praegusel hetkel on arheoloogilist huvi pakkuvate mälestiste ajaline piir Eestis üldiselt 18. sajandis. Arheoloogiamälestised jagunevad üle Eesti ebaühtlaselt. Rohkem on neid teadagi põlistes asustuspiirkondades, mis tänapäevalgi on tihedasti asustatud. Kõige rohkem arheoloogiamälestisi – 1672 – on Harju maakonnas. Järgnevad Lääne-Viru (774), Põlva (767) ja Saare (555) maakond. Kõige vähem muistiseid on kõige väiksemas Hiiumaa maakonnas – ainult 43 arheoloogiamälestist.Arheoloogiline järelvalve ja päästekaevamisedEriti suures mahus on 1990. aastate algusest alates teostatud arheoloogilisi päästekaevamisi ja järelvalvet kaevetöödel Eesti keskaegsete linnade alal. Seadusliku aluse selleks on andnud muuhulgas Tallinna, Tartu, Viljandi jt ajalooliste linnasüdamike kuulutamine muinsuskaitsealaks. Vastavate muinsuskaitsealade põhimäärustes on sätestatud lisaks ehituspärandi kaitsele ka arheoloogilise kultuurkihi kaitsmise vajadus.Rõhuv enamus arheoloogilistest päästekaevamistest on alates 1993. aastast teostatud arheoloogiafirmade poolt, kelledest suurim on AS Tael Tallinnas. Lisaks tegutseb Tallinnas veel AS AGU-EMS. Tartus on valdava enamuse arheoloogilistest päästekaevamistest ja järelvalvetöödest teostanud Tartu Linnamuuseumi juures tegutsev MTÜ Arheoloogia ja Ehitusajaloo Grupp ning aastatel 1997–2001 tegutsenud OÜ Arheoloogiateenistus poolt.Arheoloogiamälestiste kaitse hetkeolukord Eestis1996. aastal liitus Eesti 1992. aastal sõlmitud Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga, milles sätestatakse Euroopas aktsepteeritavad arheoloogiamälestiste kaitse nõuded. Võrreldes selles kirjapandud eesmärke Eesti arheoloogiamälestiste kaitse olukorraga, võib öelda, et praeguseks vastab Eesti muinsuskaitsesüsteem ja vastav seadusandlus igati Euroopa tasemele.1993. aastal loodi Muinsuskaitseamet ja üles on ehitatud selle organisatsioon. Hetkel tegeleb otseselt arheoloogiamälestiste kaitsega kaks töötajat, neist üks registreerimise ja teine järelvalvega. Maakondades on reeglina üks muinsuskaitseinspektor, kes peab tegelema kõigi mälestistega, vaid Tartu- ja Harjumaakonnas on eraldi arheoloogiamälestiste inspektor.Kui muinsuskaitse süsteemi ülesehitust võib igati õnnestunuks pidada, siis Muinsuskaitseameti töötajate hulk, eriti maakondades, on tehtava töö hulka arvestades liiga väike. Näiteks maakonnainspektorid ei suuda üheaegselt hoida silma peal rohkem kui tuhandel muinsuskaitsealusel objektil, tegeleda restaureerimisprobleemidega, suhelda objektide valdajatega, koostada kaitsealuste objektidega seonduva dokumentatsiooni koostamisega, tegeleda uute objektide väljaselgitamise ja muinsuskaitse alase propagandatööga. Personalipuuduse põhjuseks on muuhulgas asjaolu, et muinsuskaitseamet on kogu Eesti taasiseseisvumise aja alarahastatud võrreldes enamuse vastavate riigiasutustega. Arheoloogiamälestiste väljaselgitamiseks ja hooldamiseks on olnud kasutada tühine summa.Osaliselt on sellele probleemile olnud lahenduseks see, et näiteks Tallinnas ja Tartus on muinsuskaitse järelvalve teostajaks (vastavalt Muinsuskaitseametiga sõlmitud lepingutele) kohalik omavalitsus. Tallinnas on selleks Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Tartus on 1993. aastast alates ametis linnaarheoloog, kelle ülesandeks on arheoloogiamälestiste kaitse ja järelvalve ning kultuurimälestiste registri pidamine. Üheks muinsuskaitset puudutavaks probleemiks on omandireform. Maavaldused koos seal paiknevate kinnismälestistega on kauplemise objektiks, mistõttu omanikkond võib üsna kiirelt muutuda. Vastav info ei jõua aga sageli õigeaegselt Muinsuskaitseametisse.Arheoloogiamälestisi ohustab Eestis eelkõige ehitustegevus, mis viimasel aastakümnel on hoogustunud eelkõige linnades ja nende lähikonnas. Kuna muinsuskaitseametnikud ja arheoloogid ei jõua kõigel silma peal hoida, sõltub arheoloogiamälestiste säilimine paljuski inimeste teadlikkusest ja suhtumisest mälestistesse.KokkuvõtteksArheoloogiamälestiste kaitse on otseses seoses arheoloogia kui teadusharu arenguga. Muististe säilitamise ja kaitsmise vajadus teadvustati ju alles siis, kui neid hakati kasutama teadusliku uurimistöö allikmaterjalina. Aja jooksul on hakatud kaitsma üha erinevaid muistiseliike, sedamööda, kuidas kauge mineviku jälgi maastikul on hakatud paremini ära tundma. Arheoloogiateaduse veel lapsekingades olles tunti huvi vaid linnuste ja kalmete vastu. Hiljem on neile lisandunud asulakohad ja veelgi hiljem põllujäänused ning muud majandustegevuse käigus tekkinud jäänused. Aja jooksul on suurenenud nii kaitstavate mälestiste hulk, mis on tinginud spetsiaalse muinsuskaitsealase seadusandluse kehtestamise ning ametliku muinsuskaitsestruktuuri loomise. Tootmise tõhustudes ja ühiskonna arenedes ning muutudes üha keerulisemaks, on kasvanud drastiliselt ka riiklike- ja omavalitsusasutuste ning neis töötavate inimeste hulk. Kui veel 1930. aastate lõpul tegeles Eestis otseselt arheoloogiamälestiste kaitsega vaid üks inimene, siis tänaseks on välja kujunenud muinsuskaitsesüsteem, kus otseselt või kaudselt kaitseb ja haldab arheoloogiamälestisi kümneid inimesi.Lisaks arheoloogia arengule on muinsuskaitse olnud tugevasti sõltuv ka valitsevatest poliitilistest ja ideoloogilistest oludest, mis mõnikord on tulnud kaitsetööle kasuks, teinekord hävitanud peaaegu kogu senitehtu.Kasutatud allikadAndreae, J. A. 1785. Beschreibnung einer noch vorhandenen alter ehstnischen Burg, vermuthlich Varbola. – Nordische Miscellaneen, 9. 10. Riga, 318–322.Brackel, H. v. 1840. Instruction für Ausgrabungen, entworfen im Auftrage der Allerhöchst bestätigten Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde der Ostsee-Provinzen Russlands. Riga.Buchholz, A. 1896. Bibliographie der Archäologie Liv-, Est- und Kurlands im Auftrage der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russlands. Riga.Feuereisen, A. 1930. Die baltische vorgeschichtliche Forschung und Professor Dr. Max Ebert. – Baltischen Monatschrift, 1, 58–62.Hupel, A. W. 1781. Estnische Schmucksachen aus Gräbern in Rippoka und Euseküll in der Sammlung des Verfassers. – Nordische Miscellaneen, 3. Riga, 228–229.Jung, J. 1898. Muinasaja teadus Eestlaste maalt, II. Kohalised muinasaja kirjeldused Liivimaalt, Pernu ja Viljandi maakonnast. Jurjev.Jung, J. 1910. Muinasaja teadus Eestlaste maalt, III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu.Kruse, Fr. 1842. Necrolivonica oder Alterthümer Liv-, Esth- und Curlands bis zur Einführung der christlichen Religion in den Kaiserlich Russischen Ostsee-gouvernements. Dorpat.Kuldna, V. 2002. Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (Provintsiaalmuuseum) 1842–1940. – Mon Faible’ist ajaloomuuseumiks. Töid Ajaloo Alalt, 4. Tallinn, 9–64.Laid, E. 1931. Kodumaa muinasteadusliku kirjelduse käik ja tulemused. – Postimees, 13. aprill; nr 156, 4.Laid, E. 1936a. Täiendatud muinasvarade kaitse seadus. – Ajalooline Ajakiri, 3/4, 164–168.Laid, E. 1938. Muinsuskaitse pedagoogilise tegurina. – Eesti Kool, 1, 15–22.Lõugas, V. 1985. Muinsuskaitse suurväljaanne. – Sirp ja Vasar, 17 (2125), 26. jaanuar, 3, 12.Lõugas, V. 1987. Arheoloogiamälestiste kaitsest Eestis. – Sirp ja Vasar, 49, 4. dets, lk 12.Lõugas, V. 1991. Arheoloogid ja muinsuskaitse 1947–1950. – MT, 1, 10–19.Maamägi, V. ( Vassar, A. 1950. Kümme aastat ajalooteadust Nõukogude Eestis (Eesti ajaloo küsimusi). – Nõukogude teaduse arengust Eesti NSV-s 1940–1950. Tallinn, 5–42.Mellin, L. A. 1788. Nähere beschreibung der alten ehstnischen Burg Warbola. – Nordische Miscellaneen, 15–17. Riga, 735–743.Ney, G. 1931a. Denkmalschutz in Estland. Tallinn.Ney, G. 1931b. La protection des antiquités en Estonie. Tallinn.Paaver, E. 1984. Rebala lugu. – Sirp ja Vasar, 47, 23. november.Pirang, H. 1932. Die gesezliche Regelung des Denkmalplege. – Arbeiten des zweiten baltischen Historikerdages zu Reval 1912. Reval, 173–182.Põltsam, I. 1997. Pärnu Muinasuurimise Selts. – Pärnumaa ajalugu. Vihik 1. Pärnu, 10–17.Schmiedehelm, M. 1935. Kümme aastat esiajalooliste muististe kaitset. – ERM Ar, XI, 1–13.Selirand, J. 1964. Esivanemate pärandi kaitsel. – Sirp ja Vasar, nr 29, 7.Tuulse, A. 1938. Kunstiajalugu. Summary: History of Art. – Õpetatud Eesti Selts 1838–1938. Lühike tegevus-ülevaade. Tartu, 41–444.Valk, H. 1986. Muinsusi hoidma! – Sirp ja Vasar, 23 (2123), 13.* * *0?H8= . . 2002. >@10 70 >E@0=C ?0<OB=8:>2 0@E5>;>388 2 >AA88 2> 2B>@>9 ?>;>28=5 XIX  =0G0;5 XX 2.  C;LBC@=>5 =0A;5485 >AA89A:>3> 3>AC40@AB20, 3. !0=:B-5B5@1C@3, 79 86. Ainsa teadliku muinsuskaitse alase teona võib 19. sajandi esimesest poolest $3Žó klabćø¹÷LNP$+ , D h"j"ō#$ $ė%ū%*{*¤*„*Ę*Ē*+śņåÜŠņĒņĆņĆņŠ±Šņ„„ņ•ņ„‰ņ{ņ„‰ņĒņŠkŠbŠņhĮ"}56CJhĮ"}56CJmH%nH sH%ujhĮ"}0JOJQJUhĮ"}OJQJmHsHhĮ"}mHsHhĮ"}OJQJhĮ"}OJQJmHsH#jhĮ"}0JOJQJUmH%sH%hĮ"}hĮ"}6OJQJhĮ"}OJQJmH%sH%hĮ"}5OJQJhĮ"}5OJQJmH%sH%hĮ"}OJQJ hĮ"}CJ &$%34E F €klbc¼½ö÷de$$\']'ŗ(»(y*z*żūūūūūūūūūūõõūūūūūūūūūūõūūūūĘ9r dł-#S#žžžz*{*¤*„*Ę*Ē*,,-,r.s.°/±/0£01H1‰122č7é7S:T:%?&?¤@„@ECżūżłżżżżóżżńģģģģģńńńńńńńńńń & FĘ9r +t+u+±/ÄIėI]R_RzR{RR€RRĮU>Vē_P`É`ąaÕfßh‚jƒj„j…j™j*OJQJ6A@ņ’”6 Lõigu vaikefontVió’³V  Normaaltabel :V ö4Ö4Ö laö *kō’Į*Loendita X@ņXAllmärkuse tekstCJOJPJQJmHnHu<&@¢< Allmärkuse viideH*FB@F KehatekstOJPJQJmH%sH%uNP@"N Kehatekst 2B*OJQJmH%ph’sH%u0@20 PäisĘ9r 2 @B2 JalusĘ9r $$SK 1,,SK 2 „š^„š,,SK 3 „ą^„ą,,SK 4 „Š^„Š,,SK 5 „Ą^„Ą,,SK 6 „°^„°,,SK 7 „ ^„ ,,SK 8 „^„,,SK 9 „€^„€NQ@āN Kehatekst 3CJOJPJQJmH sH u6)@¢ń6 LeheküljenumberTg@¢T DĆHTML-kirjutusmasinCJOJPJQJ^JaJø ¾ž:¤”8šÉčN`z}8š$’’’’$%34EF€klb c ¼ ½ ö÷de™šęēDE./PQ¶ · ü"ż":$;$ $-%Œ%Ņ%&‘&’&r,s,Ż.Ž.Æ3°3.5/5Ļ7Š7ą:į:³=“=cBdBēFčFéF G G·HøHuNvN!S"SqTrT^[_[i]j]___#_$_§`Ø`ŻbŽbÄdÅdĘdēdčd;eČpČqȌɍÉÄĖÅĖ8Ķ9Ķ:ĶhĶiĶĻĻøŠ¹ŠŗŠėŠģŠbŅcŅĢÓĶÓĢÖĶÖmŲnŲjŁkŁ§ŚØŚ©Ś¶Ś·ŚńÜņÜ@ßAßąąą-ą.ąÅąĘą€įį.ā/ā°ā±āLćMćŌćÕćAäBäóäōä‘å’åüåżåXęYę¦ę§ęēēcēdē­ē®ēUčVčŅčÓčééGéHé‰éŠéźźpźqźĖźĢźėė›ėœėÜėŻėćėäė–ģ_ķ~ķäķöīšššššššššš&š'š(š4š5š9šX0€€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€˜0€0€€˜0€(0€˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜ 0€/˜ 0€/˜ 0€/˜ 0€/˜ 0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/˜0€/(0€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€˜0€éF€(0€˜0€_˜0€_˜0€_˜0€_˜0€_˜0€_˜0€_˜0€_(0€˜0€Ęd€80€Ęd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€˜0€čd€(0€˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py˜0€Py(0€˜0€W²˜0€W²˜0€W²˜0€W²˜0€W²˜0€W²0€€˜0€sµH0€sµ˜0€­µ€˜0€­µ€˜0€­µ€˜0€­µ€˜0€­µ€˜0€­µ€˜ 0€­µ€˜ 0€­µ€˜ 0€­µ€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€H0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€H0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€80€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€80€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€00z˜@0€€Iˆ00ؐ@0€€Iˆ00ؐ@0€€Iˆ00ؐ@0€€Iˆ00ØyČ00 QyČ00yČ00@0€€˜@0€€Iˆ00ĄØ$%34EF€klb c ¼ ½ ö÷de™šęēDE./PQ¶ · ü"ż":$;$ $-%Œ%Ņ%&‘&’&r,s,Ż.Ž.Æ3°3.5/5Ļ7Š7ą:į:³=“=cBdBēFčFéF G G·HøHuNvN!S"SqTrT^[_[i]j]___#_$_§`Ø`ŻbŽbÄdÅdĘdēdčd;eČpČqȌɍÉÄĖÅĖ8Ķ9Ķ:ĶhĶiĶĻĻøŠ¹ŠŗŠėŠģŠbŅcŅĢÓĶÓĢÖĶÖmŲnŲjŁkŁ§ŚØŚ©Ś¶Ś·ŚńÜņÜ@ßAßąąą-ą.ąÅąĘą€įį.ā/ā°ā±āLćMćŌćÕćAäBäóäōä‘å’åüåżåXęYę¦ę§ęēēcēdē­ē®ēUčVčŅčÓčééGéHé‰éŠéźźpźqźĖźĢźėė›ėœėÜėŻėćėäė–ģ_ķ~ķäķöīšššššš&š'š(š4š5š6š9š{ˆ0Hyˆ0€yˆ0€yˆ0€yˆ0€yˆ0€yˆ0€yˆ0€yˆ0€yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤yˆ0¤ 00{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤ 00z{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤{Č00¤ 00 %%%(+°ŒįäsńųT#}…‰‹Žz*ECšj…Ģ½×Ź.ÜhčĪń÷T#~€‚ƒ„†‡ˆŠŒS# !(!•!’•€’’_Toc499380717_Toc499380725_Toc499380726_Toc499380729_Toc499380737_Toc499380752_Toc499380753$/éF_W²sµ9š2-M G"_v²šµ9š’’böäī4cöu1döu-eöTq-föœ,gö.höŒ÷0iö<ä.b‡TŒĶŽę„Øü·3ø9šk‡]ŒÖŽļ®Øø<ø9šV*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags €PersonName€http://www.microsoft.com Ør %3EFóō€kla c ć € ‡ r y éļcj÷deŠ˜Ø©°±µµ¶š”¬Æ¾Į„‹–š…‡ęēDEŠŒ™/PQ„ĄČ’!š!""å"ń" &&Ž2‘2ä2é2ė2ļ2š2÷23"3#3+3˜3¤3”6 6¹7Å7Œ:”:É:Õ:z>>Ō>ą>r?u?@@J@V@@ALA_AsAŻDäD²E¾EŠFÜFéFGG G GŠG‹GŠH‹H·HøHKJČJŠM‹MuNvNŠP‹P!S"SŠS‹SqTŪTSUjVŠW‹W^[j] __#_ßcģc‰gg)p:p–uœuw˜wów2xx¢x®x¶xyyy yšyŠ{‹{¹{«|µ|ę}ė}e~j~-9<ŠŒ‚‚ļ…š…”‡®‡ŗ‡ä‰ł‰ŒœŒÓŒŠŒ*ŽSŽYŽŸŽó‘ō‘Š“‹“¤”§”Ó–£—¬—‡™Š™‹™6›7›„œ§œ¢¢ū£y§§ģ§ņ§„Øq©«š­ń­Š°‹°U²W²w²$³-³“pµ­µŚµŪµ"·#·¹¹MŗNŗ©ŗg¾_æaæKĄLĄsĮtĮHĆIĆÅÅ@ĘAĘÓĘŌĘ;Č>ČpČqȊɍɀŹŹÄĖÅĖ8Ķ:ĶhĶiĶĻĻøŠŗŠėŠģŠbŅcŅŠŅ‹ŅĢÓĶӊՋÕĢÖĶÖlŲnŲsŲtŲ‚ŲƒŲŽŲŲšŲžŲŖŲ¬Ų·ŲøŲ¼ŲĀŲĢŲĶŲßŲćŲķŲīŲ÷ŲłŲŁŁ ŁŁŁŁŁŁŁŁ&Ł(Ł.Ł4Ł6Ł7Ł;Ł<Ł?Ł@ŁFŁGŁRŁSŁhŁkŁ§Ś©Ś¶Ś.ąBąCąÅąĘąŚąŪą€įįŠį‹į“į”į.ā/āCāDāŠāā°ā±ā½ā¾āĆāÄāLćMćUćVćŌćÕćŻćŽćAäBäQäSäŠä‹äóäōäžä’äååŠå‹å‘å§ę·ęøęē®ēŗē¼ēĢēĶēUčVčičjčŅčÓčąčāčééééGéHéXéYé‰éŠéšé›éźź(ź)źoźqź‡źˆźĖźĢźŽźßźėė(ė)ėOėSėŠėŒė›ėœėŖė«ėÜė÷ėüė9ģ<ģFģIģ•ģ–ģššššššššššššš(š3š6š9š#%24ŽDF~€jla c » ½ õ÷ce˜šåēCE-/OQµ · ū"ż"9$;$Ÿ$ $,%-%‹%Œ%Ń%Ņ%&&&’&q,s,Ü.Ž.®3°3-5/5Ī7Š7ß:į:²=“=bBdBęFéF G G¶HøHtNvN S"SpTrT][_[h]j] __"_$_¦`Ø`ÜbŽbĆdĘdędčd:eČoČqȋɍÉĆĖÅĖ7Ķ:ĶgĶiĶ ĻĻ·ŠŗŠźŠģŠaŅcŅĖÓĶÓĖÖĶÖlŲnŲ«ŲøŲ¼Ų(ŁiŁkŁ¦Ś©ŚµŚ·ŚšÜņÜ?ßAßąą,ą.ąÄąĘąįį-ā/āÆā±āKćMćÓćÕć@äBäņäōäå’åūåżåWęYę„ę§ęēēbēdē¬ē®ēŗē¼ēTčVčŃčÓčééFéHéˆéŠéźźoźqźŹźĢźėėšėœėŪėŻėāė•ģ–ģ˜ģ^ķaķ}ķ€ķćķęķõīųīšššššššššššššš(š3š6š9š333%j¹’¹~ģ•ģ–ģšššššššššššš6š9š•ģ–ģššššššššššššš6š9šž’’’’’’’’¹pƒźņl’’’’’’’’’mr Ü~²’’’’’’’’’=‰VÜn„’’’’’’’’’”RĖ| ’*h„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜ž.h„ „˜žĘ ^„ `„˜ž.’h„p„L’Ęp^„p`„L’.h„@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž.h„„˜žĘ^„`„˜ž.’h„ą„L’Ęą^„ą`„L’.h„°„˜žĘ°^„°`„˜ž.h„€„˜žĘ€^„€`„˜ž.’h„P„L’ĘP^„P`„L’.h„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜ž.h„ „˜žĘ ^„ `„˜ž.’h„p„L’Ęp^„p`„L’.h„@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž.h„„˜žĘ^„`„˜ž.’h„ą„L’Ęą^„ą`„L’.h„°„˜žĘ°^„°`„˜ž.h„€„˜žĘ€^„€`„˜ž.’h„P„L’ĘP^„P`„L’.h„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜ž.h„ „˜žĘ ^„ `„˜ž.’h„p„L’Ęp^„p`„L’.h„@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž.h„„˜žĘ^„`„˜ž.’h„ą„L’Ęą^„ą`„L’.h„°„˜žĘ°^„°`„˜ž.h„€„˜žĘ€^„€`„˜ž.’h„P„L’ĘP^„P`„L’. „h„˜žĘh^„h`„˜žOJQJo(·šž’’’°ÓŲ”RĖ|=‰Vmr ¹pƒ’’’’¼ÓŲ`(@h „8„˜ž^„8`„˜žOJQJo(·š’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’å‚s0?~#{Į"}DĆ 8ē¾^ürT^[kŁAß.ąį/ā±āÕćōäżåYędē®ēVčźqź–ģ~ķīššššš(š3š5š9š’@€ķķ€CŲķķdŠŠŠŠŠäėäģ8šš@šš<@š š"šH@šųš@@’’Unknown’’’’’’’’’’’’G‡z €’Times New Roman5€Symbol3& ‡z €’ArialaY Lucida Grande CYCourier New["ܐ(ī@Lucida GrandeCourier New3‡z €’Times?5 ‡z €’Courier New 1ˆŠhŻ”¦Ż”¦(=“&O#GÉx­O#GÉx­$„Ą““€4dģģ2ƒqÜHXš’?ä’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’‚2’’'Riigi Muinsuskaitseinspektsiooni ürgaegAndres TvauriEESTI KUNSTI AKADEEMIA      ž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0¤˜ČŌģų (4 T ` lx„Œ”œä(Riigi Muinsuskaitseinspektsiooni ürgaegAndres TvauriNormalEESTI KUNSTI AKADEEMIA2Microsoft Office Word@@€NE#Å@>n#Ę@>n#ĘO#GÉž’ÕĶ՜.“—+,ł®0 hpˆ˜  Ø°øĄČ üäTartu Ylikool­xģę (Riigi Muinsuskaitseinspektsiooni ürgaeg Tiitel  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’ž’’’”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻž’’’ŃŅÓŌÕÖמ’’’ŁŚŪÜŻŽßž’’’ż’’’ż’’’ćž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄFĄ°Ź«n#Ęå€1Table’’’’’’’’“MyWordDocument’’’’’’’’*$SummaryInformation(’’’’ŠDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’’’’’ŲCompObj’’’’’’’’’’’’r’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄF Microsoft Office Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q